tagasi kooli minna. Ja nagu Lucas tõenäoliselt ütleks − Annie kuuleb teda, nagu oleks ta siinsamas −, poleks vaja enam kunagi majast välja minna. Ta plaan hoiaks teda rahaliselt vee peal ja ka hirmuäratavalt hõivatuna, mis ongi selle mängu idee. Preemiaks oleks see, et Lucas jääks üllatusest keeletuks. Tõesti ilus tegu. Kuid niisugune plaan ei käivitu ilma tõrgeteta. Ta on sunnitud tegelema reaalsete inimestega. Reaalsed isikud ründavad tema ruumi. Näriv hirm surises pidevalt ta peas, aga ta ajas selle pahaselt eemale, nagu peletaks sääski.
Annie sättis köögis kasvulambid seemikute kohal õige nurga alla. Süda rinnus peksles ärevalt ja aju oli üle koormatud. Kas saab seda üldse teha? Seda tuleb teha. Peab. Ta harjutas mõttes veel kord läbi, mida Lucasele öelda. Teda kujutluses veenda püüdes aitas ta veenda ka iseennast. Tõsiasi, et Lucas võiks olla selle vastu, ärgitas ta otsusekindlust. Tulevad inimesed, jah, inimesed. Tema majja tulevad võõrad. Kas ta mitte ise ei olnud varem vägagi seltsi armastav? Mis siis muutunud on? Kas see on uus tema? Kas niisuguseks ta jääbki? Võõraste tulek oleks ju kena. Lihtsalt kena.
Esimesed tibatillukesed tomatilehed olid ennast lahti löönud. Ta oli kasvatanud köögivilju juba siis, kui Johnny elas. Talle meeldib käsi mullaseks teha − ürgne sund, mida ta polnud avastanud enne, kui sai täiskasvanuks. Johnny armastas tema kulul nalja heita, kui ta keset talve tellis haruldasi seemneid, vedas kohale poest ostetud mulda ja väetisi. Hiljem, suvel, ütles Lucas: „Kas sa ulataksid mulle neid viiekümneeuroseid tomatilõike, palun?”
Istikute ettekasvatamine oli Annie viis võidelda talvise nukrusega. Eriti tomatid andsid lootust. Tomatid tähendasid suve, päikesevalgust, kuumust ja lapsi kolmeks kuuks koolist suvepuhkusel. Ta naksas küüntega mõned lehed. Tomatilehtede lõhn viis ta äkki ühte suvesse hulk aastaid tagasi, mil ta aias põlvili maas tomateid korjas. Ta oli aiatööst väsinud, higine ja määrdunud, kuid talle meeldis see ja samuti meeldis talle olla kaheksandat kuud rase, kaks väikest põnni juba ringi jooksmas; talle meeldis elada Prantsusmaal oma ilusas majas. Ainult et Johnny peale oli ta tulivihane, sest mees oli kogu aeg kadunud ega aidanud teda. Ent Johnnyga oli peaaegu võimatu kakelda. Ta oli sedasorti mees, kes võlus su ära isegi siis, kui oleksid tahtnud ta maha lüüa. Aga tol päeval oli Anniel äkki kõigest kõrini. Johnny oli nädalalõpuks jälle kuhugi seminarile sõitnud. Annie arvestas juurde kõik need korrad, kui mees oli töölt tulnud alles hilja õhtul. Ta oli tüdinenud olemast üksikema ja väsinud mehe väljamõeldistest. Ent talle meenus ka, kuidas nördimusest sai rõõm, kui Johnny teda üllatas, saabudes aeda, seljas valge puuvillane särk ja jalas kreemikad linased püksid.
„Ma mäletan sind,” oli Annie öelnud. „Oled mu abikaasa, see, kes pidi terve nädalalõpu seminaril olema.”
„Otsustasin loobuda.”
„Sa otsustasid?”
„Tundsin, et tahan olla sinuga.”
Oh need magusad sõnad. Aga tookord need ei mõjunud. Ei, tookord oli Annie pööraselt nördinud. „Miks sa ennast üles oled löönud? Näed nii kahtlustäratavalt tore välja.”
Johnny oli ta üles tõstnud, oma käte vahele võtnud, tahapoole kallutanud ja suudluse otse huultele surunud. „Oled hoopis tore.” Annie oli keeranud kaela ette, et ka sinna saaks suudluse, ja ise halisenud: „Olen nii paks.”
Johnny sosistas, suu vastu ta kaela. „Sa oled rase. Mis? Kas keegi pole sulle seda öelnud?”
„Rase? Mina arvasin, et see on sellest neetud Prantsuse toidust,” oli ta oianud. „Vihkan prantslasi.”
Johnny haaras ta tervenisti käte vahele. „Mulle meeldib hoida käte vahel nii isuäratavat pala.”
Taimelampide valguses tundis Annie külmavärinaid. Ta puhastas potte mullast, lisas kala ja pruunvetika lahust ning pühkis käed teksapükstesse. Teksastesse, mis tegid ta paksuks ka raseduse ettekäändeta. Ta ei ole just haiglaselt ülekaaluline − vahest ehk umbes kolmteist-neliteist kilo üle ideaalse kaalu, aga isegi sellisena on ta Pariisi standardite järgi vastuvõetamatult matsakas. Võimalus, et ta leiaks kellegi − see tähendab mehe, kes oleks temast huvitatud − sellise figuuriga, on õhkõrn. Mitte et ta oleks kedagi otsinud. Pealegi on see ju Pariis. Iga naine siin on temast palju kohanenum ning palju julgem ja enesekindlam flirtija.
Ta silmitses mõtlikult seemikute väikesi korrapäraseid ridu. Vähemalt midagi selles köögis kasvab ka kõrgusesse, mitte ainult laiusesse. Viimasel ajal tundis ta mingit uutmoodi kokkukuuluvust oma majaga: ta samastas end sellega. Nagu maja, vajaks ka ta ise hädasti õrna ja armastavat hoolitsust23. Nagu maja, vajaks ka tema õiget inimest, kes märkaks ta sisemist ilu. Nagu maja, nii peab temagi vastu pidama, kuigi mõrasid on juba igal pool. Nagu maja puhul, nõnda võib ka tema enda pealispinna all midagi pursata või kokku variseda, ilma et ta oskaks seda ette aimata.
Kümme aastat ümberkujundamist on maja välimust oluliselt parandanud; maja on muutunud elamiskõlblikuks ja omandanud teatud võlu, ent liiga paljudes kohtades õmblused veel kärisevad. Isegi torud on antiiksed, kuigi mitte selle sõna kõige suursugusemas tähenduses. Kuid Anniele ei lähe ebatäiuslikkus üldse korda. Tema maja on nagu nõudlik laps, ja ta tahab armastada seda last, hoolitseda tema eest ning eelkõige võtta teda sellisena, nagu ta on − lekkivate torude ja kõige muuga.
Küsimus on selles, kas ta tulevased üürilised jagavad tema maitset ja uitmõtteid või eelistavad kaasaegseid mugavusi. Otsus mitte üürida tube prantslastele oli tulnud tal silmapilkselt. Tal oli kõrini nende sigarettidest ja kaebustest. Virisemisel Prantsusmaal, nagu ta aastate jooksul on avastanud, ei ole mingit pistmist millegi negatiivsega. Au contraire24, see märgistab peene otsustusvõimega arvustajat. Virisemine on siin terve kunst. Tema maja on tema territoorium ja siin kavatseb ta ise jääda peavirisejaks. Mitte ainult see: nimelt on prantslasest või isegi eurooplasest üürnikul igasugused tülikad õigused, samal ajal poleks tal asjade mittelaabumise korral ameeriklasest kaasmaalase väljalöömisega mingit probleemi. Ja ka keele tõttu oleks loogiline üürida ruume ameeriklastele.
Ta on terve hommiku palavikuliselt kalkulaatorisse numbreid tippinud. Et raha hakkaks liikuma, vajaks ta kohe kolme üürilist. Tal on neli tuba, mida võiks välja üürida, aga hakkama saaks ta ka kolme üürilisega. Veel ühes asjas on ta kindel. Need peavad olema naised. Ta ei oska küll öelda, kas võõrad naised talle palju rohkem meeldivadki kui võõrad mehed, aga naised tunduvad ohutumad olukorras, kus neid tuleb lubada oma katuse alla ja lasta poistega suhelda. Kord oli ta Johnnyle kiidelnud: „Võin iga naise vaeseomaks peksta, kui vaja peaks olema.”
„Või kui võimalus antakse,” oli mees lisanud.
Nii et võib-olla oli ta olnud seltskonnavaenulik juba enne, kui Johnny lahkus? Oli ta siis olnud ehk vähem kuri? Annie aju kubiseb täiuslike üüriliste kujutistest. Miks nad kõik on nii väga tema moodi − matsakad, aastatelt neljakümne lähedal, hooletult riides, juuksed nagu trollidel? Ideaalne naine peaks muidugi olema vallaline. Mitte seikleja. Laps võiks olla. Mõte majja lisanduvatest lastest hajutab ta kartusi. Ringi jooksvad lapsed on maa sool. Juba koostab ta peas reklaamteksti, sellist reklaami, mis ärataks õige inimese huvi. Hädas olev naine on see, kellele ta anduks täie tähelepanuga. Mitte just liiga hädaline, kuid siiski selline, kes on nõrk ja haavatav. Keegi õrnasüdameline. Peab ju olema seal kusagil naisi, kes otsivad võimalust alustada uuesti, ja mitte kõik pole sellised võitlejad nagu tema.
Ta avab neile oma kodu, aitab neid hädas. See hoiab teda tegevuses. Ja kui see korda läheb, leiavad tema tomatiseemikud ka sel kevadel endale kodu tagaaias. Aga kõigepealt peab ta seisma silmitsi Lucasega.
„Hmm, see on tõepoolest kõige hullem idee, mis kunagi on välja mõeldud,” lausus Lucas. „Une très mauvaise idèe25.” Ta hakkas köhima ja võttis välja taskurätiku, et silmi tupsutada. Päris ehtne riidest taskurätik, imestas Annie. Lucas saavutas uuesti tasakaalu, pani lugemisprillid ette ja avas pidulikult menüü. „Olen kuulnud, et foie gras26 on siin jumalik,” tähendas ta.
Nad