kuid Annie hakkas ise rääkima, püüdes öeldut pehmendada. „Te tõepoolest mainisite telefonis, et ta ahistab teid.”
„Seda küsin ma pidevalt ka iseenda käest,” lausus Lola. „Kuidas defineerida ahistamist?”
„On ta füüsiliselt vägivaldne?” uuris Annie. Hetkel oleks tal olnud vaja, et Lola vastaks jaatavalt.
Lola kõhkles ja vaatas kõrvale. „Ta… jah, ta on vägivaldne… võib olla üsnagi vägivaldne, jah,” vastas ta. „Aga iga kord ta pärast kahetseb seda väga. Temaga on selline lugu, et ta tuleb alati tagasi ja vabandab. Mina pean siis vabanduse vastu võtma. Ent pärast teeb ta seda jälle. Olukord kodus on muutunud väljakannatamatuks. Ta on nii ettearvamatu. Kõik läks hoopis hulluks, kui lisandus stress seoses laste sündimisega.” Lola tõstis pea. „Saate aru, mida ma silmas pean. Mehi teeb armukadedaks liigne tähelepanu lastele.”
„Tean täpselt, mida te silmas peate,” valetas Annie. Poisid olid olnud tugev ja suurepärane side tema ja Johnny vahel. „Te, vaeseke, ja veel lapsed! Kui rängalt ta lõi, kas see vajas haiglaravi?”
Lola silmad täitusid pisaraist ja ta vaatas kõrvale. Selge, et Annie oli olnud taktitu, kõrvetanud teda millegagi ja sellega kaasnes valu, mida võidi tunda inkvisitsiooni haardes olles. „Avameelselt öeldes olen ma siin sellepärast, et proovida mõnda aega Markist mitte mõelda, uuesti alustada ja…” Annie pidi nüüd paluma. Teist valikut tal polnud. „Tõotage mulle ainult, et te oma siiatulekuga ei teinud midagi ebaseaduslikku.” Lola jäi pikemalt mõtlema. „Ma… ma ütlesin talle, et lähen New Yorki. Ma ei teinud ju midagi valesti, kui tulin selle asemel Prantsusmaale.”
„Kas tema suhtes saab kohaldada lähenemiskeeldu?”
Lola vaatas Anniele otsa. „Oo, kindlasti. Olen suuteline tegema ükskõik mida, et lapsi kaitsta. Mulle on see lubatud.”
Nad istusid vaikides. Annie tundis, kuidas ta koormast vabaneb. On olemas lähenemiskeelu võimalus. Abikaasa osutub halvaks inimeseks. See ei ole seadusevastane. Tema, Annie, sooritab imelise teo: aitab ühel naisel uuesti alustada.
„Teate, ma armastan teda,” lausus Lola.
Annie teadis täpselt, mida Lola silmas pidas; ta tundis seda valu. Ta tundis nüüdki selle pigistust kurgus ja üritas naljatleda. „Ma ei taha olla ebaviisakas, aga milline osa temast on siis armastust väärt?”
„Noh, ta on üleüldse imeline… enamasti!” lausus Lola ja tõi kuuldavale sellise nakatava naerupahvaku, et ka Annie pidi naerma. Sellel rumalal hetkel kerkis loor ja Annie varasem kujutlus Lolast otsekui visati aknast välja.
Sel ööl lamas Annie unetuna voodis, kuigi otseselt murelik ta enam ei olnud. Võib-olla läheb kõik siiski korda. Võib-olla õnnestub.
Aeglaselt täitus vann sooja veega. Alasti peegli ees seistes uuris Althea oma kondiseid õlgu, õõnsat kõhtu, puusakonte, jalgu, mis nägid välja kui kõverad kepid, ja põlvi, mis tundusid hiiglaslike sõrmenukkidena. Mis on temaga juhtunud? Ta oli ihanud olla vaid sale. Ema oli talle hüvasti jättes jälle nähvanud, et ta nägevat välja nagu koonduslaagri ohver. Aga kui ta tõepoolest näeb välja nii kohutav ja haige, miks siis ema midagi ette ei võta ja alalõpmata teda solvab? Loomulikult ei ole aus süüdistada ema selles, mida tal nüüd on plaanis teha.
Isa oli andnud talle tšeki, et ta saaks sõita Prantsusmaale, ja lähemad ei saaks suhted nende vahel enam ollagi. Isa õhutab teda ära minema, aga kas seal äkki pole mängus mingi oma arvestus? Kas on võimalik, et isa toetab tema ärajooksmist mingi isikliku huvi, mitte tema enda pärast? Ta vanemad ei ole vaimselt valmis päästma kedagi temasarnast tema enda eest.
Ta keeras ringi ja vaatas vannitoa avatud uksest oma stuudiokorterit: kardinad, külmik, peegel, arvuti, korralikud virnad kaustu ja pabereid, kausitäis õunu, mis oleksid nagu kutsunud: „Söö mind, söö mind,” ent ometi ei toida need teda enam kunagi. Ta ei tundnud mingit füüsilist valu peale nälja.
See on nii, nagu hakkaksid sa magama jääma. Siis ju ka ei ole mingit reaalset valu. Tegelikult on see tema kujutluses vaid kergendus. Aeglaselt muutub ta järjest jõuetumaks ja uinubki. Vann on peaaegu täis. Mõne minuti pärast voolab elu sulnilt temast välja. Vanniserval lebab nuga, mida ta kasutab õunte koorimiseks − nuga, mis on küllalt terav, et seda pingutuseta teha. Ta vaatles nuga ühe hetke, puudutas õrnalt selle tera ja tundis selle võimu. Ta keeras kraani kinni − vann oli nüüd täis − ja astus sooja vette. Ta laskus pikali ja vaatas oma randmeid. Kui ometi oleks keegi, kellelt saaks küsida viimase küsimuse. Kui ometi oleks kusagil keegi, kes oleks võimeline talle ütlema, kuidas saada sellest nahast välja. Keegi, kes oskaks teda lohutada ja kinnitada, et asjad võivad ka teistmoodi olla.
Ta laskis noa käest, hüppas veest välja, mähkis ennast vannilinasse ja lahkus vannitoast. Kogu ta keha värises külmast ja hirmust. Ta lehitses kuulutust otsides ajalehte. Viimaks leidis ta otsitu, kuid ei suutnud kuidagi värisevaid sõrmi taltsutada, valides tolle naise numbrit Prantsusmaal.
Annie tundis, nagu tiritaks teda tangidega unerüpest välja. Unetuse all kannataja jaoks on äratamine keset sügavat und pehmelt öeldes ebameeldiv. Ta kobas pimeduses, et võtta öökapilt helisev telefon.
Liinilt kostis vaevalt kuuldav sosin. „Olen Althea,” tutvustas hääl. Althea? Kas see noor naine Cincinnatist, kes oli kolm päeva tagasi esitanud kuulutuse kohta nii palju küsimusi? Annie laskis pea tagasi padjale vajuda, telefoni hoidev käsi lõdvendas haaret ja uni peaaegu neelas ta uuesti. „Siin on ju alles neetud kesköö, kullake.”
„Ma ei tunne ennast… hästi. Üldse mitte.” Hääl oli kaeblik nagu väikesel lapsel, kes keset ööd haigestub.
Mis see siis on, ookeanitagune ööteraapia? Annie pomises: „Kullake, mis viga on?”
„Arvan, et tahan surra,” kostis ümin.
Jäine kihelus liikus Annie selgroogu mööda alla ja ta kargas istuli. „Non-non-non-non-non,” hüüdis ta prantsuse keeles. „Keegi ei hakka surema!” Jumala pärast, miks ta just temale helistab? „Kus te praegu olete?”
„Kodus.”
Mida see pidi tähendama? Suitsiidse inimesega ei tohi vastamisi minna. Kas ta peaks helistama Prantsusmaalt numbrile 911? Loomulikult ei saa 911-le helistada Prantsusmaalt. „Kas hetkel on kõik korras?” küsis Annie kiiresti. „Ega teil praegu kusagilt verd ei jookse? Kas neelasite midagi? Kas teil on seal keegi?” Armas Jeesuke, miks just temale helistati?
„Ma ei suuda niimoodi elada..Tõesti ei suuda,” kostis Althea tuimalt.
„Minu vastutusel te seda küll ei tee! Ei mingit juttugi.” Annie närvirakud tulitasid ja mullitasid, sidudes mõtteid, otsides õigeid sõnu, mida öelda. „Kas tulete Prantsusmaale, kullake?”
„Ma… vist mitte.”
„Oo jaa, tulete küll! Kuulake mind, pakkige vaid asjad, minge lennujaama ja jääge sinna, kuni saate vaba koha. Pass teil on? Selge? Kas kõik on okei?”
„Ma… aga ma ei…”
„Oh, kuulge nüüd, kasutage ometi võimalust. Helistage mõnda reisibüroosse ja… ah ei, unustage see… ei kõlba. Minu halb idee. Ei, minge lihtsalt lennujaama ja jääge sinna, kuni tekib võimalus lennule saada. Sel aastaajal ei ole piletiga probleeme. Sõitke otselennuga, kuulete mind? Charles de Gaulle’i lennujaama. See kirjutatakse C, H…”
„Ma tean, kuidas see kirjutatakse.”
„Ja helistage mulle ükskõik mis ajal, et ma teile vastu tuleksin, ning teatage, millal saabute. Olen lennujaamas ja võtan teid peale.”
„Püüan.”
Annie kriiskas. „Ma arvestan teiega, Althea! Ärge vedage mind alt, õeke.”
Liin vaikis pikalt ja siis kostis lõpuks Althea ükskõikne hääl: „Okei.”
„Hea, väga hea, nüüd andke mulle oma aadress ja telefoninumber.” Kuid enne, kui ta suutis lause lõpetada, oli Althea