sind kogu hingest. Tule ruttu koju. Tulen sulle rannas vastu.”
Vajutasin telefoni kinni ja vaatasin aknast välja.
Grover heitis mulle silmanurgast pilgu ja surus kangi õrnalt ettepoole, nii et lennuk hakkas asfaldil edasi veerema. „Tahate talle tagasi helistada?” küsis ta üle õla.
„Mis?”
Ta viipas mu mobiiltelefoni suunas. „Tahate talle tagasi helistada?”
„Ei …” Tegin tõrjuva liigutuse, libistasin telefoni taskusse ja põrnitsesin väljas tõusvat tormi. „Pole midagi.” Ma ei saanud aru, kuidas ta oli läbi propellerimüra midagi kuulnud. „Teil on päris hea kuulmine.”
Ta osutas minu kõrvaklappide küljes olevale mikrofonile. „Mikker püüdis hääle kinni. Sama hea, kui oleksin ise seda kuulanud.” Ta viipas Ashley suunas. „Nii väikeses lennukis ei ole saladusi.”
Ashley naeratas, koputas kergelt oma kõrvaklappidele ja noogutas, jälgides, kuidas Grover juhtseadmetega tegeles.
Too aeglustas lennuki pidama. „Ma võin oodata, kui tahate talle helistada.”
Raputasin pead. „Ei … tõesti, pole vaja.”
Grover rääkis nüüd mikrofoni. „Juhtimiskeskus, siin üks-kolm-kaheksa-braavo, palun luba õhku tõusta.”
Möödus mõni sekund ja me kuulsime kõrvaklappidest häält. „Ükskolm-kaheksa-braavo, võite õhku tõusta.”
Osutasin GPS-ile. „Kas see ilmaradarit ka näitab?”
Grover vajutas ainsat seadmel olevat nuppu ja ekraanile ilmus midagi sarnast sellega, mida olime näinud terminalis ilmakanalilt. Seesama roheline klomp liikus vasakult paremale, lähenedes meile. Grover koputas ekraanile. „Vägev värk. Selles rohelises pilves on palju lund.”
Kaks minutit hiljem olime õhus ja kogusime kõrgust. Grover rääkis meie mõlemaga läbi mikrofoni. „Me tõuseme umbes kolme ja poole kilomeetri kõrgusele ja sõidame rahulikult umbes kaheksakümmend kilomeetrit kagusse üle San Juani oru Strawberry järve suunas. Kui järv paistma hakkab, keerame kirdesse Uinta mäestiku kõnnumaa suunas ja siis maandume Denveris. Lennuaeg on veidi üle kahe tunni. Istuge mugavalt, lõõgastuge ja võite vabalt kabiinis ringi liikuda. Kohe algavad toitlustamine ja meelelahutusprogramm.”
Kiludel karbis oli ka rohkem ruumi kui meil kahel.
Grover sirutas käe uksetaskusse, ulatas üle õla kaks pakki suitsutatud mandleid ja hakkas laulma „I’ll Fly Away”.
Ta katkestas laulu poole fraasi pealt. „Ben?”
„Jah?”
„Kui kaua te abielus olete olnud?”
„Sel nädalal saab viisteist aastat.”
Nüüd tegi Ashley suu lahti. „Öelge tõtt … kas selles on ikka veel põnevust või on ainult rutiin?” Tema küsimuse taga oli enamat kui vaid küsimus.
Grover naeris. „Olen olnud abielus peaaegu viiskümmend aastat ja uskuge mind, see läheb aina paremaks. Mitte halvemaks. Ei ole igav. Ma armastan teda täna rohkem kui meie pulmapäeval ja ma arvasin, et see on võimatu, tol juulikuu päeval, kui seisin päikese käes, higi mööda selga jooksmas.”
Ashley vaatas mulle otsa. „Mis te siis ette võtate? On teil mingeid plaane?”
Noogutasin. „Mõtlesin talle lilled viia. Avada veinipudeli ja vaadata lainete rullumist liivale.”
„Te toote talle ikka veel lilli?”
„Iga nädal.”
Ashley pööras minu poole, langetas veidi pead ja kergitas üht kulmu, nii et ka üks suunurk kerkis – nagu teevad naised, kui nad ei usu ainsatki sõna, mida sa ütled. „Te toote talle iga nädal lilli?”
„Jah.”
„Igavesti tubli,” nentis Grover.
Ashleys aga võttis ajakirjanik võimust. „Mis ta lemmiklilled on?”
„Orhideed potis. Aga nad ei õitse alati siis, kui neid vaja on, seepärast, kui orhideesid pole saada, lähen haigla kõrvale lillepoodi ja ostan seda, mis parasjagu õitseb.”
„Tõsiselt räägite?”
Noogutasin.
„Mida ta kõigi nende orhideedega teeb?” vangutas Ashley pead. „Palun ärge nüüd öelge, et te need lihtsalt aianurka maha panete.”
„Ma ehitasin talle kasvuhoone.”
Taas kerkis üks kulm. „Kasvuhoone?”
„Jah.”
„Kui palju orhideesid teil on?”
Kehitasin õlgu. „Viimane kord, kui lugesin, oli 257.”
Grover naeris. „Tõeline romantik.” Ta rääkis üle õla. „Ashley, kuidas teie oma tulevasega kohtusite?”
„Kohtusaalis. Kirjutasin Atlantas lugu ühe kuulsuse kohtuprotsessist. Tema oli kostja advokaat. Ma intervjueerisin teda ja ta kutsus mind õhtusöögile.”
„Suurepärane. Kuhu te mesinädalaid veetma lähete?”
„Itaaliasse. Kaheks nädalaks. Alustame Veneetsiast ja lõpetame Firenzes.”
Lennukit raputas õhukeeris.
Ashley asus nüüd jälle Groverit küsitlema. „Võib ma veidi uudishimutsen, härra …?” Ta nipsutas sõrmi.
Grover tegi käega tõrjuva liigutuse. „Kutsuge mind Groveriks.”
„Kui palju lennutunde teil juba kokku tuleb?”
Grover kallutas lennuki järsult paremale, tõmbas siis kangi tagasi ja sööstis otse üles, nii et mul sees keerama hakkas. „Tahate teada, kas ma suudan teid Denverisse viia, ilma lennukininaga mäge rammimata?”
„Nojah … midagi säärast, jah.”
Ta kõigutas rooli – vasakule ja siis paremale –, kallutades kumbagi tiiba. „Kas koos sõjaväes veedetud ajaga või ilma?”
Sõrmenukid valged, hoidsin surmahaardes kinni oma pea kohal olevast sangast.
Ashley tegi sedasama ja küsis: „Ilma.”
Grover kallutas lennuki rõhtsaks, nii et see sõitis nagu mööda sirget laudlina. „Umbes viisteist tuhat.”
Ashley haare lõdvenes. „Ja koos sellega?”
„Midagi üle kahekümne.”
Hingasin sügavalt välja ja lasksin käepidemest lahti. Mu sõrmed olid peopesa poolt punased. Grover rääkis meie mõlemaga. Kuulsin ta hääles naeratust.
„On teil kahel nüüd parem tunne?”
Groveri koer roomas istme alt välja, hüppas peremehele sülle ja põrnitses meid üle tema õla. Ise õrisedes ja tõmmeldes nagu steroide täis pumbatud orav. Tema kere oli üksainus suur kurruline lihas, kuid ta jalad olid vaid tosina sentimeetri pikkused. Nägi välja, nagu oleks keegi tal põlvest käpad lühemaks saaginud. Paistis, et tal on vaja üsna palju privaatset ruumi, ja tema kehakeelest sain aru, et kokpit ongi tema privaatne ruum.
Taas Grover. „Saage tuttavaks Tankiga. Minu kaaspiloodiga.”
„Kui palju lennutunde temal on?” küsisin.
Groveri pea oli viltu ja ta vaikis mõne hetke. „Kusagil kolme ja nelja tuhande tunni vahel.”
Koer pööras ringi ja vaatas läbi tuuleklaasi välja. Uudishimu rahuldatud, hüppas ta jälle Groveri sülest maha ja tõmbas end tema istme taga olevas augus kerra.
Nõjatusin kergelt ettepoole, uurides üle Groveri istme seljatoe tema käsi. Pahklikud. Tugevad. Kuiva nahaga. Suurte sõrmenukkidega. Abielusõrmus äärtest viledaks kulunud. See rippus sõrme alumise lüli ümber lõdvalt, aga tõenäoliselt oleks vaja läinud nõudepesuvahendit, et seda üle sõrmenuki saada.
„Mis