Ta ootab ja vaatab ilusaid prantsuse emasid, alati paarikaupa või väikestes gruppides, lakkamatult jutustavad ja naervad, alati stiilsed ja kenad. Ta jälgib neid kaua üle tänava, soovides teada, millest nad küll räägivad. Mis võiks olla nii köitev? Tõenäoliselt viivad nad oma lapsed parki või üksteise koju. Tema sõbrannad on kõik Ameerikas ja ta suhtleb nendega mõnikord, aga mitte kuigi tihti. Sellest ajast saadik, kui ta Prantsusmaale elama asus, ei ole ta tundnud vajadust sõbrannade järele. Johnny oli olnud kõik, mida ta vajas, ja pealegi oli ta lastesaamisega nii hõivatud, et ei märganudki mingit tühja kohta. Ta märkab seda nüüd, kuid on juba liiga hilja. Ta on unustanud, kuidas saada sõpru, ja peab seda isegi hirmutavaks. Prantsuse naised on talle ikka veel mõistatuseks; nende suhtlemisviis on nii erinev tema omast. Mitte ainult sellepärast, et nad on prantslased. Annie leidis, et ta üldse usaldaski naisi vähe, ilmselt kartes nende kassilikku õelust ja konkureerimist − jäänuk tollest ajast, mil tal tuli naisi Johnnyst eemal hoida.
Kostis koolikella helin ja peaaegu samaaegselt avanes suur puust uks ning lapsed valgusid hoonest välja. Kirevad joped, mütsid, seljakotid, saapad, lastekärud ja vihmavarjud läbisegi häältega. Lõpuks nägi ta ka oma poisse ja ta süda jõnksatas. Nad olid üksteist üles otsinud, nagu nad alati tegid enne tänavale tulemist. Annie viipas, et nad paigale jääksid, ja läks üle tänava. Maxence, kõige vanem, tema üheksa-aastane väikemees, nii noor, aga nii ehmatavalt küps, hoidis mõlemal vennal käest kinni.
Nad läksid koju jalgsi ja Annie kuulas nende jutte koolipäevast ning laskis ennast ära meelitada peatuseks kondiitriäris. Väikesed ümmargused maasikakoogid olid naeruväärselt kallid, pealegi polnud ju üldse maasikahooaeg, kuid ta ütles jah.
„Eile sa kuulutasid, et need on liiga kallid,” märkis Maxence.
„Täna on odavamad.”
„Sama hind. Vaata − 2.50 eurot tükk.”
Annie ohkas. „Pange ka mulle üks,” ütles ta boulangère’ile31. Koju jõudes asetas ta iga poisi ette koogi, köhatas kurgu puhtaks ja rääkis neile oma plaanist. Paul ja Laurent ei paistnud üldse huvi tundvat ja loetlesid pigem maasikaid kummagi koogil. Annie küsis: „Mida te arvate? Kas teil on küsimusi?” Paul ja Laurent vaatasid abiotsivalt Maxence’i poole.
Maxence tegi kibeda näo, nagu oleks ta neelanud alla midagi kohutavalt vastikut. „Kui kauaks?”
„Me ei tea, laps? Nad maksavad kuu kaupa. Loodan, et jäävad vähemalt kuueks kuuks, võib-olla ka rohkemaks.”
„Kuueks kuuks!” hädaldas Maxence. Ta vennad mälusid vaikides kooki ja jälgisid Maxence’i. Tema on see, keda Annie pidi veenma. Tema on koertekarja juht.
„Me ei tee seda lõbu pärast,” selgitas Annie.
„Mingit lõbu sellest ei saagi tulla,” teatas Maxence. Kui ta seda ütles, sarnanes ta väga Lucasega. Annie oleks tahtnud teada, kas need kaks on omavahel juba rääkinud.
„Olgu siis pealegi. Me lihtsalt peame seda tegema, sest meil pole valikut.”
„Minu arvates oled sa ikka öelnud, et alati on valikuvõimalus.”
Annie ohkas. Võtab sõnasabast kinni see mu kõige vanem poeg! Ema järjest muutuvad tujud ja kurnavad ettevõtmised ajavad poisi hulluks. Maxence on liiga asjalik, liiga varaküps. Võib-olla sellepärast püüabki Annie rääkida temaga mitte kui täiskasvanuga, keda poiss kujutab end olevat. Ta kutsub teda lapsukeseks sagedamini kui kahte nooremat. Ta kogub jõudu, et taluda poja viisakaid, mõistlikke, väga täiskasvanulikke seisukohavõtte, mis teda alati äärmiselt väsitavad. „Valik on see,” ütles ta, „kas müüa maja ära või võtta üürilised. Meie valiksime üürilised.”
„Kes need meie on?”
„Noh, muidugi meie kõik: mina… Lucasega me otsustasime…”
Maxence kõigutas end toolil ühele ja teisele poole, käed taskus, puutumata kook ees. Annie jumaldas ta tõrksaid juukseid, ta tedretähne, ta paindumatust.
„Üks on kindel, Lucas on selle vastu,” poetas Maxence suunurgast.
„Kust sa seda tead?” hüüatas Annie.
„Mina tean,” kuulutas Paul võidurõõmsalt. „Ma kuulasin pealt! Ma rääkisin neile!”
„Sina teadsid? Sa teadsid, et ma seda plaanitsen, ega öelnud mulle midagi?”
„Teiseks,” jätkas Maxence, „Lucas ei otsusta. Otsustad sina.”
Touché.Tabas märki. Annie hingas sügavalt sisse. „Arvan hoopis, et see oli ühene ja üksmeelne otsus, mille tegin täiesti iseseisvalt.”
Maxence hammustas rahulikult kooki. „Ja mis siis, kui su iseseisev otsus rikub ära su laste elu?”
„Poisid, teen kõik, et teil oleks hea,” halises Annie. „Vannun, et ma selle kõik kuidagi heastan.”
„Kas me internetiühenduse saame?” küsis Laurent.
Annie vaatas poisse. Kas oli see salakaval märk süükaaslusest, mida ta luges välja viisist, kuidas nad vältisid üksteise pilke? „Mis siin toimub?”
„Tahaksime tõesti saada kaabliühenduse, emm,” ütles Laurent. „Meil on seda tõesti, tõesti, tõesti vaja.”
Pangas kirjutas ta alla oma nime, Althea Hoyt. Bank of America teller ulatas talle käsitsi täidetud paberilehe. Sellel oli kirjas hoiustatud summa: täpselt 50 000 dollarit. Ta oli äsja välja võtnud 351 dollarit 23 senti, et teha hoiuse summa ümmarguseks. Talle meeldib, kui kõik on täpne ja tasakaalus ning tegelikult kavatseb ta kulutada selle 351 dollarit 23 senti iseenda peale. Ta pani paberrahad ja mündid rahakotti ning tänas tellerit, tundes endal tema ainitist pilku.
Kogu selle summa säästmine oli olnud tõeline väljakutse. Ta elab küll üksi, aga väljaminekuid on üsnagi palju: korteriüür, õunad, tee, kaabel ja telefon. Ta on alati olnud kokkuhoidlik kulutaja. Auto oli ta ära müünud ja pannud saadud raha koos kindlustuse ning gaasiarve säästudega kuuks ajaks tähtajalisele hoiusele. Ning nüüd püüab ta iga asja pealt raha kokku hoida, eriti praegu, talvel, kui iga samm põletab kaloreid. Althea ei kogu raha mingil erilisel otstarbel. Säästmine ise on eesmärk, ja ta on selle saavutanud. Ta säästud ei puuduta kedagi teist. Ta elab üksi ja saab kasinamalt läbi ajada. Ta ei kuulu kellegi hulka. On erak. Otsekui läbipaistev. Jääb nähtamatuks. Ta ei tee kellelegi viga, ei tülita kedagi.
Panga ees kõnniteel keerutas jäine tuul prahti ja poriseid lehti ringi. Ta istus pingile, tõmbas aeglaselt nahkkindad käest ja jäi hetkeks silmitsema oma pikki valgeid sõrmi. Harilikult nii rahvarohke ja toimekas linnasüda oli tühi. Möödujad, kes kõndisid vastutuult ja olid end talvemantlitesse mässinud, tulid ja kadusid jälle. Ta hõõrus nägu jääkülmade kätega, üritades midagi tunda.
Ta on jõudnud eesmärgile. Tal on viiskümmend tuhat dollarit pangas ja pisut üle kolmesaja viiekümne dollari enda peale kulutamiseks. Ta ei tea, mida edasi teha. Mida teevad inimesed viiekümne tuhande või kolmesaja viiekümne dollariga? Tema ei vaja midagi, mingeid materiaalseid asju ta ei ihalda.
Althea kergitas oma kõhna keha pingilt üles ja hakkas sammuma vastutuult. Miks kõndida? Kuhu üldse minna? Asi on selles, et hetkel ei soovi ta ka midagi mittemateriaalset. Ei armastust ega õnne ega perekonda. Ta tahab ainult olla kõhn ja sale ning see ei maksa midagi. Ta ei soovi midagi, mida saab osta raha eest, ega midagi, mida raha eest osta ei saa. Surra ta just ei taha. Ta tunneb end niigi juba surnuna.
Enne kui Mark töölt tagasi tuli ning kui Simon ja Lia multifilme vaatasid − Taevas hoidku, kui palju multifilme need lapsed võivad vaadata? Vist küll tundide viisi ja iga päev? −, helistas Lola nende sõbrale Lou Driverile, kes on juhtumisi ka nende advokaat. Lou on üks parematest ja karmimatest juristidest Los Angeleses. Mark väidab, et Lou on kõige parem. Lola püüdis kontrollida värinat hääles, kui Lou sekretär katkestas mingi kohtumise, et lasta tal advokaadiga rääkida.
„Mul on väga kahju