mingisugune kunstiinimene olla. Sama hästi võinuks siin olla Rogersi ja Hammersteini muusikalid või Disney multifilmid. Ma lihtsalt proovin mingit pilti saada, Winsome, mõista, milline inimene ta oli ja kas ta oli seda sorti mees, kes võiks enesetapu sooritada – kui niisugust sorti üldse on olemas –, kust ta võis saada viis tuhat naela ja mida sellega teha kavatses. Kuuekümnendate vinüülplaadid võivad küll midagi tähendada. Need võivad vihjata uimastitele. Grateful Dead oli varasemate meelemürkidega üsna tuttav ja nende fännid olid samamoodi narkootikumide, eriti LSD tarvitamise tõttu kuulsad.”
„Äkki siis juhtuski kõik narkootikumide pärast,” pakkus Winsome. „See seletaks taskust leitud raha. Ma mõtlen, et hüvastijätukirja ju pole, või siis pole me seda lihtsalt üles leidnud.”
„Kõik enesetapjad ei kirjuta hüvastijätukirja. Kui mehel oli narkotehing käsil ja keegi röövis ta kraami ära, miks ei laskunud mõrvar sel juhul nõlvast alla, et oma raha tagasi võtta? Viis tuhat naela on liiga suur summa, et seda kuhugi vedelema jätta. Ma ei suuda ette kujutada ühtki diilerit ega ostjat, kes seda teeks.”
„Ma ei tea, söör. Äkki ta arvas, et kuuleb kedagi tulemas, ja tegi sääred? Või ta nägi, et Miller on surnud, ega tahtnud riskida jälgi jätta?”
„Võimalik. Kuigi konstaabel Kirwan väidab, et seda teed ei kasutata peaaegu üldse, eriti veel praegusel aastaajal ja öösel. Nii ehk naa on see üks võimalikest variantidest.”
Banks uuris mõnda kirjutuslaua sahtlit ja leidis kassetihunniku tagant vana Golden Virginia tubakakarbi. Avades leidis ta karbist paki punaseid Rizla sigaretipabereid ja umbes veerand untsi hõbepaberitüki sisse keeratud liivakarva puru, mis lõhnas kahtlaselt kanepi moodi. Kilekotikeses olid kaks väikest sinist märgistamata tabletti.
„Paistab, et leidsimegi narkootikume,” sõnas Winsome.
„Hea küll,” ütles Banks karpi naise kätte andes. „Ma lähen nüüd jaoskonda tagasi. Madame Gervaise tahab värskeid uudiseid. Teie jääge koos Stefani ja ta rühmaga siia, kuni nad selle maja korralikult läbi uurivad. Las analüüsivad karbi sisu ja andke neile teada, et siin võib tegemist olla narkoäriga. Majas võib veelgi narkootikume olla. Nemad teavad, kuhu seda kraami tavaliselt peidetakse. Lasen Gerry Mastersonil välja otsida kõik, mida mister Gavin Milleri kohta on võimalik leida. Tahan tema elulugu. Hällist hauani.”
„Võtame asja lühidalt kokku,” ütles operatiivjuht Catherine Gervaise. „Te ei tea, kas Gavin Miller sooritas enesetapu, muutus kurjategijast ohvriks või oli algusest peale planeeritud ohvriks saama?”
„Ei tea,” tunnistas Banks. „Kuidas see võimalik oleks? Peame sellest mehest palju rohkem teada saama, välja uurima tema tausta, tegutsemisajendid ja kõik põhjused, mis võisid teda innustada otsi kokku tõmbama. Uurija-konstaabel Masterson tegeleb sellega praegu.”
„Ja te ei tea sedagi, kas ta ostis või müüs narkootikume ning kas tehing toimus või mitte?”
„Täpselt nii. Teame vaid, et ta hukkus kahtlastel asjaoludel, et tema majas oli narkootikume ning et tal oli taskus viis tuhat naela.”
„Te ei tea ka seda, kas ta tapeti kogemata või kakluses? Oli see mõrv või tapmine?”
„Silla piire on liiga kõrge, et ta oleks võinud sealt alla kukkuda. Keegi pidi ta üle serva tõstma või siis hüppas ta ise.”
„Asi seegi. Ärme meediale praegu veel viit tuhandet naela maini. Korraldan õhtul pressikonverentsi, kui see lugu kedagi huvitama peaks.”
„Kuigi tegu võib olla enesetapuga, on paar raisakulli juba kindlasti passimas? Rahast me igatahes ei räägi. See ei tohiks keeruline olla.” Banks sügas oimukohta. „Mina olen esimene, kes tunnistab, et isegi juurdluse alustamiseks oleks palju rohkem teadmisi tarvis, aga kui asjasse on segatud narkootikumid, siis olen kindel, et tema mobiilikõnede nimekiri ja arvutite sisu aitab loo kähku ja korralikult ära lahendada.”
„Loodan seda. Kiire tulemus kuluks praegusel pennide lugemise ajal meile marjaks ära. Kuidas uurija-inspektor Cabbotil läheb?”
„Anniel? Kenasti. Tõmbab praegu teise loo otsi kokku. Võtan ta mängu, kui selgub, et seda on vaja.”
Tegelikult ei läinud Anniel Banksi meelest üldsegi kenasti. Pärast seda, kui teda veidi üle aasta tagasi tulistati, oli ta muutunud hulljulgemaks, salatsevamaks ja isegi kalgimaks. Temaga oli hoopis raskem rääkida ja vestlused kippusid lõppema vaidluse või väiksemat sorti tüliga hulga tihemini, kui see normaalne oleks. Banks muretses Annie pärast, kuid too ei lasknud endale ligi.
„Uurija-konstaabel Masterson saab kenasti hakkama?”
Geraldine Masterson oli kõige värskem uurija-konstaabel, kelle katseaeg just läbi sai. „Gerry? Jaa, ta on tubli. Pisut rohkem enesekindlust ei teeks halba, aga see tuleb tihti koos kogemustega. Tema oskused on paganama kasulikud, aga minu meelest oleme teda liiga vähe rakendanud, et ta enesekindlus saaks kasvada. Igatahes probleeme pole.”
„Tore.”
Gervaise’i espressoautomaadi kohvi nautides sai Banks aru, et kokkuhoiupoliitika polnud veel nii karmiks muutunud, et jõuda ülemuste väikeste lõbude kärpimiseni. Ta tundis Gervaise’i järgmise pikema jutupausi ajal, et teema on vahetumas.
„Alan, kas te olete kunagi mõelnud pensionile mineku peale?” küsis naine mõni hetk hiljem.
See tabas Banksi ootamatult. „Pensionile? Selleni on mul ju veel mõni aasta aega?”
„Muidugi-muidugi. Loomulikult on selleni aega. Aga üldise arengu ja kõigi nende eelarvekärbete juures… kes teab? Paljudel juhtudel soovitatakse koondamise asemel pigem pensioni.”
„Ja mina tulin jutuks?”
„Ei, muidugi mitte konkreetselt teie. Mitte veel. Ma lihtsalt annan teada, et nii võib juhtuda. Te olete kolmkümmend aastat teenistuses olnud. Pealegi ootab teid korralik pensioniraha.”
„Asi pole rahas,” ütles Banks. „Te teate seda ise ka. Mida ma pensionil peale hakkaksin?”
Gervaise naeratas. „Oh, Alan, ma olen täiesti kindel, et te leiate endale tegevust. Võib-olla hakkate aiandusega tegelema? Või siis õpite mõnda pilli mängima? Te ju armastate muusikat? Õpite klaverit mängima. Tegelete heategevusega, käite vanadekodus või haiglas abiks. Toidate kiriku keldris vaeseid või midagi muud sellist. Hakkate elama!”
Banks niheles oma toolil. „Kas ma olen midagi maha maganud? Teie jutt hakkab mind närvi ajama. Kas te üritate mulle läbi lillede öelda midagi, millest ma kuulda ei taha?”
Gervaise naeratas salapäraselt. „Te mõtlete sellest niiviisi? Alan, kas mõte pensionileminekust tekitab teis kõhedust?”
„Otse välja öeldes – jah. See ajab mulle hirmu nahka.”
Gervaise vaikis taas hetke. „Soovite veel kohvi?”
„Tänan, ei. Ma olen praegu niigi närvis. Kogu selle pensionijutu peale.”
„See on vaid üks variant. Kas te ametikõrgendusele olete mõelnud?”
„Nalja teete? Mina? Ma olen ju täiesti edutamiskõlbmatu?”
„Sugugi mitte. Aastate jooksul olete teinud mõne vea ja hankinud endale mõne vaenlase, kellest, tõsi küll, paljud on oma eluga edasi läinud. Teid toetab palju mõjuvõimsaid isikuid.”
„Isegi pärast seda MI5 lugu?”
„Isegi pärast seda. Millal me enne MI5 pilli järgi tantsinud oleme?”
„Ma küll ei märganud, et keegi oleks ratsaväe päästma saatnud, kui mind kirbule võeti.”
„Selles saate küll vaid iseennast süüdistada. Te ju ei rääkinud oma plaanidest kellelegi, või kuidas? See on teie suurim puudus. Kuid hoolimata teie isemõtleja kalduvustest on teil ikkagi tugev toetus selja taga.”
„Mida te mulle tegelikult vihjata proovite?”
„Tegelikult on asi lihtne.” Gervaise ajas käed laiali,