Mägi meie vahel. Charles Martin

noogutas. Ma järgin oma elus paari lihtsat reeglit. Üks neist on, et ma tegelen sellega, mida ma hästi oskan, ja tunnustan inimesi selle eest, et nemad tegelevad sellega, mida nemad hästi oskavad.”

      „Lähete siis?”

      „Tõenäoliselt ma homme ei saa löögile, aga ehk nädala keskel. On see piisav?”

      Toetusin vastu seljatuge. „Aga tehke seda sel nädalal. Oleme kokku leppinud?”

      Meid katkestas Ashley. „Rääkige mulle oma naisest.”

      Me kulgesime täpselt üle mäetippude. Grover vaikis hetke, siis hakkas rääkima veidi vaiksema häälega. „Kesklääne tüdruk. Ta tuli mulle naiseks, kui mul polnud hinge taga midagi peale armastuse, unistuste ja iha. Kinkis mulle lapsed, jäi minu juurde, kui ma kaotasin kõik, uskus minusse, kui ütlesin, et kõik saab korda. Ma ei taha oma praeguseid reisikaaslasi solvata, aga ta on kõige kaunim naine planeedil.”

      „Ei solvu. Niisiis, oskate anda mingit nõu tüdrukule, kes neljakümne kaheksa tunni pärast altari ette läheb?”

      „Kui ma hommikul üles ärkan, hoiab ta mul käest kinni. Ma teen kohvi ja siis istub ta minuga, põlved koos, kui me seda joome.”

      Groverile meeldis rääkida ja me lasksime tal seda teha. Justkui meil oleks olnud muud võimalust.

      Ta ei kiirustanud. „Ma ei arva, et te kõigest sellest aru saaksite.” Ta kehitas õlgu. „Võib-olla kunagi edaspidi. Me oleme kaua abielus olnud, palju näinud, palju kogenud, aga kellegi armastamine muutub seda paremaks, mida rohkem sa seda teed. Te võiksite arvata, et minusugune vanamees ei erutu, kui naine luitunud flanellmantlis läbi magamistoa kõnnib, aga see pole nii. Ja samamoodi tema.” Ta naeris. „Ehkki mina ei kanna flanellist ööriideid.