ja pööras ära pärast Marmottani muuseumi… ning torises kogu tee kuni La Muette’i metroojaamani. Niikuinii on neil jalgpalliväljakul ilma temata parem olla.
Tegelikult oli nii, et kuulutuse peale saabunud teised kõned ei olnud üldse head. Ja neid ei tulnud ka kuigi palju. Oli olnud pensionäridest abielupaar San Franciscost, kes soovis jääda aastaks, sest nad olid lugenud raamatut „Aasta Provence’is” ja see oli neil pea segamini ajanud. Üüriagentuurid olid helistanud, nemad tahtsid ta raha. Ta oli loobunud ka üksikutest meestest, kes saadeti mõneks kuuks Prantsusmaale tööle. Oli veel olnud üks jõukas abielupaar, kes otsis ehtsat Prantsuse elamust, mis nende arvates eeldas faksi, kaabli, kiire internetiühenduse ja televiisori olemasolu toas. Nad olid ka uurinud, kas vannitoas on ikka soe vesi. Annie oli seepeale nähvanud, et tegemist on ikkagi Pariisiga Prantsusmaal, mitte hotell Pariisiga Las Vegases. Teda hirmutas mõte, et inimesed tulevad kohale ja hakkavad maja üle nurisema. Tehnoloogia tase on majas tõepoolest madal, aga ta tahab, et nii see jääkski. Võib-olla ehk arvuti oleks ühel päeval päris kena. Õpetajad muidugi avaldavad survet, rääkimata poiste endi kinnisideest. Aga ta on siiani kindlalt keeldunud kaablit sisse toomast. Televiisor ise on juba küllalt halb. Kellele seda kõike vaja on?
Niisiis kui Lola lõpuks helistas ega küsinud midagi selliste keerukate asjade kohta nagu DSL, HBO, DVD ja VCR, pidi Annie ta vastu võtma. „Ma ei teagi päris täpselt, mida ma otsin,” oli Lola öelnud. Vahetevahel nuuskas ta nina ja Annie ei saanudki teada, kas ta nuttis või oli külmetanud. „Ma ei ole üldse kindel, kas peaksin tulema Prantsusmaale. Tuleksin ehk lühemaks ajaks, ajutiselt.” Kuid juba järgmises lauses sõnas Lola: „Vajan oma tütre jaoks kooli. Kas seal läheduses on mõni rahvusvaheline kool?” Lola ütles, et ta armastab Prantsusmaad, aga tegelikult prantsuse keelt ei räägi: oma prantsuse keele oskust ta häbeneb.
„Noh, sellisel juhul ärge hakake siin oma prantsuse keelt proovimagi. Teid lintšitakse ära!” ütles Annie. Kui Lola tõi kuuldavale kurgunaeru, midagi väga ehtsat ja lapselikku, rahustas see Anniet suurel määral.
Lola tundus olevat segaduses ja otsustusvõimetu, nii et kui kerkis üles vannitoa probleem, mõnevõrra ehk liiga vara sellises jutuajamises, oli Annie kindel, et sellest saab nende tehingu purustaja. „Kas tubade juurde kuuluvad ka vannitoad?”
„Hm, täpselt nii just ei ole. See on vana maja ja tal puuduvad… mõned mugavused.” Annie tõmbus pingule. „Meil on kaheksa tuba, kuid ainult kaks vannituba. Seetõttu tuleb teil vannituba jagada teiste üürilistega.”
„Jagada?”
„Noh, mõistagi kasutada kordamööda. Kas te ei arva, et Ameerikas lihtsalt liialdatakse hügieeniga?” oli ta naljatanud.
„Hm, see on tõsi,” oli Lola tunnistanud, nagu aitaks see asja soodsalt otsustada.
Anniel oli aga hoog juba sees ja ta puistas kui käisest lamedavõitu nalju: „Kui peaks juhtuma kõige halvem, siis köögivalamu on meil piisavalt suur.”
Lola oli jälle naerma pursanud. „Köögis vannis käia? Ooh, tunnen ennast juba paremini!”
Ainult et see kõik polnudki nali. Suvekuudel kasutasid poisid köögivalamut omamoodi basseinina. Nad ronisid sinna sisse ja jälle välja, siis aeda ja tagasi kööki, jättes maha veeloike ja pori. Sama valamu oli aeg-ajalt kasutusel ka mullaga eksperimenteerimisel. Kord leidis Annie sealt kärnkonna. Seda pole küll vaja mainida.
„Tundub hullumeelse ettevõtmisena,” lausus Lola mõtlikult. „Te kirjutasite sinna, et „alusta uuesti”, ja ma ei saa seda enam kuidagi peast välja. Tunnen vaistlikult tõe ära. Minu mõtlemine põhinebki peamiselt vaistlikul tunnetusel.”
Oo, vahva, mõtles Annie. Veel üks Los Angelese veidrik. Ta hingas sisse ja paiskas siis ühe hooga: „Ärge enam ümber mõelge, kullake. Pakkige asjad ja haarake lapsed. Kuid ärge liiga palju kraami kaasa võtke. Teie riided võivad olla siin täiesti kohatud. Küll te näete, mida siin kantakse. Mul on olemas mänguasjad, käterätikud, metrookaardid, ja olen ka keskmiste oskustega kokk. Paremas vannitoas on imesuur vann, ning võin ka uhkustada vanniveevahustajate kollektsiooniga.” Annie oli öelnud seda kõike kiiresti ja kõrgendatud toonil nagu mõni kindlustusemüüja. Ta tõmbus tagasi ja ootas. Lola ohkas sügavalt. „See kõlab nii soodsalt ja hoolivalt. Pealegi on Pariis talvel imekaunis.” Annie küll ei arvanud, et Pariis talvel nii pagana ilus oleks. „Oo jaa, absoluutselt,” kinnitas ta.
„Los Angeleses ei ole mul millestki uuesti alustada. Mu abikaasa veenaks mu otsekohe ümber,” lausus Lola jälle nuusates. Seekord oli Annie kindel, et ta nutab. „Ta oskab olla väga veenev. Ma ei suuda talle ei öelda.”
Annie lausa pidi küsima: „Kuidas ta ennast tunneb, kui te niimoodi lahku elama lähete?”
„Hm,” Lola näis endaga aru pidavat, mida vastata. „See kõik on tegelikult juba aastaid käärinud. Mark võtab seda kui vältimatut, on mõttega leppinud. Olen selles kindel.”
„Ja lepib ka sellega, et teie lähete hoopis teisele maale?”
„Noh, mõistagi ainult ajutiselt.”
„Loomulikult,” kinnitas Annie. „Kui naine otsustab lahkuda, on see alati õigesti tehtud,” sõnas ta, unustades, et tema ei tea ju sellest tegelikult midagi. Ta otsustas ärgitada Lola intuitiivset külge. „Me kasutame oma vaistu ja miski ütleb mulle, et te olete juba pikka aega endaga vägikaigast vedanud.” Selleks ajaks oli Anniel õnnestunud ennast veenda, et ta tõesti suudab aidata.
„Teen lõunaks loomalihapraadi. Liha oli müügil, nii ma siis mõtlesin: „Miks mitte!” siristas Pamela.
Althea kaalus ideed. Veiseliha. Müügil olev liha. Roiskuv liha. „Tore!” lausus ta tuimalt mantlit seljast võttes. Liha sulas juba köögiletil. Teda huvitas, kui kaua see on seal juba lebanud. Tüdrukuna oli ta päris palju kordi istunud tundide viisi, nagu talle tundus, jahtunud toiduga taldrik ees, võimetu kahvlit suhu tõstma, kuni ema hirmsas vihas laksas talle vastu nägu ja saatis vannituppa söömist lõpetama. See oli ülim karistus, samas aga ainuvõimalik pääsetee kõigile. Althea nuttis meelt heites ja ühtlasi kergendust tundes ning kallas toidu taldrikult tualetist alla, jäädes veel pärast seda arvestatavaks ajaks vannituppa, et hajutada kahtlusi. Ta ootas seal nuuksudes, kuni tuli Pamela, et ta vabaks lasta ja väljendada tema vastu lausa ülevoolavat armastust, mis alati järgnes tormile. Lõppude lõpuks jäi emale ikkagi viimane sõna, kuna Althea oli ju kõik ära söönud. Viimane sõna küll, aga mitte võit.
Keset lõunasööki, kusagil prae, riisipudingu ja Althea vannitoas oksendamas käimise vahel avaldas Pamela ka abikaasale veel lõpuni läbimõtlemata idee, mille jagamist emaga oli Althea otsemaid kahetsema hakanud.
„Ta peaks selle asemel kruiisile minema. Vähemalt ei saa ta neid haigusi, mis neil seal ookeani taga on.”
„Kruiisid on vanadele peerudele nagu meie,” torkas isa vahele.
Pamela pööritas silmi. „Sinu isal pole aimugi, millest ma räägin. Sa veedad kaks-kolm päeva ühes linnas, ütleme Viinis ja…”
„Viin ei ole Prantsusmaal, vaid Saksamaal,” tähendas Henry.
„Igal juhul on Saksamaale õigem minna. Seal on puhtam. Prantslased peavad ennast meist paremaks pärast kõike seda, mida me oleme nende heaks teinud.”
„Tegelikult, isa, kas Viin pole mitte Austrias?” küsis Althea.
Isa tõstis pilgu taldrikult. „Mis on, kullake?”
„Viin on Austrias.”
„Unusta see Viin, Althea,” lõikus ema pahaselt vahele. „Sinu isal pole õrna aimugi geograafiast, pole kunagi olnud.”
Päev kulges piinarikkalt. Isa läks üles uinakut tegema ja Althea saatis ema jalutuskäigul − nende iganädalasel jalutuskäigul pargis, mille olid hüljanud nii inimesed kui ka tuvid. Prantsusmaa-teemat enam üles ei võetud. Hiljem, kui Althea oli üksi köögis ja pani leti juures pesu kokku, nuusutades iga pesueset enne kokkuvoltimist, oli ta väga üllatunud, kui nägi isa sisenevat.
„Su