mehe südamesse läheb läbi kõhu,” tähendas ta, et Lola tähelepanu köita. Ta oli veidi uhkegi oma planeerimisoskuste üle. Juba eelmisel päeval oli ta valmis teinud lasanje ja pesnud salati koostisosad. Nüüd tuli tal vaid üks toit üles soojendada ja teine kodus valmistatud vinegrettkastmega üle valada, ning söök oligi valmis, nii et pool tundi pärast lennujaamast saabumist võidi lauda istuda.
Söögilauas ei olnud jutuainet leida sugugi kergem. Taevale tänu, et Lucas otsustas rääkida pikemalt mitmesugustest Ameerika presidentidest, välispoliitikast, kunstinäitustest Pariisis, mida Lola ei peaks vaatamata jätma, ilmast ja ei tea, millest veel. Lola reageeris nii hästi, kui suutis, süües vaid ühe käega − muljetavaldav tasakaalutunnetus −, kuna Simon rippus taas ta õlal ja magas. Ent ometi rääkis ta armastusväärselt, pingutas, et paista vastutulelik, ja püüdis, kuigi edutult, tõmmata vestlusse ka tütart. Vahepeal olid Paul ja Laurent ennast laua äärest minema nihverdanud, ning Maxence vältis pilke ega rääkinud üldse. Kuna ka Anniel endal oli raskusi silmside loomisega, kas ta sai siis poissi süüdistada? Maxence jõllitas ühte punkti ja see oli ebaviisakas, aga teiselt poolt jälle, mida ta ise tegi? Ta mitte lihtsalt ei vaadanud Lolat, vaid lausa uuris teda üksikasjalikult, toll-tollilt, silmad pungis, otsekui soovides loetleda nahapoore ta ninal. Annie ei leidnud mitte ainsatki viga, kuigi Lola suu pani teda imestama. Kust ta sai sellise suu? On see ehk pärit Angelina Jolie kehaosade kataloogist? Kellel küll on sellised suud? Ja tohutud rinnad. Tohutud!
Pärast õhtusööki viis Lola Lia ja Simoni magama ning Annie saatis Lucase ukseni. „Sinu töö on siin tehtud,” sosistas ta. „Väga hästi tehtud. Palun ole tagasi homme täpselt kell 6 hommikul edasiste ülesannete jaoks.”
„Kas kell 4 on liiga vara?” sosistas Lucas vastu. „Tegelikult ei tahaks ma siit majast enam üldse ära minna.”
„Oo, on ta siis nii kuum, ah?”
„Midagi liiga täiuslikku on tema meigis,” sõnas Lucas, tasandades veelgi häält. „Ja küüned on tal veidrad.”
„Kui veidrad?”
„Näevad välja nagu võltsküüned.”
Annie hakkas naerma: „Need ongi võltsküüned.”
Lucas ajas silmad pärani: „Kuidas saab küüsi võltsida?”
„Ära paanitse. Ameerika värk.”
„Ja huuled,” märkis Lucas mõtlikult, „on… pornograafilised. Ning need rinnad…”
„Ikka ja alati poeet,” naeris Annie teda majast välja suunates. Ta kogus poisid kokku ja nad läksid koos kikivarvul trepist üles, sosistades ja itsitades, sest neil ei olnud veel täiesti selge, kuidas liikuda majas, mis juba lõhnas ja kajas teistmoodi. Voodis teki alt välja piiludes ütles Maxence: „Kas nad pole imelikud? Minu arvates on nad lõppimelikud.” Annie tõmbas ta teki sirgu ja lükkas oma üheksa-aastase silmade eest juuksetuka kõrvale. „Mis nendes siis nii imelikku on?”
„Kust mina tean?” Maxence kehitas õlgu.
„Kui pikk ta on?” tundis Paul huvi, endal silmad juba kinni.
„Aeg on magama jääda,” manitses Annie. Ta läks Maxence’i juurest Laurenti juurde ja siis Pauli juurde, et unemusi jagada ja kallistada.
„Armastan sind mustmiljon korda,” sosistas Paul vastu ta kaela.
„Mina armastan sind lõputu arv kordi,” sosistas Annie vastu.
Annie läks tagasi alla nõusid pesema, tundes kergendust, et saab lõpuks oma mõtetega üksi olla. Ta täitis veega ühe oma Jaapani malmteekannudest. Iga kord, kui Johnny naasis Jaapanist, oli ta tulnud teekannuga, ja igaüks neist oli väike kunstiteos. „Sinu kollektsiooni jaoks,” ütles ta.
„Miks sa nimetad seda minu kollektsiooniks? See on ju rohkem nagu sinu oma,” mäletas ta ennast ütlevat.
„Minu kollektsioon sinu jaoks.”
„Arvan, et peaksin sinuga järgmine kord Jaapanisse kaasa tulema. Et endale ise kollektsiooni valida.”
„Järgmine kord? Milleks kiirustada?”
Ta asetas teekannu pliidile ja hakkas nõusid pesema. Muidugi ei sõitnud Annie kunagi Jaapanisse, aga vaevalt see teda muretsema pani. Vaevas hoopis see, et tal enam ei olnud mingit soovigi sinna minna. Siin ta nüüd on, julgustamas võõraid uuesti alustama, aga tegelikult on ise takerdunud oma üksindusse − juba pea kolm aastat keerlevad ta mõtted ikka selle ainsa päeva ümber. Ta loputas panni ja asetas selle valamust paremal olevale kuivatusrestile.
„Teie vesi keeb,” kostis Lola hääl.
Annie võpatas. „Oh taevake, ma ei märganudki. Ei kuulnud ka, et te sisse tulite.”
Lolal olid jalas teksased ja ta oli meigi maha võtnud. Ta nägu oli vähesest unest pisut pingul, aga kaunis. „Ei tahtnud teid ehmatada,” ütles ta, võttes restilt panni ja hakates seda kuivatama. Annie tardus õudusest. Kohe nüüd, tema teejoomise ajal? Kas tõesti rünnatakse tema üksiolemist? „Te ei pea seda tegema!” kamandas ta üpris käskivalt. „Olete ilmselt reisist veel väsinud. Minge magama!”
Paistis, et Lola sattus ta toonist segadusse. „Aga ma tahan,” ütles ta kuidagi hoolimatult. „Võiksin ehk ka juua tassi taimeteed.” Ta võttis märja taldriku Annie kokkupigistatud sõrmede vahelt ja hakkas seda kuivatama. „Arvatavasti olen täna mina see, kes parditoas magab. Lia ja Simon vajusid mu roosas voodis kohe sügavasse unne. Niisiis,” lisas ta, „Lucas vist ei ela siin, ega?” Annie kohkus. Kas ta tõesti tahab praegu juttu ajada? „See veel puuduks, ei!” vastas ta.
„Kas olete kunagi olnud abielus?” uuris Lola.
„Üks kord,” oli Annie napp vastus.
„Olete lahutatud?”
Annie vastus kõlas, otsekui oleks ta seda harjutanud. „Abikaasa, mu elu armastus, hukkus autoavariis kaks ja pool aastat tagasi. D.O.A38, suri kohe sealsamas.“ Lola vaatas teda, unustades taldriku. „Mul on nii-nii kahju,” lausus ta. „Võite uskuda, et minulgi on,” sõnas Annie kilekindaid käest sikutades. Ta alistus, leppides tõsiasjaga, et üksiolek on rikutud. Kas nüüdsest peale on majas üldse mõnda turvalist kohta? Ta pakkus Lolale tassi teed ja nad jäid mõlemad valamu juurde seisma. Annie ei kutsunud teda istuma, lootes niimoodi kiiremini hakkama saada. Võib-olla oleks siiski pidanud. Lola oli pikka kasvu, nii et Annie ja kogu ta köök paistsid hoopis väikesena. Ja kas see naine ei peaks olema pigem kurnatud pärast kõiki neid pikki tunde lennureisil? Teksastes ja valge pluusiga Lolast õhkus pigem rahu ja hoolitsetust; ta vaikne ilu ning vaba ja pingeta olek hüpnotiseerisid. Annie küündimatus torkas kohe silma. Lola tõmbas endale tooli lähemale ja istus köögilaua äärde, ilma et teda oleks kutsutud. Muidugi. Nüüd on see ju ka tema maja. Annie võttis samuti istet, tundes, et on lüüa saanud. „Kui soovite helistada oma abikaasale või endisele abikaasale või kellele tahes, siis praegu on selleks kõige parem aeg,” ütles ta Lolale. „Temal on seal hommik.”
Lola rüüpas sõõmu teed. „Tõtt öelda tahaksin ma selle mõneks ajaks edasi lükata.”
Anniel tekkis ähmane eelaimus. „Mida te sellega mõtlete − mõneks ajaks?”
Lola näis kõrvale põiklevat. „Mida teie mõtlete?”
Annie heitis talle tähendusrikka pilgu.
„Mark peaks kahe päeva pärast Atlantast koju jõudma,” ütles Lola viimaks. „Kirjutasin postkaardi ja panin selle posti New Yorgis, kus me teel siia ümber istusime. Nii et…”
„Nii et… ?”
„Nii et kui natukenegi veab, saab teda mõnda aega ninapidi vedada.”
„Teie… Mida te tegite?” ahmis Annie õhku.
„Saatsin postkaardi…”
„Te ometi ei võtnud lapsi kaasa ega lennanud võõrale maale ilma tema nõusolekuta, mis?”
Lola