kõrgel, poolel teel taevasse, aga ometi pimestas ta mind poolenisti. Ja mu isa, kes oli siis veel elus (oh, nii ammu), võttis mu väikese kleepuva käe, et mind viimases vaatuses lohutada, aga ainus, mida ma kuulsin, oli tema hunnitu hääl.
Abielus kolm korda minu enda lühikese eluaja jooksul kolme eri graatsiaga, oli mu mees nüüd otsekui oma maitse-eelistuste eklektilisuse demonstreerimiseks kutsunud selle ilusate naiste galeriiga liituma mind, mind, vaese lesknaise last, kelle hiirekarva juustes olid ikka veel hiljuti lahti päästetud patside keerud, mind minu kondiste puusade ja närviliste pianistisõrmedega.
Ta oli rikas nagu kröösus. Õhtul enne meie laulatust – lihtne tseremoonia Mairies, sest tema krahvinna oli nii hiljuti kadunud – viis ta mu ema ja minu kummalise kokkusattumuse tõttu vaatama „Tristanit”. Ja kas teate, Liebestodi ajal paisus ja tuikas mu süda nii väga, et ma mõtlesin, et ilmselt ma armastan teda tõesti. Jah. Mõtlesin küll. Kui ma olin tema käevangus, jälgisid mind kõigi pilgud. Sosistav rahvahulk fuajees lahknes nagu Punane meri, et meid läbi lasta. Mu nahk kurdus tema puudutuse mõjul.
Kui väga oli minu olukord muutunud võrreldes esimese korraga, mil ma kuulsin neid meelaid akorde, mis kannavad endas säärast tapva kire laengut! Nüüd istusime loožis punase sametiga kaetud tugitoolides ning livrees ja parukaga teener tõi meile vaheajal jää-ämbris šampanjapudeli. Vaht voolas üle klaasi serva ja mu käed said märjaks ning ma mõtlesin: Mu karikas voolab üle. Ja mul oli seljas Poiret’ kleit. Ta oli rääkinud nõusse mu tõrksa ema, et tal lubataks mulle veimevakk osta, sest mis rõivastega oleksin ma muidu tema juurde läinud? Kaks korda nõelutud aluspesu, luitunud gingam, saržist seelikud, pruugitud riided. Nii kandsingi ma ooperis pehmet valget musliinkleiti, mis oli rindade all siidipaelaga kokku seotud. Ja kõik vahtisid mind. Ja tema pulmakingitust.
Tema pulmakingitust minu kaela ümber. Kahe tolli laiune rubiinidest võru nagu mingi erakordselt kallihinnaline lõhkilõigatud kõri.
Pärast terrorit, Direktooriumi algusaegadel oli giljotiinist pääsenud aristokraatidel irooniline moehullus siduda ümber kaela punane pael just selles kohas, kus giljotiinitera selle läbi oleks lõiganud, punane pael nagu mälestus haavast. Ja mu abikaasa vanaema, kellele see mõte meeldis, oli lasknud teha oma paela rubiinidest otsekui toretseva trotsi märgiks! See õhtu ooperis meenub mulle veel praegugi… valge kleit, habras laps selle sees ning välklevad sügavpunased rubiinid tema kaela ümber, eredad nagu arteriaalne veri.
Ma nägin, kuidas ta jälgis mind kuldraamis peeglites hobuse väärtuse üle otsustava asjatundja hindava pilguga või isegi nii, nagu uurib koduperenaine turul letile pandud lihalõike. Ma ei olnud kunagi näinud või siis teadvustanud tema seda vaadet, selle puhtakujulist himurat ahnust, mida kummaliselt võimendas tema vasakus silmas olev monokkel. Kui ma nägin, et ta mind iharalt vaatas, langetasin pilgu, kuid seda temalt pöörates silmasin ma peeglis iseennast. Ja ma nägin ennast äkitselt sellisena, nagu tema mind nägi, oma kahvatut nägu ja seda, kuidas mu kaelasooned nagu peenikesed traadid esile tungisid. Ma nägin, kui väga see julm kaelaehe mulle sobis. Ja esimest korda oma süütus ja piiratud elus tajusin ma endas rikutuse võimalikkust, mis mind hingetuks võttis.
Järgmisel päeval meid laulatati.
Rong aeglustas käiku ja peatus võbinal. Tuled, metallikõlksatused, hääl, mis kuulutas tundmatu jaama nime, mida ma kunagi ei külasta, öövaikus, tema hingamise rütm, millega ma peaksin nüüd kogu ülejäänud elu magama. Ja ma ei suutnud uinuda. Ma ajasin end vargsi istuli, kergitasin pisut aknakatet, kössitasin vastu külma akent, mis tõmbus minu hingeõhu soojusest uduseks, ja vaatasin hämaral platvormil nende koduse lambivalguse nelinurkade poole, mis tõotasid soojust, seltsi, värvitud luukidega telliskivimajas jaamaülemale õhtusöögiks mõeldud vorstid panniga pliidil särisemas, lapsed voodis teki all magamas … vaatasin kõiki neid igapäevase maailma juurde kuuluvaid asju, millest mina olin ennast oma rabava abieluga pagendanud.
Abielusse, pagendusse, ma tajusin seda, teadsin seda – et nüüdsest peale olen ma alati üksildane. Ometi oli see osa juba tuttavast tuliopaali raskusest, opaali, mis helkis nagu mustlase maagiline klaaskuul, nii et ma ei suutnud sellelt klaverit mängides pilku pöörata. See sõrmus, verine rubiinköidis, Poiret’ ja Worthi rõivastest koosnev garderoob, tema Vene naha lõhn – kõik need olid otsekui vandenõulased võrgutanud mind nii täielikult, et ma ei saanud öelda, nagu oleksin ma tundnud kas või ainsat kahetsusepistet, mõeldes tartin’ide ja maman’i maailmast, mis liikus nüüd, kui rong hakkas taas värisema, nagu oodates rõõmsalt kaugust, kuhu see mind viib, minust eemale, otsekui oleks seda kui laste lelu nöörist tõmmatud.
Koidiku esimesed hallid plagud lendasid nüüd taevas ning vagunisse imbus tontlikku poolvalgust. Tema hingamises ei kuulnud ma mingit muutust, aga mu teravnenud ja erutatud meeled ütlesid mulle, et ta on ärkvel ja vaatab mind. Suur mees, tohutu suur mees ja tema silmad, tumedad ja liikumatud nagu neil vanadel egiptlastel, kes on maalitud sarkofaagide peale, vaatavad mind pilku pööramata. Sellest, et mind jälgiti nõnda säärases vaikuses, tundsin ma südameaugus mõningast pinget. Tõmmati tikku. Ta süütas Romeo y Julieta, mis oli jäme nagu beebi käsivars.
„Peagi,” ütles ta kõmava häälega, mis kõlas nagu kellalöögid, ning ma tundsin järsku teravat hirmu eelaimust, mis kestis üksnes seni, kui tikk põlema lahvatas ja ma nägin tema laia valget nägu, nagu oleks see hõljunud kehatult linade kohal, valgustatud altpoolt justkui mõni groteskne karnevalimask. Siis leek kustus, sigar hõõgus ja täitis kupee mälestustest pärit lõhnaga, mis tõi mulle mõttesse isa, selle, kuidas ta kallistas mind Havanna sigarite soojas hägus, kui ma olin väike tüdruk, enne kui ta suudles mind, jättis mu maha ja suri.
Niipea kui mu mees mu rongi kõrgelt astmelt maha aitas, haistsin ma ookeani looteveesoolast lõhna. Oli november, Atlandi tuultest sandistatud puud olid paljad ja üksildane pooljaam oli mahajäetud, ainult mu abikaasa nahksääristega autojuht ootas vaguralt musta sileda auto kõrval. Väljas oli külm, tõmbasin tihedamalt ümber oma musta-valgekirju, laiadest hermeliini ja sooblinaha ribadest karusnahkse keebi, mille krae seest tõusis mu pea nagu põllulille õiekarikas. (Ma vannun, enne temaga kohtumist polnud ma üldse edev.) Kell kõlises, edasi pürgiv rong pääses lõa otsast ja jättis meid sinna üksikusse teeäärsesse pooljaama, kus olime väljunud ainult tema ja mina. Oh, kui imeline see oli – kõik see raua ja auru vägi oli peatunud üksnes selleks, et tal oleks mugav. Prantsusmaa kõige rikkam inimene.
„Madame.”
Autojuht silmitses mind – kas ta võrdles mind pahameelt tekitavalt krahvinna, modelli või ooperilauljaga? Ma peitsin end karusnahkade varju, otsekui oleksid need pehmete kilpide süsteem. Mu mehele meeldis, kui ma kandsin oma opaali glasseenahast kinda peal, edvistav, teatraalne võte – aga kohe, kui irooniline autojuht selle kuumavat välgatust silmas, naeratas ta, nagu oleks see mõjuv tõendus, et ma olen tema isanda naine. Ja me sõitsime vastu avarduvale koidikule, mis viirutas nüüd poolt taevast talvise roosiroosa ja tiigerliiliaoranži buketiga, nagu oleks mu mees mulle lillemüüja käest taeva tellinud. Päev puhkes mu ümber nagu jahe unenägu.
Meri, liiv, taevas, mis sulab merre – uduste pastellvärvide maastik, mis näeb välja nii, nagu oleks see kohe sulamas. Maastik, milles olid olemas kõik laialivalguvad kooskõlad, mis olid omased Debussyle, neile etüüdidele, mida ma talle mängisin, sellele unelevale palale, mida ma olin mänginud tol pärastlõunal vürstinna salongis, kus ma olin temaga esimest korda keset teetasse ja koogikesi kohtunud, mina, orvuke, keda oli palgatud halastusest neile seedimist soodustavat muusikat esitama.
Ja oh, tema loss! Muinasjutuliselt üksildane paik, tuhmsinised tornid, hoov, oradega värav, loss, mis lebas otse mere rinnal, merelinnud pööningute ümber kräunumas, aknatiivad avanemas rohelisele ja purpurile, ookeani põgusad taganemised, seda pooleks päevaks maismaast eraldav tõusuvesi… see loss, mis pole kodus ei maal ega veel, mõistatuslik kahepaikne ehitis, mis räägib nii maismaa kui ka lainete materiaalsusele vastu merineitsi melanhoolsusega, kes istub oma kivil ja ootab lõputult armastatut, kes on uppunud ammu kusagil kaugel. See loss, kaunis ja kurb nagu sireen!
Parajasti oli mõõn, nii varasel hommikutunnil kerkis teetamm merest. Kui auto pööras aeglaselt veepiiride vahelistele märgadele sillutuskividele, võttis mu mees kinni