materjali andnud ja ta teab kindlalt, kas Miller sooritas enesetapu või oli asjasse segatud teine isik. Esmapilgul ei jäänud Banksile küll silma mingeid märke, et sel rajal hiljuti mõni auto oleks liikunud.
Tibatillukesel aialapil kasvasid üksnes maitsetaimed. Banks oli suvel ka ise sarnast lapikest harinud ning tundis ära aed-liivatee, tilli, peterselli, rosmariini ja murulaugu. Võti keeras lukuaugus kergesti ja vihma käest tuppa pääseda oli kergendus. Banksil ja Winsome’il olid ikka veel kindad käes ja türp üll, et Gavin Milleri majale pilk peale heita ilma paika rikkumata, enne kui kriminalistid seal kõik pea peale keeravad.
Banks kobas lüliti järele ja leidis selle uksest paremal. Laearmatuuri varjust valgustas pirn väikest elutuba, kuhu mahtusid ära paar kulunud kastanpruuni tugitooli, väike raamaturiiul ning plaaditud kolde ja simsiga kamin. Kirjutuslaud seisis akna all, kust läbi räpaste ja koidest puretud päevakardinate paistsid jalgrada ning lõunapoolsed väljad koos raudteevallide ja metsaga, vasakul oli natuke näha ka silda. Seinast seina ulatuval kreemikal vaibal laiutasid kaks suurt veini- või kohviplekki, üks neist Austraalia, teine Aafrika kujuga, tapeet koorus lae alt, ja roosimustrilisel seinal rippusid odavates raamides abstraktsed trükipildid. Ei kaminasimsil ega laual olnud ühtegi perefotot. Jahe ruum lõhnas läppunud suitsu järele, nagu poleks siin ammu tuulutatud ega tolmu imetud. Simssi ja lauda kattev tolmukiht kinnitas neid kahtlusi. Banksile meenus, et Milleril oli taskus olnud pakk Silk Cuti sigarette.
Kirjutuslauda oli hiljuti kasutatud, seda näitasid selgelt jäljed tolmukihis, ja laual oleval arvutil polnud tolmukübetki. See oli sisse lülitatud ja ekraanisäästja näitas psühhedeelselt keerlevaid kujutisi, aknalaual seisis aga süsimust wifi ruuter, sinised tulukesed säramas. Selle kõrval oli John Smith’s Bitteri õlle reklaamiga roheline plekktuhatoos, milles vedeles hulk laiaks vajutatud pruuniplekiliste filtritega sigaretikonisid. Banks vahtis ahnelt arvutit. Seal võis olla infot, mis aitaks välja selgitada, mis Gavin Milleriga juhtus, kuid ta oli liiga tark, et seda näppima hakata. Võimaliku kuriteoga seotud paigast arvutit leides ei tohi minna ise kasutaja brauseri ajalugu uurima, see töö tuleb ekspertidele jätta.
Banks ja Winsome otsisid kirjutuslaua sahtlid läbi ja leidsid kontoritarbeid, USB-pulkasid, vanu varundus-CD-sid, laadijaid ja mitmesuguseid ühendusjuhtmeid. Ühest külgmisest sahtlist avastas Banks terve ümbrikutäie vanu fotosid: mingi popmuusikafestival, taustal paistmas lava; kähmlus piletijärjekorras, märulivarustuses politseinikud; üliõpilaste meeleavaldus; Banksile tundmatu linn, kõrged hooned päikese käes valendamas; seltskond seismas modernse hoone ees; veel seltskondi restoranides ja randades; mäed ja varjuline lahesopp; sügavsinine järv, millel peegeldusid seda ümbritsevatel mägedel kasvavad nulud, kaugemal kõrgumas lumiste tippudega mäed. Oligi kõik. Mõned pildid olid mustvalged, teised värvilised, polnud ühtegi portreed, ühtegi kuupäeva ega ühtegi märki sellest, millal Miller need ülesvõtted oli teinud.
Raamatud olid enamasti pehmekaanelised ning esindasid briti ja euroopa kirjandusklassikat „Robinson Crusoest” „Võõrani”. Kirjanduskriitikale ja mitteilukirjandusele oli eraldi riiul. Sartre’i „Olemine ja eimiski”, Kierkegaard’i „Surmatõbi”, F. R. Leavise „Suur traditsioon”. Raske lugemine, mõtles Banks.
Katkise lingiga uksest pääses kööki, mille taga olid väike allkorruse kemps ja pesukauss. Köök oli üllatavalt korras, nõud pestud ja kraanikausi kõrval restil kuivamas, kõik pinnad puhtaks pühitud. Külmikus oli vaid närbunud spargelkapsas ja indiapärase kanahautise jääkidega plastkarp. Banks oli viimane, kes sellist menüüd kommenteerima tikkus. Tema enda külmikust võis tihtipeale täpselt sama toitu leida, ainult et tema ei vaevunud jääke karpi pakkima. Ukse kõrval oli roheline kast täis tühje veinipudeleid – Banks pani tähele, et odava veini pudeleid – ja lisaks mõned viskipudelid, samuti odav kraam, mida Bargain Booze tihtipeale müüs. Tundus, et Miller eelistas kodus juua. Kui ta oli tõepoolest nii eraklik, nagu konstaabel Kirwan arvas, jõi ta ilmselt üksi.
Kitsast paljaste astmetega treppi mööda üles minnes pääses ülakorruse kahte magamistuppa ja väikese dušikabiiniga vannituppa. Vannitoa kapi põgus uurimine näitas vaid tavalist kraami: pardel, habemeajamisvaht, plaastrid ja mõningad käsimüügiravimid, nagu paratsetamool, Alka-Seltzer ja kõrvetiste leevendajad. Kapis oli ka kaks retseptiravimit: vana pooltühi karp tugevat valuvaigistit ja värskem purk keele alla pandavat Ativani. Banks ei leidnud märkigi hambaharjast, hambapastast ega deodorandist. Üks magamistubadest oli piisavalt suur, et sinna mahuksid kaheinimesevoodi, riidekapp ja kummut, ja oli selge, et Miller oli maganud just selles toas. Voodi oli üles tegemata ja sellel vedeles aluspesu, sokke ja särke. Öökapil seisis MP3-mängija kõrval veeklaas, milles ligunes surnud kärbes, ja kellraadio. Banks lülitas raadio sisse. See mängis Raadio Kahte.
Winsome judistas ennast. „Siin on jahedavõitu, kas pole?”
„Küte pole sisse lülitatud,” vastas Banks. „Näib, et ta pidi hoolikalt raha lugema.”
„Kuigi taskus oli tal viis tuhat.”
Banks kehitas õlgu.
Teine magamistuba paistis olevat Milleri pesapaik, mis omal moel sarnanes Banksi enda Newhope Cottage’i elutoaga. Seal oli odav sülearvuti ja kohustuslik lameekraaniga televiisor koos kalli surround-helisüsteemiga, millega oli ühendatud ka grammofon. Banksile jäi silma, et enamjaolt oli kodutehnika üsna vana, vähemalt kolm või neli aastat, mis on elektroonika jaoks soliidne iga. Gavin Milleri muusikakogu algas ja lõppes kuuekümnendate aastate ja seitsmekümnendate alguse muusikaga ning enamjaolt oli tegu vinüülplaatidega. Rikkalikult olid esindatud Soft Machine, Pink Floyd ning Jimi Hendrix, ja tublisti leidus ka Grateful Deadi plaate, millest mõnda polnud veel kileümbrisest väljagi võetud.
„Surnud Pea,” pomises Banks endamisi.
„Kuidas palun?” küsis Winsome.
Banks osutas albumite, CD-plaatide ja DVD-de ridadele ning seinale kinnitatud „American Beauty” ja „Live Deadi” plaadiümbriste suurendustele. „Niiviisi kutsutakse Grateful Deadi5 fänne. Täpsemalt neid, kes bändi kannul ühelt kontserdilt teisele sõitsid. Kui vana Miller õieti oli? Kas vaatasite järele?”
„Viiekümne üheksa aastane,” vastas Winsome.
„Oh sa tont!” ütles Banks, šokeeritud sellest, et Miller oli temaga peaaegu üheealine. „Ta nägi välja nagu seitsekümmend.”
„Söör, see tuleb karmist elust.”
Banks silmitses naist uudishimulikult ja juurdles, kas tegu võib olla ühega tema delikaatsetest hoiatustest. „Siis oli see mees umbes õiges vanuses,” lausus ta viimaks. „Grateful Deadi ja kõige muu jaoks.”
„Söör, kas teie olete samuti üks Surnud Peadest?”
Banks pahvatas naerma. „Mina? Ei. Mulle lihtsalt meeldib neid mõnikord kuulata. Ja ei maksa ninakas olla. Viiekümne üheksa aastane ma ka pole. Igatahes ei paista sedamoodi, et keegi võiks olla siia sisse murdnud, või mis? Ust pole lõhutud ja elektroonika on alles. See on küll vana, aga täikal saaks selle eest kindlasti paar naela. Mõne plaadi eest annaks kollektsionäär šillingi või kaks.”
„Kui palju murdvargaid te olete kohanud, kes väärtusliku muusikaplaadi ära tunneksid?” küsis Winsome.
„Võib-olla on Covertoni kandis haritumad murdvargad?”
Winsome piidles teda altkulmu. „Kui siin keegi üldse sees käis, siis hoopis tõenäolisemalt otsiti midagi kindlat ja vanade vinüülplaatide ja postrite hunnik ei pakkunud huvi. Ja nad olid piisavalt nutikad, et käia sees jälgi jätmata.”
Banks vaatas DVD-sid ja nentis, et Miller oli tõsine filmifriik. Tema riiulitele oli kogutud suur kollektsioon välismaist filmikunsti sellistelt režissööridelt nagu Tarkovski, Almodóvar, Fellini, Kurosawa, Truffaut, Ozu ja Godard. Seal seisid ka virnas ajakirja Sight & Sound numbrid, värskeim neist eelmise kuu oma.
Winsome osutas filmikogu poole. „Söör, kas siin on midagi teile tuttavat? Olete neid filme näinud?”
„Mõnda olen tõesti näinud,” vastas Banks. „Mulle meeldib aeg-ajalt