seisis hästi valgustatud õhurikkas toas, mille seintel rippus hulk huvitavaid, peamiselt abstraktseid või impressionistlikke maale. Üks neist torkas talle eriti silma. Modernsel maalil seisid mees ja naine teineteisest kaugel ühes toas, mis sarnanes mõnevõrra sellesama ruumiga. Banks arvas, et tunneb seda stiili, ehkki maali ennast polnud ta varem näinud, ja kui ta oli lähemale läinud, signatuuri vaadanud ja veendunud, et tal oligi õigus, neelatas ta ning vaatas pilti uuesti.
Järgmiseks pöördus tema tähelepanu suurtele klaasist liugustele ja ta taipas veel üht põhjust, miks need majad nii kallid on. Klaasuksest pääses plaaditud siseõuele, kus paistsid valge aiamööbel, kallis grill ja kõik väljas einetamiseks vajalik. Sel suvel pole nad seda eriti palju kasutada saanud, mõtles Banks. Kiviastmed viisid alla aeda põõsaste ja lilledega ääristatud muruplatsile, kus seisis samuti aiamööbel. Krunti naabritest lahutava kiviaia ääres kasvasid loorberipuud, roosipõõsad ja fuksiad, mis tegid aia privaatseks ja mõnusaks. Ainsateks värvilaikudeks olid praegu fuksiate punakaslillad tilgakujulised õied, mis nägid välja nagu värskelt löödud sinikad.
Avanev pilt oli muidugi vapustav. Pilku lõuna poole pöörates nautis Banks vaadet orupõhjas asuvale kesklinnale, normanni kirikule, munakivisillutisega turuplatsile, Swainsdale Centre’ile, bussijaamale ja künkal seisvatele lossivaremetele. Oru teises servas ronis mööda nõlva üles Hindswelli mets, mis jäi üha hõredamaks sedamööda, mida lähemale see jõudis muutliku taeva all kõrguvale seljandikuharjale. Seal, kus taevas näis otse seljandikule toetuvat, oli see tume ja ähvardav, kuid kõrgemal paistis taevakaar heledam ja siin-seal oli isegi siniseid laike näha. Majast allpool laskus aed astmetena jõe ja selle koskedeni, mis sel aastaajal täisvõimsusel mühisesid. Banks kuulis nende kohinat isegi läbi kahekordse klaasi. Jõe vastaskaldal, pisut vasakul paistis Eastvale’i teine ihaldusväärne, ilmselt ka enam-vähem sama kallis elamurajoon. Park, kus olid vanad puud, palju rohelust ja sirged kuningas George’i aegsete kahepereelamutega tänavad.
Banks pigem tajus kui kuulis kedagi tuppa astumas. Pöördudes nägi ta naeratavat naist, kes talle töötõendi tagasi ulatas. Ta võttis dokumendi vastu ja surus naisel kätt. See tundus peos soe ja õrn. „Veronica Chalmers,” lausus majaemand pisut väljakutsuva naeratusega, nagu teevad naised, kes teavad hästi nii oma positsiooni kui mõju meestele. „Sõbrad kutsuvad mind Ronnieks.”
Banks oli hetkeks sõnatu. Tal polnud mingit isu seda daami Ronnieks kutsuda, kuid öelda leedi Chalmers tundus samuti kohatu. Ta otsustas proovida nime üldse mitte kasutada.
Leedi Veronica Chalmers oli tähelepanuväärselt ilus naine.
Banks hindas tema vanuse kuhugi neljakümne viienda eluaasta kanti, aga üksnes silmanurkadesse tekkinud kortsude tõttu, mis siiski pigem lisasid kui rikkusid kaunidust. Naine oli lihtsalt riides, kandes liibuvaid teksapükse ja helesinist lainelise kaelusega pluusi. Lopsakad blondid juuksed langesid läikivate lainetena õlgadele ja kohev tukk kattis suurema osa laubast. Tal oli südamekujuline nägu ja ebatavalised merevaigukollaste täpikestega rohelised silmad. Tilgakujuline ripats ja samast komplektist kõrvarõngad, mis juuste varjust vilksatasid, peegeldasid kiharate värvi. Siin Banks nüüd oli, Kõrgendikul uhkes majas kaunite naiste keskel. Oleks võinud arvata, et ta on surnud ja taevasse jõudnud.
Leedi Chalmers osutas ühele kahest madala klaasplaadiga kohvilaua ääres seisvast rullkäetugedega tugitoolist, millel istudes sai muidugi vaadet nautida. „Võtke istet. Palusin Orianal meile teed tuua. Loodetavasti on kõik korras?” Tema kõnepruuk oli kõrgklassi esindajale omane, haritud, kuid mitte kuidagi üleolev või kõrk. Kui naine end mõnusasti jalgu ristates Banksi vastu istuma seadis, märkas too, kui sile ja hele on tema nahk. See meenutas alabastrit.
„Suurepärane,” vastas Banks. „Oriana on ebatavaline nimi.”
„Jah. Oriana Serroni. See on itaalia nimi.” Leedi Chalmers vaatas liuguste poole. „Tavaliselt ma joon väljas teed,” sõnas ta. „Isegi praegusel aastaajal. Aga… nojah… te ju teate, kuidas siin viimasel ajal on olnud.”
„Veeuputus,” ütles Banks.
„Seda see on.”
„Teil on ilus maja.”
„Tänan. Meil on väga vedanud. Loomulikult on maja meie jaoks liiga suur, kuid Jem hoolitseb ohtra meelelahutuse eest.”
„Kui ma õigesti aru saan, siis Jem on teie abikaasa Sir Jeremy?”
„Jah. Praegu on ta küll New Yorgis ja töötab järjekordse uue etenduse kallal. Ta on palju aega siit eemal.”
„Kujutan ette,” kostis Banks.
Ta teadis, et Sir Jeremy Chalmers on rahvusvaheliselt tuntud teatriprodutsent ja mees, kelle mõjukate sõprade hulka kuulusid nii kriminaalpolitsei ülem kui ka kohalik parlamendisaadik, kes juhtumisi oli parajasti ministriametis, mis pani Banksi oma külaskäigu pärast kõvasti närveerima. Tal polnud aimugi, mida teatriprodutsent tegelikult teeb ja kelle heaks töötab. Banks oli alati arvanud, et see sõna on vaid eufemism, mis tähendab organisaatorit ja müügimeest, raha kokkurehitsejat, keda tavaliselt kutsuti impressaarioks, aga ta oli nõus möönma, et ametinimetuse taga võis rohkematki peituda. Sir Jeremy oli tuntud oma mitmemiljoniliste muusikalilavastuste poolest, nende hulgas „Hüljatud” ja Andrew Lloyd Webberi muusikalid. Mees oli kuulus oma veidrate valikute tõttu – veidramategi kui „Fleet Streeti deemonlik habemeajaja” või „Ooperifantoom” – kuni naljani, et tema järgmiseks lavastuseks saab muusikal „Texase mootorsaemõrvad III” või midagi veel intelligentsemat ehk esimene köide Prousti romaanisarjast „Kadunud aega otsimas”. Veel polnud seda juhtunud, kuid Banksi poleks see sugugi üllatanud. Iga ettevõtmine tõi Sir Jeremyle kõvasti raha sisse ning raha oli andnud talle ilusa naise ja uhke kodu, rääkimata rüütliseisusest.
Banks osutas peaga maali poole, mis tema tähelepanu oli köitnud. „See jäi mulle tahtmatult silma. On see tõesti see, mille ma arvan ta olevat?”
Leedi Chalmersi silmad läksid pärani. „Te ometi ei arva, et me lubaksime oma majja võltsinguid? Jah, see on see. Ehtne Hockney. Tegelikult kinkis ta selle meile pulmadeks.”
„Te tunnete Hockneyt?”
Naine naeratas salapäraselt. „Palju aastaid tagasi kohtusime põgusalt Los Angeleses. Mu esimene abikaasa oli kunstnik. Nüüd muidugi on Hockney jälle tagasi kodus. Bridlingtonis.” Tema ilme muutus pisut kurvameelseks. „See on ikkagi nii kaunis pilt, kas pole? Nende kehade asend, see tajutav kaugus nende vahel, näoilmed… See ütleb kõik. Lahusolek ja igatsus.”
Naise hääles kõlas nukrus, ja Banksil tekkis uuesti maali vaadates kummaline tunne, et seal ongi kujutatud teda, võib-olla koos tema esimese abikaasaga. Loomulikult polnud sarnasus suur, kuid joontes ja hoiakus oli ometi midagi äratuntavat. Banks peletas selle mõtte kiiresti peast. „Täiesti jalustrabav,” sõnas ta. „See maal meenutab mulle üht lugu Joan Collinsist – ma arvan, et see oli tema, aga võib-olla oli hoopis Jackie. Igatahes ütles ta, et armastas väga üht Hockney maali, millel oli kujutatud basseini. Kuna tal polnud selle maali ostmiseks piisavalt raha, siis ostis ta selle asemel basseini.”
Leedi Chalmers hakkas naerma. „Seda lugu ma pole kuulnud.” Ta osutas maali poole. „Loomulikult poleks ka mina suutnud seda maali osta.” Ta vaikis hetke ja jätkas siis teraselt Banksi silmitsedes, pea pisut viltu kallutatud: „Pean ütlema, et te äratate minus huvi. Politseinik, kes teab nii mõndagi kunstist.”
„Kardan, et väga palju ei tea. Pean tunnistama, et see ei kuulu mu peamiste huvialade hulka. Kunstist vestlemiseks peaksite mu uurija-inspektoriga kohtuma. Mina olen rohkem muusikahuviline.”
„Muidugi,” lõi naine käsi kokku. „Alan Banks. Oleksin pidanud taipama. Politseinik, kelle poeg on rokkmuusik. Olen teist kohalikust lehest lugenud. Mu noorim laps Samantha jumaldab Blue Lampsi.”
„Ilmselgelt käib mu kuulsus mu ees,” sõnas Banks. „Jah, karistuseks oma pattude eest olen Brian Banksi isa.” Banksile küll meeldis oma poja üle nuriseda, ent salamisi tundis ta uhkust, et on nii populaarse ja andeka muusiku isa. Blue Lamps oli edukas. Nende laulud olid jõudnud „CSI”, „Grey anatoomia”