arvatud. Ta lendas reedel Heathrow’st New Yorki. Sami polnud ka siin. Ta on St. Andrewsis, just alustas seal viimast õppeaastat. Oriana valmistas umbes kella kaheksaks õhtusöögi. Lisaks kõigele muule on ta ka imeline gurmeekokk. Siis tegelesin koos temaga kabinetis mõningate äriasjadega, ja minu meelest vaatasime pärast seda kolmekesi DVD pealt filmi.”
„Täiesti õige,” kinnitas Angelina. „Ma mäletan küll. See oli üks vana film. „Iguaani öö”. Richard Burtoniga.”
„Ma tean seda,” ütles Banks. „Suurepärane film.”
Leedi Chalmers naeratas Banksile, astus tütrele lähemale ja pani käe Angelina õlgade ümber. „Meile meeldib koos vanu filme vaadata.”
Banks ulatas leedi Chalmersile visiitkaardi ja palus helistada, kui talle peaks midagi olulist meenuma. Kusagil läheduses oodanud Oriana saatis ta läbi ruudulise põrandaga vestibüüli tagasi välisukseni ning avas selle tema ees.
„Mul on kahju, et millegi rohkemaga aidata ei saanud,” hõikas leedi Chalmers talle elutoa lävelt järele. Tema hääl kajas vestibüüli kõrge lae alt kergelt vastu.
„Pole midagi,” lausus Banks. „Ma ju ütlesin teile, et tulin pisiasja pärast. Te seletasite selle mulle kenasti ära. Kõik on korras.”
Kuid vestlusest veel pisut juhmina rooli taha istudes hakkas ta mõtlema tekkinud vastuoluliste mõtete ja tunnete üle. See telefonikõne häiris teda ikka veel. See ei pruukinud kuidagi oluline olla ja võib-olla, just nimelt võib-olla, helistas Gavin Miller tõesti vaid selle vilistlaste asja pärast, aga seitse minutit on pikk aeg, ja Banks polnud kindel, kas leedi Chalmers oli ikka lõpuni aus olnud. Lisaks polnud Miller Banksi praeguseks välja kujunenud ettekujutuse järgi üldsegi sedasorti mees, kes võiks ülikooli vilistlaste nimel raha koguda. Tal polnud niigi palju raha, et endale süüa osta. Leedi Chalmersi vastused tema küsimustele olid olnud kuidagi rabedad, nagu habras munakoor, mis puruneb, kui liiga kõvasti pigistada. Kuid mis selles munakoores peitus? Mida see koor kaitses?
Tavaliselt läks Annie füsioteraapiasse kui patsient, kuid pärast seda, kui tema ja Winsome olid Swainsdale Centre’is asuvasse tervisekeskusse helistanud, oli ta seekord seal puhtalt tööasjus. Tervisekeskus oli kaasaegne kahekorruseline tellishoone ja füsioteraapia osakond paiknes esimesel korrusel. Fuajees lõhnas mentooli ja salvide järele. Kui nad Dayle Sniderit küsisid, juhatas registraator nad koridori, mis jäi paremat kätt.
„Ta peaks oma kabinetis olema,” ütles registraator pilku seinakellale heites ja siis arvutiekraani uurides. „Järgmine patsient tuleb alles pärast lõunat.”
Annie teadis seda. Ta oli ette helistanud ja sättinud nende külaskäigu Dayle Snideri patsiendivabale hetkele. Annie nägi uksel nimesilti ja koputas.
„Sisse.”
Annie ja Winsome astusid väikesesse kabinetti. Selle aknast avanes vaade tervisekeskuse taga voolavale jõele, mille vastaskaldal asus Park. Kabinetis olid tavalised dokumendikapid, ravikaardikastide read ja meditsiinikirjandust täis raamaturiiul, laual seisis sülearvuti ja aknalaual väike printer. Ruum lõhnas mingi aroomiteraapia segu järele.
„Palun vabandust,” ütles Dayle, tõusis ja tuli neid tervitama. „Kardan, et mu kabineti sisustamisel ei arvestatud sellega, et siin viibib korraga rohkem kui kaks inimest. Ma toon kohe veel ühe tooli.”
„Pole viga,” sõnas Winsome. „Ma võin seista.”
„Rumalus.” Naine kadus hetkeks naaberkabinetti ja tuli sealt tooliga tagasi. „Nagunii pole Gary täna tööl, nii et tal ükskõik. Palun võtke nüüd istet.” Annie meelest nägi Dayle Snider oma lühikeste triibutatud tumedate juuste ja valge kitliga üpris karm välja. Tal rippusid prillid nööriga kaelas. Naine oli oma nurgelisuses ja selgepiirilisuses omamoodi veetlev ning tal oli sedasorti keha, mis saadakse vaid regulaarse pingelise treeninguga. Keha oli prink, vahest liiga väikeste kumerustega, kuid mingi kassilik graatsia oli sellel kindlalt olemas. Paistis ka, et ta on harjunud kamandama, ta oli küll viisakas, ent käskiv toon kumas sõnadest ikkagi läbi. Annie meelest oli ta ka piisavalt pikk ja tugev, et suuta luukõhna Gavin Millerit üle sillapiirde visata. Massaaži ja füsioteraapiaga tegelemine andis talle kindlasti jaksu juurde ja hoidis vormis. Annie polnud varem mõelnud, et Dayle võiks kahtlusaluste nimekirja kuuluda, aga nüüd taipas ta, et tegelikult tuleks kõiki Milleriga suhelnud inimesi kahtlusalustena kohelda.
„Kas ma pole teid mitte varem näinud?” küsis Dayle Annielt.
„Tõenäoliselt olete. Ma olen siin mõne korra ravil käinud. Terry Feldmani juures.”
„Oh muidugi, üks Terry omadest. Loodetavasti olete rahule jäänud?”
„Kõik on tipp-topp.”
Nad istusid. Winsome võttis pastaka ja märkmiku välja.
„Mida ma saan teie heaks teha?” küsis Dayle. „Te ei rääkinud mulle telefonis just palju.”
„Kas te tundsite meest nimega Gavin Miller?” küsis Annie.
„Gavinit? Jah. Miks te küsite?”
„Ma arvan, et olete juba uudist kuulnud?”
„Millist uudist?”
„Seda, et ta on surnud.”
Dayle vaikis mõne sekundi, siis pilgutas silmi ja sosistas: „Ei. Ei, seda polnud ma küll kuulnud. Kardan, et olen viimasel ajal uudistele liiga vähe tähelepanu pööranud. Liiga palju tööd. Mul on väga kahju sellest kuulda. Kuidas ta suri?”
„Ta suri kukkumise tagajärjel,” ütles Winsome toolil ettepoole kummardudes. „Me kahtlustame, et teda tõugati.”
Dayle surus käe vastu rinda. „Püha jumal. Tapeti? Aga kes võiks tahta Gavinit tappa?”
„Seda me püüamegi välja uurida,” sõnas Annie. „Lootsime, et ehk oskate teie meid kuidagi aidata. Me saime nii aru, et te tundsite teda. Käisite temaga kohtamas.”
„Nojah… Küllap see niiviisi oli. Mõnda aega. Kuid see oli väga ammu.”
„Kui ammu?”
„Umbes neli aastat tagasi. Me ei käinud just pikalt.”
„Jah? Miks nii?”
Dayle’ile näis küsimus olevat solvav, tema kulmud tõmbusid kortsu ja huuled kriipsuks, ometi ajas ta selja sirgu ja vastas: „Me ei sobinud omavahel ja kogu lugu. Kas teiega pole nõnda juhtunud? Vabandust, kui ma paistan hajevil. Selle uudisega on lihtsalt liiga raske leppida. Ma ei taha öelda, et Gavin oli mu eriti lähedane sõber või midagi taolist, ma pole teda mitu aastat näinud. Aga kui sureb keegi, keda sa oled tundnud, siis mõjutab see sind ikka, ükskõik kui vähe sellest inimesest teadsid, on ju nõnda?”
„Ma mõistan,” kostis Annie. „Vabandust, et halva uudise teile niiviisi lauale lajatasin. Me pole siin selleks, et teid üle kuulata või teid kuidagi ärritada. Mõtlesime lihtsalt, et ehk oskate teie pisut Gavinist rääkida. Ta tundub olevat üpris mõistatuslik mees.”
Dayle pahvatas naerma. „Mõistatuslik? Igatahes. Minu meelest on see veel leebelt öeldud. Gavini sotsiaalsed oskused ja inimestega suhtlemine olid umbes nagu trapisti mungal.17 Ja teie küsite, miks me kauem ei käinud.”
„Ta oli ometi õpetaja? Vaat just sellest ei saa ma aru. Tööl pidi ta ju kogu aeg inimestega suhtlema? Mingid sotsiaalsed oskused pidid tal ometi olema?”
„Jah, aga see oli tema töö. See on umbes seesama, kui näitleja esineb laval, eraelus aga on häbelik ja pelglik. Gavin oli just selline. Klassi ees seistes ärkas ta ellu.”
„Te olete tema loengul käinud?”
„Ta kutsus mind ükskord kuulama loengut, mille ta pidas kohalikule filmiklubile. See oli midagi Ozu-teemalist. Igatahes oskas ta publiku ees hästi rääkida. Ma tahan öelda seda, et päris maailmas oli ta sotsiaalselt abitu, iseäranis neljasilmavestluses,” seletas Dayle. „Rühmadega sai ta hästi hakkama, eriti oma lemmikteemadel rääkides, ja oma töös