„Narrid neitsid”. Kaks või kolm hilise perioodi Gauguini, tema eriline lemmikpilt unetardumuses pruunist tüdrukust mahajäetud majas, mille nimi on „Ööst me tuleme, öösse me läheme”. Ja peale tema enda lisanduste veel päritud imelised Watteau, Poussini maalid ja paar väga erilist Fragonardi, mille oli tellinud üks liiderlik esivanem, kes oli, nagu räägiti, poseerinud meistrile ise koos oma kahe tütrega… Ta katkestas oma aarete loetelu järsult.
Sinu kõhn valge nägu, chérie, ütles ta, nagu oleks ta seda esimest korda näinud. Sinu kõhn valge nägu ja selles aimuv ohjeldamatu nautlus, mida suudab märgata üksnes asjatundja.
Üks halg kukkus tulle ja tekitas sädemesaju, opaalist mu sõrmes purskas roheline leek. Ma tundsin niisugust pööritust, nagu seisaksin ma kuristiku serval, ning ma kartsin, mitte niipalju teda, tema koletislikku lähedust, mis mõjus rängalt, nagu oleks talle antud sündimisel kingiks mingi erilisem raskusjõud kui meile ülejäänutele, see lähedus rõhus mind alati varjatult isegi siis, kui ma olin enda meelest temasse kõige enam armunud… Ei. Ma ei kartnud mitte teda, vaid iseennast. Tundus, nagu oleksin ma tema vastuhelgita silmades ümber sündinud, ümber sündinud tundmatul kujul. Ma peaaegu ei tundnud ennast ära selles, kuidas ta mind kirjeldas, aga ometi, aga ometi – kas ei võinud selles olla oma jälk tõetera? Ja punases tulevalguses punastasin ma jälle märkamatult, mõeldes, et ta võis olla valinud minu sellepärast, et minu rikkumatuses tajus ta haruldast annet kõlvatuseks.
Siin on portselanikapi võti – ära naera, mu kallis, seal kapis on tohutu rahasumma eest Sèvres’i ja ainult pisut väiksema eest Limogesi portselani. Ja lukustatud ja riivis ruumi võti, kus hoitakse viie põlvkonna lauahõbedat.
Võtmed, võtmed, võtmed. Ta usaldaks minu kätte oma kabineti võtmed, kuigi ma olen üksnes lapsuke, ja oma seifide võtmed, kus ta hoidis kalliskive, mida ma peaksin kandma, lubas ta mulle, kui me Pariisi tagasi pöördume. On need alles kalliskivid! Nojah, ma oleksin võimeline vahetama kõrvarõngaid ja kaelakeesid kolm korda päevas, nagu vahetas keisrinna Josephine oma aluspesu. Ta kahtleb, ütles ta selle õõnsa kuiva kõhinaga, mis tal naerukihistuse aset täitis, kas mind huvitavad niisama palju tema aktsiasertifikaadid, kuigi need on muidugi lõpmata palju rohkem väärt.
Ma kuulsin, kuidas väljaspool meie tulevalget omaruumi taganes mõõnavesi mööda paguranna veerkive – tal oli peaaegu aeg minust lahkuda. Võtmerõngas oli jäänud seletuseta vaid üks võti ning ta kõhkles selle juures, nii et hetkeks mõtlesin ma, et ta päästab selle tema vendade kõrvalt lahti, libistab tagasi taskusse ja viib endaga kaasa.
„Mis võti see on?” nõudsin ma, sest ta tögamine oli mulle julgust andnud. „Sinu südamevõti? Anna siia!”
Ta kõlgutas võtit narritavalt mu pea kohal, mu sirutuvate sõrmede ulatusest väljas, samal ajal kui ta paljad punased huuled naeratuseks venisid.
„Oh ei,” ütles ta. „See pole mu südamevõti. Pigem minu enfer’2
võti.
Ta jättis selle võtmerõnga külge, klõpsas rõnga kinni ja raputas seda meloodiliselt nagu kellamängu. Siis viskas ta võtmed mu sülle kõlisevasse hunnikusse. Ma tundsin, kuidas külm metall läbi õhukese musliinkleidi mu reisi jahutas. Ta kummardus mu kohale, et anda mulle laubale habemest varjutatud musi.
„Igal mehel peab olema oma naise eest üks saladus, isegi kui see on tõesti ainus,” ütles ta. „Luba mulle, et sa kasutad kõiki võtmekimbu võtmeid peale selle viimase väikese, mida ma sulle näitasin. Mängi kõigega, mida sa leiad, ehetega, lauahõbedaga, voldi mu osakutõenditest mängulaevukesi, kui see sulle meeldib, ja saada need minu järel Ameerikasse purjetama. Kõik kuulub sulle, kõik on sulle avatud – peale luku, millesse sobib see üksainus võti. Ometi on see üksnes ühe läänetorni jalamil oleva väikese toa võti, see tuba on toidumoonakambri taga, sinna viib lühike pime koridor, täis hirmsaid ämblikuvõrke, mis jääksid sul juustesse kinni ja hirmutaksid sind, kui sa sinna minema peaksid. Oh, ja sa leiaksid eest väga igava toakese! Aga kui sa mind armastad, pead sa lubama mulle, et jätad selle rahule. See on üksnes erakabinet, peiduurgas, salatuba, nagu inglased ütleksid, kuhu ma saan minna mõnikord neil harvadel, kuid vältimatutel puhkudel, kui tundub, et abieluike rõhub liiga raskelt mu õlgu. Sa ju mõistad, et sinna saan ma minna nautima haruldast kujutlust, nagu mul polekski naist.”
Väljas oli hõre ja lahja tähevalgus, kui ma karusnahka mähkunult ta autosse saatsin. Tema viimased sõnad olid, et ta oli mandrile helistanud ja klaverihäälestaja tööle võtnud, nii et see mees pidi järgmisel päeval saabuma ja tööle hakkama. Ta surus mind korraks oma vikunjarinnale ja sõitis siis minema.
Ma olin sel pärastlõunal tukastanud ega suutnud nüüd magama jääda. Lebasin viseldes ja väherdes tema esivanemate voodis, kuni järjekordne koidik pleegitas tosinat peeglit, mis küütlesid mere peegeldustest. Liiliate lõhn rõhus mu meeli ning kui ma mõtlesin, et nüüdsest jagan ma alati neid voodilinu mehega, kelle nahas oli nagu lilledeski alati mingit kärnkonnalikku kleepuvat niiskust, tundsin ähmast kurbust, et minu sisemuses oli nüüd, kus mu naisehaav oli paranenud, tärganud teatud pööritust tekitav himu tema edasiste hellitluste järele, nagu himustab rase naine söe, kriidi või riknenud toidu maitset. Kas ta siis ei olnud mulle vihjanud nii oma ihu kui ka jutu ja pilguga tuhandetele ja tuhandetele eriskummalistele ihu ja ihu lõikumistele? Ma lebasin meie laias voodis ja minu kõrval oli unetu kaaslane, minu sünge vastsündinud uudishimu.
Ma lebasin üksi voodis. Ja ma igatsesin tema järele. Ja ta tekitas minus vastikust.
Kas kõigis tema seifides on piisavalt ehteid, et mulle see kimbatus korvata? Kas kogu selles lossis leidub piisavalt vara, et korvata mulle selle liiderdaja selts, kellega ma pean seda jagama? Ja mida täpselt kujutas endast mu hirmunud himu selle mõistatusliku olevuse järele, kes oli hüljanud mu pulmaööl, et näidata oma võimu minu üle?
Siis tõusin ma voodis minu kohale nikerdatud koletiste sardooniliste maskide all istuli, lõhestatuna pöörasest kahtlustusest. Kas ta äkki läks minu juurest mitte Wall Streetile, vaid kellegi pealetikkuva armukese juurde, kes oskas talle palju paremini naudingut pakkuda kui tütarlaps, kelle sõrmed olid seniajani harjutanud vaid heliredeleid ja arpedžosid? Ja rahustatult vajusin ma aeglaselt tagasi padjakuhjale, teadvustades endale, et sellesse armukadedasse hirmu, mida ma olin endale äsja sisendanud, oli segatud ka piisake kergendusetinktuuri.
Lõpuks, kui tuba sai päikesevalgust täis ja see ajas halvad unenäod minema, kandusin ma unne. Viimane asi aga, mida ma enne magama jäämist mäletasin, oli kõrge liiliatega vaas voodi kõrval ja see, kuidas klaas moonutas lillede jämedaid varsi, nii et need nägid välja nagu käsivarred, keha küljest raiutud käsivarred, mis hõljusid uppunult rohekas vees.
Kohv ja sarvesaiad, et tuua lohutust sellesse üksildasse nooriku virgumisse. Maitsvad. Ka mesi koos kärjega klaasalusel. Teenija pigistas apelsinist aromaatset mahla jahutatud peekrisse ja mina jälgisin teda, lebades rikaste laisas keskpäevases voodis. Ometi ei valmistanud mulle sel hommikul rohkem kui põgusat rõõmu miski peale teate, et klaverihäälestaja juba töötab. Kui teenija mulle seda ütles, kargasin ma voodist välja ja tõmbasin selga oma vana saržseeliku ja flanellpluusi, tudengirõivad, milles ma tundsin end vabamalt kui üheski uues peenes rõivaesemes.
Kui ma olin kolm tundi klaverit harjutanud, kutsusin häälestaja sisse, et teda tänada. Ta oli muidugi pime, aga noor, leebe suu ja hallide silmadega, mis olid minu poole pööratud, kuigi need mind näha ei saanud. Ta oli sepa poeg teisele poole teetammi jäävast külast, kooripoiss kirikus, kellele hea vaimulik oli õpetanud ameti, et ta endale elatist teenida saaks. Kõik on küllalt hea. Jah. Ta arvab, et on siin õnnelik. Ja kui tal, lisas ta ujedalt, lubataks mõnikord kuulata, kuidas ma mängin… sest vaadake, ta armastab muusikat. Jah. Muidugi, ütlesin ma. Kindlasti. Näis, et ta teadis, et ma naeratasin.
Kui ma olin ta ära saatnud, ei olnud ikka veel päriselt aeg mu „kella viie teeks”, kuigi ma olin väga hilja tõusnud. Majapidajanna, kes ei olnud mu abikaasa hoolitseva hoiatuse tõttu mu musitseerimist seganud, külastas mind nüüd tõsiselt, kaasas hilise lõunasöögi pikk menüü. Kui ma ütlesin, et ei vaja seda, silmitses ta mind