Pariisis peidus. Sari Varraku ajaviiteromaan. Corine Gantz

punaseid juukseid.” Juuksed oli aga vaevalt sobiv sõna. See oli lakk − ülikülluslik ja vohav −, mis ulatus poole seljani ja lainetas kähara ja säravpunase massina. Kuid juuksed näisid olevat ka kõik, mis ta juures oli elav. Kui ta kaldteed mööda üles kõndis, mustas sviitris ja mustades teksastes, näis see noor naine nagu koost lagunevat, otsekui oleks ta oma rõivastesse ja maailma ära eksinud. Ta kõndis aeglaselt ja kõhklevalt, justkui tahaks iga hetk tagasi tõmbuda ja minema joosta. Tema juures oli midagi keskaegsetelt maalidelt, aga tervisest ta ei pakatanud. Ta ei olnud meigitud ja ta kõrged põsesarnad rõhutasid näo kolmnurkset kuju. Hallide silmade ümber olid tumedad ringid ning kahvatute huulte ja naha vahele oli raske piiri tõmmata. Aga isegi tugevama ripsmetuši, huulepulga ja jumestusega ei oleks ta välja näinud õigem. Althea pika kõhna käsivarre ja nahast läbi kumava kimbu peenikeste luude otsas rippus ta ainuke kohver. Just käsi oli see, mis ehmatas Anniet kõige rohkem. Käsi polnud üldse õige. See hirmutas Anniet nii, et ta ei oleks suutnud seda sõnadega väljendada.

      Annie oleks pidanud lehvitama, naise tähelepanu köitma, aga ta leidis, et vajab aega kohanemiseks ja enda kogumiseks. Ta hoidis Althea poole kõndides pöialt püsti nagu koolitüdruk, lootes, et see pole tema, ent teades, et see on tema. „Kas Althea?” hüüdis ta.

      „Annie?” Althea naeratas. Suu nõksatas allapoole, aga silmad ei naeratanud.

      Annie muutus närviliseks. Ta tundis piinlikkust oma libekeelsuse pärast, mis jätkas aga oma elu. „Tere tulemast Prantsusmaale!” hõikas ta valjusti. „Meil on nii hea meel teid näha. Kas reis oli kena? Saage tuttavaks. See on Lucas. Tal on kohutav prantsuse aktsent. Kõlab umbes nagu Peter Sellers filmis „Roosa panter”,” lisas ta laia võltsnaeratusega. „Ta inglise keel on tegelikult üsna korralik, aga seda te ei saagi teada, sest te ei saa aru ühestki sõnast, mis ta ütleb.”