Peterson, järgnevalt tema isikuandmed. Sünniaeg 6. juuli 1995, ravikaardi number BMC2453, naissoost europiid, oma jalgpallinaiskonna särav paremtiib, Florida juhtiv punktilööja, kogu riigi võistkondades väga nõutud, viimati oli tal neliteist esiliiga pakkumist; operatsioon oli kolm nädalat tagasi, opijärgne taastumine normaalne, komplikatsioonideta, selle järel agressiivne füsioteraapia; liikumisulatus täielik, painduvustestis 127 kraadi, jõutestis on näha selget edasiminekut, samuti kiiruses. Ta on sama hästi kui endine või, nagu ta ise ütleb, parem kui eales varem. Rebecca sõnutsi ei tee liigutamine haiget ja tal on vabadus jälle tegelda kõigega … peale rulasõidu. Sellest peab ta hoiduma vähemalt kolmekümne viieseks saamiseni.”
Võtsin järgmise ravikaardi. „Esimene ortopeediline konsultatsioon kuupäevaga 23. jaanuar. Olen doktor Ben Payne.”
Ütlen iga kord täpselt samamoodi, sest elektroonilises maailmas, milles me elame, on iga salvestis eraldi ja kui see kaduma läheb, tuleb see tuvastada.
„Patsiendi nimi on Rasheed Smith, järgnevalt isikuandmed. Sünniaeg 19. veebruar 1979, ravikaardi number BMC17437. Meessoost, mustanahaline, Jacksonville Jaguarsi uus tagaliini kaitstja ja üks kiiremaid inimolendeid, kellega olen kokku puutunud. MRT näitab, et eesmise ristatisideme ega mediaalse kollateraalsideme rebendit pole, soovitab agressiivset füsioteraapiat ja et ta püsiks eemal NMKÜ korvpalliväljakult, kuni lõpetab profitasemel jalgpalli mängimise. Liikumisulatus on valu tõttu piiratud, aga väljaspool hooaega peaks see teraapiaga korda saama. Kui valu lakkab, võib taas alustada piiratud jõu- ja kiirustreeningutega. Registreerida kordusvisiit kahe nädala pärast ja helistada NMKÜ-le, et tema liikmelisus peatataks.”
Lükkasin ravikaardid seljakotti ja märkasin, et naine naerab.
„Te olete arst?”
„Kirurg.” Tõstsin oma dokumendikaustad üles. „Eelmise nädala patsiendid.”
„Te õpite vist oma patsiente päris hästi tundma, kas pole?” Ta kehitas õlgu. „Vabandust, kuulsin teie juttu tahes-tahtmata pealt.”
Noogutasin. „Seda õpetas mulle minu naine.”
„Mida siis?”
„Et inimesed on midagi enamat kui nende vererõhu ja pulsi summa jagatud nende kehamassiindeksiga.”
Ta naeris jälle. „Selline arst mulle sobib.”
Noogutasin tema kirjutusplokkide suunas. „Ja teie?”
„Kolumnist.” Ta viipas käega üle enda ees olevate paberite. „Kirjutan mitmele naisteajakirjale.”
„Millised teemad teil on?”
„Mood, trendid, rohkesti huumorit ja satiiri, suhted, aga ma ei ole suvaline tädi ja kuulujuttudega ma ei tegele.”
„Mina ei suudaks oma naha päästmiseks ka midagi pikemat kirja panna. Mitu lugu aastas teil kokku tuleb?”
Ta kallutas pead küljelt küljele. „Nelikümmend, võib-olla viiskümmend.” Ta pilk peatus minu diktofonil. „Enamik arste, keda ma tunnen, vihkab selliseid asju.”
Keerutasin diktofoni käes. „Mina olen harva ilma selleta.”
„Justkui talisman?”
Ma naersin. „Midagi sellist, jah.”
„Kas sellega harjumine võttis kaua aega?”
„See on minu külge kasvanud. Nüüd ma ei saa enam ilma selleta elada.”
„Sealt paistaks nagu mingi lugu.”
„Rachel … minu naine kinkis selle mulle. Ma sõitsin kolimisauto roolis Jacksonville’i. Kolisin me elamise tagasi kodukohta. Hakkasin tööle haiglas. Rachel kartis mu töögraafikut. Et ta leiab end diivanilt arsti lesena, nelja liitri Häagen-Dazsi jäätise ja Lifeway kanali seltsist. See … oli vahend teineteise hääle kuulmiseks, koos olemiseks, väikeste asjade mitte kahe silma vahele jätmiseks … lõikuste, haigla ringkäikude ja minu piipari heli vahel kell kaks hommikul. Rachel hoidis seda paar päeva enda käes, rääkis, mida mõtles … või tundis, siis andis teatepulga mulle üle. Mina hoidsin seda paar päeva enda käes ja siis andsin tagasi talle.”
„Kas mobiiltelefon poleks olnud sama hea?”
Kehitasin õlgu. „See on teistmoodi. Proovige millalgi järele ja te saate aru, mida ma silmas pean.”
„Kaua te abielus olete olnud?”
„Me abiellusime … sel nädalal saab viisteist aastat.” Heitsin pilgu naise käele. Vasakut kätt ehtis ühe kiviga teemantsõrmus. Abielusõrmust polnud. „Teil on midagi tulemas?”
Ta ei suutnud naeratust tagasi hoida. „Ma püüan jõuda koju pulmade peaproovi õhtusöögiks, mis on homme.”
„Palju õnne.”
Ta raputas pead ja naeratas, mõõtes silmadega rahvahulka. „Mul on miljon tegemist ja sellegipoolest teen ma märkmeid loole mingi lameda moe kohta, mis mulle isegi ei meeldi.”
Noogutasin. „Olete kindlasti hea kirjutaja.”
Õlakehitus. „Nad kasutavad mu teenuseid. Olen kuulnud, et on inimesi, kes ostavad neid ajakirju vaid selleks, et lugeda minu veergu, aga ma pole sellistega kunagi kohtunud.” Naise sarm oli kütkestav. „Elate endiselt Jacksonville’is?”
„Jah. Ja teie?”
„Atlantas.” Ta ulatas mulle oma visiitkaardi. ASHLEY KNOX.
„Ashley.”
„Kõigile peale minu isa, kes kutsub mind Asheriks. Ta soovis poega, oli mu ema peale vihane, kui mina vale varustusega või ilma selleta ilmale tulin, ja muutis siis nime lõpu ära. Balleti ja softpalli asemel viis ta mu taekwondo’sse.”
„Las ma arvan … te olete üks neid pööraseid tegelasi, kes suudavad teiste pea pealt jalaga asju maha lüüa.”
Ta noogutas.
„See selgitab sirutamist ja rinnaga põranda puudutamist.”
Ta noogutas taas, nagu poleks tal vaja mulle muljet avaldada.
„Milline järk?”
Ta tõstis kolm sõrme.
„Ma opereerisin mõni nädal tagasi üht meest, panin ta sääre sisse mõned vardad ja kruvid.”
„Kuidas see tal juhtus?”
„Lõi vastast jalaga, see blokeeris küünarnukiga. Säär läks ikka edasi. Otsekui kõverdus vales suunas.”
„Olen sellist asja näinud.”
„Te ütlete seda, nagu oleks teid ennastki opereeritud.”
„Teismelisena ja kahekümnendate eluaastate alguses ma võistlesin palju. Riiklikel meistrivõistlustel. Mitmetes maades. Murdsin kenakesti palju luid ja liigeseid ära. Oli aeg, mil minu Atlanta ortopeedi number oli mu telefoni kiirvalikus. Niisiis, on see teil tööreis, lõbureis või mõlemat?”
„Tulen just meditsiinikonverentsilt, kus osalesin vestlusringis ja …” Ma naeratasin. „Tegelesin kõrvalt veidi ronimisega.”
„Ronimisega?”
„Mägedes.”
„Ja sellega te tegeletegi, kui te kedagi ei lõika?”
Naersin. „Mul on kaks hobi. Üks on jooksmine … tänu sellele kohtusin Racheliga. Alustasin keskkoolis. Sellest harjumusest pole kerge vabaneda. Kui me tagasi oma kodukohta kolisime, ostsime korteri merekaldal, et saaksime tõusu ja mõõna taga ajada. Teine hobi on mägironimine, sellega hakkasime tegelema Denveris meditsiinikooli ajal. Õieti mina käisin koolis ja Rachel hoidis mind hulluks minemast. Nojah, Colorados on viiskümmend neli mäetippu, mis on kõrgemad kui neliteist tuhat jalga.1 Kohalikud kutsuvad neid neljateistkümnesteks. On ka mitteametlik klubi inimestest, kes on need kõik vallutanud. Meie Racheliga alustasime nende taha linnukeste kirjutamist meditsiinikooli ajal.”
„Paljudel neist