Esinduslik?” lagistas ta naerda.
„Ma arvasin, et te olete nagu… nagu kotkas!”
„Kotkas!” lõkerdas Lenin.
Kõik pöördusid ringi. Kuid Koba jätkas samas vaimus:
„Ka hämmastab mind väga, seltsimees Lenin, et tulite õigeaegselt. Meil Kaukaasias peab suurmees tingimata koosolekule hilinema.”
„Hilineda koosolekule!” oli Lenin naeru kätte suremas.
„Et koosoleku osalised ootaksid südame värisedes tema ilmumist…”
Lenin naeris sageli. Ta naeris kõlavalt, lapselikult. „Sinjoore Din-din” – nii hüüti teda Itaalias. Koba, kes jumaldas Iljitši, võttis talt kähku üle harjumuse sageli naerda. Kuid minu sõbra naer osutus kummaliseks, ta oleks otsekui midagi suust välja sülitanud. Naermise asemel Koba turtsus vuntsi…
Õhtul jutustas Lenin naerdes väikeses kohvikus võitluskaaslastele ümber naiivse tahumatu grusiini öeldut, grusiin oli oma hüüdnime võtnud romaanist, millel oli kurjakuulutav pealkiri „Isatapja”. Kogu südamest naersid kõik Leninit kuulavad bolševikud, tema sõbrad Kamenev, Krestinski, Radek… Kõik, keda pärast häbistab ja kelle laseb maha minu sõber „Isatapja” Koba.
Ainult mina, kes ma Kobat hästi tundsin, sain aru: Koba näitles! Ta otsustas olla selline, millisena teda tahtis näha Lenin. Revolutsiooniga ühinenud metslane. Miljonite esindaja. Asiaat. Ja ta oli selline… Iljitši jaoks.
Kuigi Tammerforsi konverentsil Koba ei esinenud ega ilmutanud end üldse kuidagi, kutsus Lenin ta osalema Stockholmi kongressil. Ja seejärel kutsus uuele kongressile Londonis.
Paljud meie seltsimehed olid arusaamatuses. Kuid mina juba teadsin selleks ajaks, mispärast.
Kohe pärast Tammerforsi konverentsi suri minu isa. Muidugi riskisin ma sõita Tiflisi. Päev pärast matuseid tuli hilisõhtul minu juurde Koba. Tal oli peas mingi totakas fess, selles nägi ta välja naljaka väikest kasvu türklasest töölisena.
Naga tavaliselt ikka jättis ta „tere” ütlemata ja pomises midagi kaastundetaolist. Siis võttis välja kortsus lehe ja hakkas lugema. See oli Lenini pöördumine, mis oli kirjutatud… otsekui Iljitši hukatud venna mälestuseks. Tema armastatud vanem vend, terrori pooldaja, kes oli kavatsenud korraldada atentaadi tsaarile, hukkus võllas siis, kui Iljitš oli alles teismeline. Lenin ei unustanud venda kunagi. Ülespoodu oli alati tema läheduses. (Kui ta mõistis surma tsaari perekonna, siis seisis surnud vend minu meelest samuti tema kõrval.)
Iljitš kirjutas: „Seltsimehed töölised! Las närune võim saab teada, mida tähendab meie proletaarne terror. Looge kõikjal võitlusmalevaid! Värvake noori võitlejaid, õpetage neid politseinike tapmise najal… Pistoda, püstol, hädakorral petrooleumiga niisutatud kalts – need on meie relvad!”
„Nii käsib meil teha meie Iljitš, meie messias,” ütles Koba pidulikult. „Kas sa oled meiega?”
„Kes need „meie” on?”
Koba vilistas tasakesi. Mul on praegugi silma ees: kiitsaka Koba taga ilmus uksel nähtavale tema – hiiglase kasvu, mustade juustega. Veel üks meie ühine sõber – Simon Ter-Petrosjan. Kellest sai meie partei legend hüüdnimega Kamo. Alati sõnakehv Kamo, uskumatult tugev noormees…
Tema isa, rikka kaupmehe Ter-Petrosjani maja ei jäänud Koba hütist kaugele. Teismelise east peale oli Simon nagu minagi Koba kuulekas vari. Ma mäletan, kuidas mu isa raevutses, kui ta nägi mind koos Kobaga. Samamoodi raevus oli ka Simoni isa: „Mida te selles paljasjalgses leiate? Midagi head see teile ei tõota!” Kõik oli asjata. Koba tõmbas meid ligi. Minu ja „musketäride” järel sai ka Simonist veel üks Koba kuulekas adjutant. Koba tõi Kamo bolševike sekka, nagu ta oli varem toonud minu…
„Kas sa oled meiega?” kordas Koba. Ma hakkasin vastuseks lõbusalt naerma. Me sülelesime.
Pannud käe üksteise õlale, laulsime meie Gruusia laule. Uljaid ja nukraid.
Kamo vaatas meid vaimustusega ja ütles:
„Kui sarnased te olete! Niisuguse sarnasusega võib suuri tegusid teha.”
Kamo ei olnud elus üldsegi ettevõtlik. Kuid kõike, mis oli seotud terroriga, jagas ta pea vägagi hästi.
Tookord lõikasime me endale sõrme ja segasime oma vere kokku.
„Surmani koos!” kuulutas Koba. Kui palju kordi meenutasin ma hiljem neid sõnu…
„Jõuetute jõud”
Just nii defineeris keegi õnnestunult terrorit… Me panime kokku kahekümnest inimesest koosneva võitlusmaleva. Kamo treenis meid halastamatult. Koba planeeris meie rünnakuid. Ja võttis sageli neist ka ise osa. Väike, vilgas ja kartmatu revolutsiooni panter, minu sõber Koba.
Kõigest kakskümmend inimest! Kuid me hoidsime hirmul Tiflisit, Bakuud ja Batumi sadamat.
Me tegutsesime kiiresti ja ootamatult. Ründasime ootamatult ja kadusime ootamatult. Õppisime hajuma linna saginas. Kuid sageli töötasime öösiti. Me tegime tollal palju ära. Kahel korral riisusime Batumi pankasid, ründasime Bakuus naftamagnaatide paleesid, röövisime Batumi sadamas laevade kajuteid ja tapsime politseinikke.
Selgus, et tappa ei ole hirmus. Minu esimene tapetu oli valvur sadamas…
Lapsepõlves püüdsin ma koos oma sõbra Grišaga võrguga liblikaid. Ma mäletan, et Griša jooksis, võrk käes, komistas kivi otsa, kukkus maha ja lamas natuke aega maas, käsi võrguga ebaloomulikult välja sirutatud. Too valvur, kelle ma maha lasin, sirutas samuti käe ebaloomulikult ette, saamata oma liblikat kätte. Tema kõrvale kogunes tumedat vedelikku. Ma ei saanud kohe aru, et see oli veri.
Just Batumis vigastas Koba kätt… Me varitsesime postikaarikut politseinike palgarahaga. Oli kesköö, meie lemmikaeg. Nagu kaarik välja ilmus, tormasime kallale.
Kuid sedapuhku ei kaotanud valvemeeskond pead. Käsitsivõitluses löödi Koba kaariku astmelaualt munakivisillutisele maha. Kaarik rahaga kihutas minema, sõites üle tema käe. Sündmuskohale tuli politsei, kuid meie olime juba kadunud mägedesse. Kamo viis Koba oma õlal minema. Käsi kasvas halvasti kokku ning paindus halvasti nii õlast kui ka küünarnukist…
Pärast revolutsiooni mõtles Koba välja, et hakkab suitsetama piipu. Kõverdatud käsi, mis hoidis piipu, varjas seda defekti. Ning tuhandetel ja tuhandetel piltidel on kõrgem ülemjuhataja kujutatud oma igavese piibuga kõverdatud vasakus käes. Nii et sel kohutaval ööl olime mina ja Kamo meie maalikunsti kuulsate teoste lätetel…
Meie röövimisi nimetati „eksideks” – eksproprieerimiseks revolutsiooni kasuks. Meie käest käisid läbi sajad tuhanded, kuid meie elu oli raske, sageli olime poolnäljas. Kogu raha ja kõik väärisesemed saatis Koba Šveitsi Leninile. Sellepärast võtsimegi mina ja Koba kõikidest kongressidest osa.
Just siis hakkasime me kasutama meie sarnasust. Me mõtlesime välja, et terroriakti ajal olime me tingimata eri kohtades. Täpsemalt öeldes mõtles selle välja Kamo. Kui aktsioonist võttis osa Koba, siis pidin mina jooma ja mürgeldama mingis kallis restoranis. Või vastupidi. Ja kui vahistati kas Koba või mina, siis kinnitas tolle asutuse peremees puhtsüdamlikult: „See härra oli hommikuni minu juures.” Süüdistaja küsimusele: „Kas te vastutate oma sõnade eest?” – peremees ainult ohkas ja luges üles talle mürgeldamisega tehtud kahju. Tänu sellele ei arreteeritud „ekside” eest ei Kobat ega mind mitte kordagi. Tänu sellele sai Koba ka edaspidi hoida oma uljast elu saladuses. Pärast revolutsiooni ei meenutanud ta kordagi meie kangelastegusid. Ta oleks nagu tunnetanud, et tulevikus võivad need teda segama hakata.
Oma vigastatud käest rääkides mõtles Koba välja jõulumuinasjutu vaesest väikesest poisist, kes sai lapsepõlves viga rikkuri vedruvankri rataste all… Kuid see-eest ei olnud ta kitsi rääkima Kamo kangelastegudest. Nendest lugudest meie sõbra Kamo uskumatu julguse, saatanliku osavuse ja revolutsioonilise julmuse kohta sai meie partei romantiline legend.
Partei rahad
Kogu