tegelikult mitte… Ma mõtlen, äkki pimedas…”
Kõik pahvatasid naerma. „Ärge parem jätkake seda mõttekäiku,” ütles Winsome vaevaga naeru tagasi hoides. „Lähete päris rappa.”
„See naine ütles, et ta otsustas ka liikumise järgi,” jätkas Kirwan kähku. „Ja õlgade järgi. Tänavalaternad valgustavad mingil määral ka parklat. Mitte küll palju ja auto seisis parkla tagaservas ühes pimedamas nurgas, aga siluetti oli võimalik näha, nii et naise arvamus võib olla tõene. Seal pole lukustatud väravat ega midagi.”
„Turvakaameraid pole?”
„Ei ole.”
„Parkimisautomaati samuti mitte?”
„Ei, see pole tasuline parkla.”
„Tavaliselt ma juubeldaksin midagi niisugust kuuldes,” kostis Banks, „aga oleks vaja meie salapärase mehe saabumisaega.”
„Kahju küll, söör. Aga vähemalt teame, millal ta lahkus. Tunnistaja jutu järgi oli mees palja peaga, aga juustega, mitte kiilas, kandis vihmamantlit ja pükse, mis olid päris kindlasti meesterahva riiete moodi. Naine nägi, kuidas ta autosse istus, ja ütles, et naised istuvad autosse teistmoodi. Selle kohta ei oska ma midagi öelda, aga tunnistaja väitis kindlalt niiviisi. Võib-olla peaks keegi temaga rääkima?”
„Covertonis peaks paar asja üle vaatama küll,” ütles Banks. „Too missis Stanshall võib osutuda olulisemaks, kui praegu paistab. Kuna Stefan väidab, et maja juurde viivat teed pole viimasel ajal kasutatud, tundub loogiline, et meie otsitav mees jättis auto küla parklasse ja läks kohale kas läbi metsa või mööda raudteetammi. Igatahes ma käin seal täna hommikupoolikul ära. Winsome, te võite kaasa tulla ja missis Stanshalliga rääkida. Vahest peaksime ka postkasti sisse vaatama.” Banks pöördus Nowaki poole. „Ja Stefan, kas te käiksite oma meeskonnaga metsaraja veel kord läbi? Ma oletan, et kui seda mööda keegi liikus, on alati olemas võimalus, et temast jäi mõne oksa külge kangakiude, või kui jumal meid armastab, siis korralik jalajälg.”
Nowak noogutas. „Me käisime sealt korra üle, aga teeme seda veel.”
„Veel midagi?” küsis Banks. Keegi ei soovinud sõna. „Hästi, teil kõigil on ülesanded käes. Üht asja peaksime veel kaaluma. Oma sõitudel võite kokku puutuda meedia esindajatega. Operatiivjuht pakkus, et hoiaksime viie tuhande naela leidmise praegu veel enda teada, ja mina olen temaga päri. See jätab meile igaks juhuks ühe trumbi tagavaraks. Kas kõik on selge?”
Kõik pomisesid nõusolevalt ja koosolek läks laiali. Kui kõik olid läinud, jäi Banks klaastahvli märksõnu ja pilte silmitsema. Ta tajus, et Gervaise seisab tema selja taga. „Kriminalistid ei andnud midagi,” lausus naine. „Meie jaoks on see paras põnts.”
„Küll me toime tuleme,” lubas Banks. „Ma olen tihti mõelnud, et kuriteo lahendamine sõltub palju rohkem inimeste ja nende motiivide mõistmisest kui spektrograafilisest analüüsist ja DNA-st.”
„Võib-olla tõesti,” kostis Gervaise. „Aga lõpuks arvestab kohus ikkagi kriminalistikat rohkem kui motiivi.”
Kullakarva ja punakaspruunid lehed langesid keereldes suurte Victoria-aegsete majadega tänava ääres kasvavatelt puudelt. Lehed ja külmahõng meenutasid uurija-inspektor Annie Cabbotile, et talv on peagi tulekul. Ta peatas auto ja astus välja. Hetkel oli ilm ilus ja pea kohal paistis isegi mõni lapike sinist taevast pilvede vahelt, mis nagu tolmurullid tolmuimeja toru poole triivisid.
Annie möödus seljakottide ja portfellidega üliõpilaste seltskondadest, kes lobisedes ja naerdes tulid oma üüritubadest või korteritest või olid hoopis teel sinna. Kunstiteaduskonna dekanaat paiknes vana tudengilinnaku keskel ühes kuuekümnendatel aastatel ehitatud hoones. Neil betoonpaneelidest ja klaasist majadel olid lamekatused ja akende ees laiad rulood. Enamjaolt olid hooned kolmekorruselised ja L-kujulised või moodustasid siseõuede ümber nelinurki nagu mingi Oxfordi või Cambridge’i groteskne paroodia.
Lomaxi kabinetti jõudmiseks pidi Annie minema raudväravast sisse, edasi üle äratallatud muruplatsi ja viimaks trepist üles kolmandale korrusele. Ta püüdis küll palju võimelda ning tegeles jooga ja pilatesega, kuid leidis ikkagi, et pärast haavatasaamist ning haiglas ja rehabilitatsioonis veedetud aega on tal vähem jaksu kui enne, nii et kabineti uksele koputas ta mõnevõrra hingetuna. Arstid olid lubanud, et ajapikku läheb paremaks, kuid et see on pikk ja raske teekond. Annie teadis seda isegi. Pikk ja raske teekond oli olnud eemale roomata kutsuvast eredast valgusest, mida ta veidi üle aasta tagasi Banksi veranda põrandal vereloigus lamades oli näinud. Mõnel päeval ta kahtles, kas see oli olnud üldse vaeva väärt. Temas oli miski katki läinud, aga ta tahtis jälle olla samasugune Annie nagu enne.
Ta oli kohtumise telefonitsi kokku leppinud, nii et Lomax ootas teda. Mees hõikas koputamise peale, et ta sisse astuks, ja oma üllatuseks leidis Annie end mitte eesruumist, kus hirmuäratav sekretär vahti peab, vaid otse kabinetist.
Öelda, et kabinetis oli palju raamatuid, olnuks tagasihoidlik ja ebakorrektne. See oli raamatuid täis pressitud, kuhjatud, ladustatud. Raamatuid oli igal pool. Ilmselt paljunesid nad öösiti. Ruum isegi lõhnas raamatute järele. Siin elutses mees, kes polnud kunagi Kindle’ist kuulnud. Raamatud seisid seinast seinani ulatuvatel riiulitel ning vedelesid põrandal, aknalaudadel, toolidel ja igal pool, kus oli lapike vaba pinda, mõned balansseerisid isegi viltustel ja kumeratel pindadel. Kummaline küll, kuid Annie meelest ei näinud Lomax vähimalgi määral raamatukoi moodi välja, kui ta tervitades püsti tõusis, või vähemalt mitte sel moel, nagu tema selle sõna tähendust mõistis. Ei mingeid turritavaid juuksesalke, nahast küünarnukilappidega tviidpintsakut, piipu, paksude klaasidega prille ega kõrgel asetsevaid kulme.
Annie hinnangul oli mees umbes viiekümnene, heas vormis nagu tennisemängija ning kandis musta kõrge kraega džemprit ja teksapükse, hallid juuksed olid korralikult vasakule kammitud. Lomax oli kütkestavate põselohukestega naeratuse, säravate silmade ja tugeva käepigistusega üsna nägus mees.
„Andke andeks see üleüldine segadus,” sõnas Lomax. „Olen juba mitu aastat endale suuremat kabinetti taotlenud, aga sellest ei paista midagi välja tulevat. Mõnikord on mul tunne, et humanitaarainete osakonnast tahetakse siin üleüldse lahti saada.”
„Ma tean seda tunnet,” kostis Annie ja istus toolile, millelt Lomax raamatud ära tõstis. „Äkki peaksimegi alla andma ja riigi pankuritele loovutama.”
„Mina arvasin, et see juba ongi nende oma. Igatahes ei peaks te nõnda rääkima. Alla anda ei tohi kunagi. Sellest toituvad kultuurivaenulikkus ja totalitarism. Nagu Dylan Thomas ütles: raev valguse kustumise vastu. Tema muidugi pidas silmas surma, mitte revolutsiooni või proteste, aga küllap kõige väärtusliku kaotamist võib vaadelda omamoodi surmana – või kuidas teie arvate? Kierkegaard väidab, et iseenese kaotamine toimub väga vaikselt ja märkamatult. Igatahes pidite nüüd mu loba taluma. Arvate kindlasti, et ma pole mitu kuud kellegagi rääkida saanud. Kas sooviksite teed või kohvi? Ma võin helistada ja tellida. See käib kähku.”
„Kui see väga tülikas pole. Sel juhul palun musta kohvi ilma suhkruta.”
„Ei mingit tüli.” Lomax võttis telefonitoru ja tellis kaks tassi musta kohvi. Siis naeratas ta süüdlaslikult. „Niiviisi paistan ma tähtsamana, kui tegelikult olen,” ütles ta. „Maria toob kohvi vaid siis, kui mu kabinetis on külaline. Kui üksi olen, pean ise alla kohvi järele kõmpima.”
Annie hakkas naerma. Peaaegu kohe koputati tasakesi uksele ning sisse astus kurrutatud seelikuga kahvatu tüse naine, kelle hallid juuksed olid hobusesabasse köidetud. Ühe käega kandikut hoides ulatas ta Anniele ja Lomaxile kohvitassid, ilma et oleks pisutki naeratanud või mõne sõna öelnud. Siis läks ta minema. „Peate Mariat vabandama,” sõnas Lomax. „Ta on Leedust ega oska eriti inglise keelt. Ta kasvatab üksinda kaht väikest last. Maria käib õhtukoolis ja koristab kabinette. Ta rabab kõvasti tööd ja tõenäoliselt pole tal eriti millegi üle rõõmustada.”
„Arvata võib,” nõustus Annie. Talle meenus poola tüdruk Krystyna, kelle ta aasta algupoolel hädast välja oli aidanud.