magama jäänud. Lola kandis ikka veel päikeseprille ja uuris vaikides äärelinna, mis ei olnud vist kunagi näinud välja nii jube. Autodes nende ümber suitsetasid alamkihi eluvormid sigareti sigareti järel ja lasksid signaalidel huilata. Annie tundis äkki, et ta ei salli pariislasi ega muudki prantsuspärast. Nagu märguande peale hakkas sadama tihedat vihma. Lucas lülitas käima klaasipuhastajad, mis jõnksatasid ja kriuksusid, kuid hakkasid seejärel üles-alla vehklema, ajades kokku mingit mõistatuslikku musta sodi.
„Kui huvitav,” lausus Lucas kiretult. „Näib, et kojameeste kummiäär on hakanud pudenema.”
„Muidugi mitte.”
Kindel see aga oli, et klaasipuhastajate servad murenesid kiiresti millekski, mis sarnanesid tõrvajääkidega ja mis vihmaveega segunedes muutusid südant pööritama panevateks poritriipudeks. Lucas kummardus ettepoole, et näha teed tuuleklaasi alumisest osast, kus kojamehed vaid osaliselt klaasini jõudsid, ning jäigi sellesse asendisse. Kas ta ikka pidi nii tegema?
Annie valis küüned, hakates neilt eemaldama kuivanud tainast, ja soris samal ajal edutult ajus, et leida midagi, mida öelda. Ta püüdis hoolikalt vältida Lucase kõrvalpilke. Oo, ta teab täpselt, mida see mees mõtleb. Lola on vist küll kõige ilusam naine, kelle sarnastki pole neist kumbki väljaspool televisiooni näinud. Ja Lola ei sobi ealeski, mitte ealeski tema majja.
Lucas ajas ennast viimaks ometi jälle sirgu ja vaatas tagasivaatepeeglist Lolat. Kohutava kraaksatusena purustas ta hääl vaikuse. „Kas olete esimest korda Prantsusmaal?” küsis ta. „Pea suu,” mõtles Annie. „Pea ometi suu!”
Lola pööras pilgu aknast ära. „Olen käinud siin töö pärast, aga mitte kunagi rohkem kui vaid paariks päevaks korraga.”
„Mis töö see oli?” küsis Annie, pöörates end vapralt ringi ja vaadates Lolat.
„Modellindus,” vastas küsitu. Anniel tõmbas südame alt külmaks. Muidugi modellindus! „Olin siis palju noorem,” lisas Lola. „Ma armastan Pariisi,” lisas ta ja eemaldas jälle prillid, mis ta vahepeal ette oli pannud. Ta silmad olid punased ja paistes. „Palun prillide pärast vabandust,” ütles Lola. „Ma ei taha, et lapsed näeksid mu emotsioone. Lennukis oli kõik korras, aga nüüd… see juhtum immigratsiooniametis ja kõik muu…”
Annie ei olnud kunagi mõelnud, kas lapsed peaksid või ei peaks nägema ta emotsioone. No pagan võtaks, kui nad näeksid teda ainult siis, kui ta oma tundeid ei väljenda, vaevalt nad siis üldse teda näeksid. Ta mõtles, mida öelda. „Palun ärge ringi vaadake, siin on ringtee, alles eeslinn! See viib teid veel rohkem masendusse. Oodake, kuni me minu maja juurde jõuame. Kõigile meeldib mu maja väga!”
„Teen teile ümbrusega tutvumiseks ringi,” kuulutas Lucas.
„Lucas, nad on läbinisti kurnatud,” protesteeris Annie jõuetult.
Selleks ajaks, kui Lola tütar üles ärkas, oli Lucas sõitnud mööda Concorde’i väljakust, Rivoli tänavast, Luxembourg’i aiast ja Louvre’ist ning Annie ei püüdnudki teda enam takistada. Lola sõnas: „Oi Lia, vaata neid kauneid vanu hooneid. Eiffeli torn. See ta ongi, Lia! Me oleme Pariisis!” Näis, et Liale see muljet ei avaldanud, ning Lola nägu peegeldas liigutavalt nii lootusrikkust kui ka hella haavumist. Ükskõik missugune võib Lola olla naisena, aga Annie sai aru, et eelkõige on ta ema. See on ka ainuke asi, milles nad Lolaga sarnanevad.
Lola tundis, et kõik ta jõuvarud on ammendatud. Mida ta ometi on teinud? Kuid tuli ennast kokku võtta, sest Annie tutvustas oma poisse, kelle käed olid kohe valmis, et väärikalt tema oma suruda. Simonist ei paistnud, et ta tahaks üles ärgata. Niisiis kandis Lola teda sügavalt magavana oma õlal toast tuppa, olles teadlik kolmest silmapaarist, mis jälgisid iga ta žesti, ja muidugi ka Lia pahameelest. See, kuidas Annie poisid pommitasid teda küsimustega päris ehtsas ülekuulamise stiilis ja siis üksteisega vaidlesid, ajas teda segadusse. Kas ta ikka jätab neile hea mulje? „Su tita, vaata,” ütles talle Laurent, „ilastas kogu su õla täis.”
„Kuule, Einstein,” tähendas Maxence. „Kõik titad ju teevad seda. Täitsa loll!”
„Kui pikk sa oled?” küsis viieaastane Paul.
„Nii on ebaviisakas küsida,” manitses Maxence.
„Hoopis sina ise oled ebaviisakas,” vaidles Paul vastu.
„Lõpetage ära, teie kõik,” kamandas Annie, ja Lola üllatuseks kolm poissi seda kohe ka tegid.
Annie juhatas Lola ja Lia nagisevast trepist üles ja tegi siis, käsi uksenupul, dramaatilise pausi. „Lola, ma annan teile roosa toa, aga pean hoiatama, et see pole mõeldud nõrgale südamele.” Nad sisenesid avarasse tuppa, mis mõnules soojas päikesevalguses. Lola oli pisut šokeeritud, nähes peaaegu üleni roosat tuba. Keset ruumi kõrgus väheldane baldahhiinvoodi, ümbritsetud puuderroosadest looreesriietest. Akent, millest avanes vaade võluvatele katustele, piirasid uhked kompvekivärvi triibulisest siidist kardinad. Ainsad mööbliesemed olid läikivpunaseks värvitud miniatuurne kirjutuslaud, musta lakiga töödeldud antiikne riidekapp ja tugitool, mille katteks oli vaarikavärvi samet. „Panin sellele uue polstri,” ütles Annie otsekui vabandades. „Sain klassikalist vana kangast. Kas teile ei tundunud siia sisenedes, et oleksite nagu astunud valentinipäeva šokolaadikarpi, mis? Aga mulle valmistas see kõik lõbu. Selline võinuks olla mu plikapõlve tuba.”
„Mulle meeldib väga,” hüüatas Lola ja nii ta ka mõtles.
„Seinte tegemine oli tõsine töö. Krohvimiseks kulus terve igavik, segu tuli siluda ühtlaseks ja leida õige värvivarjund.”
„Kas tegite selle kõik ise?” küsis Lola, osutades veidi tumedamatele täppidele, mida oli juhuslikult siia-sinna seintele maalitud.
„See ei ole veel lõpetatud.”
„Ja see?” küsis Lia, näidates baldahhiini loorile, mis oli täis tipitud tillukesi siidist kirikakraid.
„Kasutasin selle töö juures rumalast peast kuuma liimi ja see hakkas loori sulatama. Küll oli jama. Väga tüüpiliselt… selle asemel, et töö peatada ja õige liim muretseda, jätkasin samamoodi. Kui ma loominguliseks muutun, olen kui kurjast vaimust vaevatud.”
„See on ilus,” tähendas Lia.
Lola pani tähele seda väga harva ettetulevat heakskiiduavaldust. „See on võluv ja armas,” rõhutas ta.
„Noh, see on mu enda…” vastas Annie. „Arvan, et teie, sõbrakesed, olete harjunud paremaga.”
Lastetoa puhul samasugust reageeringut ei järgnenud. Tuppa mahtus vaevalt kaks lapsevoodit ja suur kohver nende vahele. Napp ruum ja madal kaldlagi jätsid mulje, nagu oleks tegemist puu otsa ehitatud mängumajaga. Tapeedi samblaroheline varjund rõhutas seda igati ja veel enamgi toonitasid seda kaunistuse eesmärgil joonistatud üsna verised jahistseenid, surnud pardid, püssid ja lendlevad suled.
„Mina siin ei maga,” vingus Lia.
Nagu käsu peale hakkas Simon nuttu tihkuma.
„Tuba on üpris inetu, pean tunnistama,” ütles Annie asjalikult. „Siin on veel eelmise omaniku jälgi ja ma ei jõudnud põhjaliku remontimiseni.”
Lola püüdis Simonit maha panna, aga too ronis teda mööda tagasi üles nagu väike kukkurloom ja võttis taas sisse oma asendi. „Oh, see kõlbab küll,” lausus Lola.
„Vihkan seda tuba. Mina siin magama ei hakka,” käratses Lia.
„Ajavahe hakkab mõjuma,” vabandas Lola.
Annie silmitses Liat. „Kujuta ette, et see on tühi lõuend. Me võime kujundada sellest toast, mida aga soovime. Piiriks on taevas.”
Lia kaalus seda. „Kas roosaks nagu see teine?”
„Kui sa mu poisid suudad ära veenda. Nemad roosat ei salli. Isiklikult arvan ma, et võiks olla mingi värske must toon.”
„Mulle meeldib ka lilla.”
„Ainult siis, kui sa mind aitad. Päris