punased ja alasti tema habeme mustade narmaste vahel. Ta naeratas, ta tervitas oma koju saabunud mõrsjat.
Polnud ainsatki tuba, ainsatki koridori, milles poleks olnud merekohinat, ning kõik laed ja seinad, millel olid reas tema rangete seisusesümbolitega ning tumedate silmade ja valgete nägudega esivanemad, olid punkteeritud pidevas liikumises lainetelt murdunud valgusest – see oli helendav, kahisev loss, mille perenaine olin mina, mina, väike muusikaüliõpilane, kelle ema oli müünud maha kõik oma ehted, isegi laulatussõrmuse, et maksta konservatooriumi õppemaksu.
Kõigepealt kerge katsumus, mida kujutas endast mu esialgne vestlus majapidajannaga, kes hoidis seda erakordset masinavärki ankrus, seda tornide ja sakiliste müüridega ookeaniaurikut sujuvalt toimimas sõltumata sellest, kes parajasti kaptenisillal seisis, ning ma mõtlesin, kui habras võib olla minu autoriteet siin! Tal oli siinse maakonna laitmatu, tärgeldatud, valge linase peakatte all ilmetu, kahvatu, tuim ja vastumeelsust tekitav nägu. Tema tervitus, mis oli viisakas, kuid elutu, masendas mind, ilmselt olin ma unistustes oma staatuse osas liiga palju eeldanud… ma mõtlesin korraks, kuidas saaksin tema asemel ametisse panna oma vana amme, kes oli nii armastatud, olgu ta pealegi mõnusalt asjatundmatu. Halvasti läbi mõeldud sepitsused! Mu mees ütles mulle, et see majapidajanna oli olnud tema kasuema, ta oli seotud tema perekonnaga lausa feodaalsete sõltuvussuhetega ning kuulus „samavõrd selle majaga kokku kui mina, mu kallis”. Nüüd pakkusid majapidajanna õhukesed huuled mulle kerge, uhke naeratuse. Ta on mu liitlane senikaua, kuni mina olen oma mehe liitlane. Ja sellega pean ma rahul olema.
Siin oleks aga kerge rahul olla. Torniruumides, mille ta oli päriselt mulle andnud, võisin ma vaadata üle mässava Atlandi ookeani ja kujutleda ennast Merekuningannana. Muusikatoas oli minu jaoks Bechsteini klaver ning seinal veel üks pulmakingitus – varase flaami koolkonna primitiivne maal Pühast Ceciliast tema taevaoreli taga. Selles ümarate kahvatute põskedega ja pepsis pühakus nägin ma iseennast sellisena, nagu ma oleksin võib-olla soovinud olla. Mu mehe hell tundlikkus, mille olemasolu temas ma ei olnud seni kahtlustanud, tekitas minus sooja tunde. Siis viis ta mind mööda keerdtreppi üles mu magamistuppa ning enne kui majapidajanna diskreetselt kadus, pani ta mu mehe naeru kõhistama küllap mingi oma bretooni keeles lausutud nilbe õnnistusega noorpaarile. Sellest ma aru ei saanud. Seda keeldus mu mees naeratades tõlkimast.
Ja seal oligi suur päritud abieluvoodi, mis ise oli peaaegu niisama suur nagu mu väike tuba kodus – eebenipuust, kinaverlakiga ja lehtkullaga pinnale nikerdatud koletiste pead, valged gaaskardinad meretuules paisumas. Meie voodi. Ja selle ümber nii palju peegleid! Kõigil seintel väärikates krobelistes kuldraamides peeglid, mis peegeldasid rohkem valgeid liiliaid, kui ma kunagi elus näinud olin. Ta oli täitnud toa nendega, et tervitada mõrsjat, noort mõrsjat. Noort mõrsjat, kellest oli saanud need paljud tütarlapsed, keda ma nägin peeglites, äravahetamiseni sarnased oma šikkide tumesiniste rätsepakostüümidega, reisimiseks, madame, või jalutamiseks. Teenijanna oli võtnud karusnaha oma hoolde. Nüüdsest võtab teenijanna kõigega tegelemise oma hoolde.
„Kas näed,” ütles mu mees neile elegantsetele neidudele osutades. „Ma olen muretsenud endale terve haaremi.”
Ma leidsin, et värisen. Mul oli raske hingata. Ma ei suutnud ta pilgule vastata ning pöörasin pea uhkusest, ujedusest kõrvale ja jälgisin, kuidas tosin abikaasat tosinas peeglis mulle lähenes, aeglaselt, metoodiliselt ja narritavalt mu jakinööbid lahti nööpis ning jaki mu õlgadelt libistas. Aitab! Ei, veel! Seljast võetakse seelik ja järgmiseks aprikoosikarva linane pluus, mis maksis rohkem kui mu esimese armulaua tarvis muretsetud kleit. Väljas külmas päikesepaistes mänglevad lained sätendasid ta monoklil ning ta liigutused tundusid mulle sihilikult toored ja labased. Veri tõusis mulle jälle näkku ja jäigi sinna.
Vaadake, ja ometi oletasin ma, et nii see võibki olla – et meil peaks olema mõrsja ametlik alastivõtmine, lõbumajast pärit rituaal. Kuigi mu elu oli olnud kaitstud, polnud ju isegi selles pepsi boheemluse maailmas, kus mina elasin, ometi võimalik et ma poleks kuulnud vihjeid tema maailmast.
Ta kiskus mind paljaks, gurmaan, nagu ta oli, otsekui rebiks ta lehti artišokilt – ärge aga kujutlege, et selles oli erilist peenust, sest see artišokk ei olnud sööjale kuigi suur maiuspala ega olnud ka tal veel mingit ablast ruttu. Ta lähenes oma tuttavale palale tüdinud isukusega. Ja kui polnud järel enam midagi peale minu erepunase tuksleva südamiku, nägin ma peeglis elusat kehastust ühest Ropsi ofordist, mis kuulus kogusse, mida ta oli mulle näidanud, kui meie kihlus lubas meil omavahel olla… peenikeste jäsemetega laps, alasti, ainult nööpsaapad jalas ja kindad käes, käsi nägu varjamas, otsekui oleks nägu tema kombekuse viimane hoiukoht, ning vana monokliga kiimleja, kes uuris teda, üks jäse korraga. Tema oma Londoni rätsepaülikonnas, tüdruk paljas nagu tallekarbonaad. Kõige pornograafilisem kohtumine maailmas. Ja nii pakkiski mu ostja oma odavalt saadud ostu lahti. Ja nagu ooperis, kui ma olin esimest korda näinud oma ihu tema silmis, tundsin ma kohkumusega, et ma erutun.
Otsekohe sulges ta mu jalad nagu raamatu ning ma nägin taas seda tema huulte harva liikumist, mis tähendas, et ta naeratas.
Mitte veel. Hiljem. Ootus on suurem osa naudingust, mu väike kallis.
Ja ma hakkasin värisema nagu ratsahobune enne võiduajamist, ometi ka mingi hirmuga, sest ma tundsin armastusest mõeldes kummalist, ebamäärast erutust, kuid ei suutnud samas maha suruda vastikust tema valge raske ihu vastu, millel oli liiga palju ühist sületäite liiliatega, mida oli kõikjal mu magamistoas suurtes klaaspurkides, nende matuseliiliatega, mille raske õietolm puuderdab su sõrmi, nagu oleksid sa kastnud need kurkumipulbri sisse. Liiliad, mida ma alati temaga seostan, on valged. Ja määrivad sind.
See stseen elunautleja elust lõpetati nüüd järsult. Selgus, et tal on asjaajamist, tema valdused, tema kompaniid – isegi sinu mesinädalatel? Isegi siis, ütlesid punased huuled, mis suudlesid mind, enne kui ta mu minu segaduses meeltega üksi jättis – habeme märg siidine puudutus, terava keeleotsa aimus. Pahuralt mähkisin ma endale ümber antiikpitsist negližee ja rüüpasin pisut hommikusöögiks kakaod, mille teenija oli toonud, ning pärast seda, kuna see oli mulle põliseks harjumuseks saanud, polnud mul minna kuhugi mujale kui muusikatuppa ning peagi istusin ma oma klaveri taha.
Ometi voolas mu sõrmede alt üksnes õrnade dissonantside jada, häälest ära… ainult pisut häälest ära, kuid mind oli õnnistatud absoluutse kuulmisega ning ma ei suutnud edasi mängida. Meretuuled mõjuvad klaveritele halvasti ning kui ma oma õpinguid jätkata tahan, peame majja võtma klaverihäälestaja! Ma lõin klaverikaane kerge pettumusraevuga kinni – mida teen ma nüüd, kuidas ma veedan need pikad merevalguses tunnid ajani, mil mu mees mind voodisse viib?
Sellest mõeldes judistasin ma end.
Tundus, et tema raamatukogu on ta tavalise Vene naha lõhna allikas. Ridade kaupa pruune ja oliivikarva vasikanahas köiteid, kuldne kiri seljal, oktaavköited säravpunases marokäännahas. Sügav nööpidega sohva lamasklemiseks. Laialisirutatud tiibadega kotka sarnaseks nikerdatud lugemispult, millel oli mingi liialt peene kirjastuse välja antud Huysmansi „Là-bas”, see oli köidetud nagu missaraamat messingi ja värvilisest klaasist kalliskividega. Põrandal paksud vaibad, tukslev taevasina ja väärtuslikema südamevere punane, pärit Esfahanist ja Buhhaarast, tume tahveldis läikis, kuulda oli mere uinutavat muusikat ja koldes põlesid õunapuuhalud. Leegid virvendasid klaasuksega kapis seisvate veel jäikade ja uute raamatute selgadel. Eliphas Levy – see nimi ei öelnud mulle midagi. Ma piilusin paari pealkirja – „Initsiatsioon”, „Saladuste võti”, „Pandora laeka saladus” – ja haigutasin. Siin polnud midagi, mis oleks sundinud viivitama seitsmeteistkümneaastase tütarlapse, kes ootas oma esimest kallistust. Kõige rohkem oleks mulle meeldinud mõni odav kõmuromaan, ma oleksin tahtnud tõmbuda loitleva tule ette vaibale kerra, süveneda mingisse odavasse romaani ja mugida kleepuvaid liköörikompvekke. Kui ma helistaksin kella, tooks teenijanna mulle kommid.
Sellegipoolest tegin ma raamatukapi ukse lahti, et selle sisu ajaviiteks sirvida. Ja ma arvan, et ma teadsin, teadsin mingi surina järgi sõrmeotstes juba enne, kui ma avasin ilma seljakirjata õhukese köite, mida ma selle kaante vahelt leian. Kui mu mees näitas mulle äsja ostetud ja väga kallist Ropsi oforti, kas ei olnud ta siis vihjanud, et ta on sääraste asjade ekspert? Ometi ei olnud