Revolutsiooni lapsed. Peter Robinson

teda peaaegu muul ajal kui mõnel nõupidamisel, kuid Banks oli kogu aeg olemas, kohal ja tegutsemas. Temast juba pääsu polnud. Banks meeldis Gerryle, aga ta pelgas meest ikka veel. Banksiga kaasnes alati jõuline teravus, mis tegi Gerry tema seltskonnas närviliseks, ja sügavmõttelisus, mis pani end tühisena tundma. Tegelikult polnud ta üldsegi tühine. Talle meeldis väga kohalikus naiste jalgpallivõistkonnas mängida ning ta armastas igasugust sporti, aga ta luges ka raamatuid, mõtles kõikvõimalikke tähtsaid mõtteid ning muretses looduse, kliimasoojenemise, polaarjää sulamise, ookeanide reostuse ja paljude muude asjade pärast. Ka nälgivate laste pärast. Ja sõja pärast. Ta polnud küll ühegi organisatsiooniga liitunud, kuid see ei tähendanud veel, et ta ei hooli. Banks aga tekitas temas alati tunde, nagu oleks tema hoolimine kuidagi pinnapealne. Kõige hullemini vaevas teda teadmine, et Banks ei tee seda meelega ja solvuks, kui aru saaks, mismoodi Gerry end tunneb. Ja kui ta selleni juba jõudis, siis teadis ta ka, et Banks ei tajunud kõike sugugi sügavamalt kui ta ise. Pagan küll, Banks isegi ei maininud kunagi kliimamuutusi, reostust, sõda või nälgivaid lapsi. Kõige põhjuseks olid tegelikult Gerry enda tobedad tunded, kujutlusvõime ja enesekindluse puudus. Annie Cabbot ajas talle hirmu nahka, sest ta oli kiire, käre ja terava keelega, ning Winsome Jackman oli pikk ja enamasti vaikiv, nii et Gerry tundis alati, et ei vasta Winsome’i kõrgetele nõudmistele. End tühisena tundma panna suutis teda siiski ainult Banks. Ja ta polnud tühine, põrgut küll, ei olnud.