nii et kõik võtmed kukkusid lahtiselt põrandale. Ja kõige esimesena korjasin ma sealt õnneks või õnnetuseks üles mulle keelatud toa võtme, selle toa võtme, mille mu mees tahtis enda omaks jätta, et ta saaks minna sinna, kui ta soovis end jälle kord poissmehena tunda.
Ma jõudsin otsusele seda uurida, enne kui minus taaselustus nõrgalt mu määratlemata hirm tema vahaja liikumatuse ees. Võib-olla ma kujutlesin siis poolenisti, et võin sealt salakambrist leida tema tõelise mina, mis ootab seal, et näha, kas ma ikka olen tema sõna kuulanud, ning et ta saatis New Yorki oma liikuva kuju, avaliku elu tegelase mõistatusliku, isetoimiva kesta, samal ajal kui tegelik mees, kelle nägu ma olin silmanud tormilise orgasmi ajal, tegeles pakiliste isiklike asjadega laoruumi taga, läänetorni jalamil asuvas toas. Kui see oli nii, oli mulle ometi hädavajalik ta leida, teda tundma õppida, ning tema näilik isu minu järele eksitas mind nõnda, et ma mõelnudki, nagu võiks mu sõnakuulmatus teda päriselt solvata.
Ma võtsin hunnikust keelatud võtme ja jätsin teised sinnapaika.
Aeg oli nüüd väga hiline ning loss triivis nii kaugel maismaast, kui see olla sai, keset hääletut ookeani, kus see hõljus minu käsul nagu valgusevanik. Ja kõik oli vaikne, kõik oli liikumatu peale lainete sosina.
Ma ei tundnud hirmu ega kartuse aimust. Nüüd kõndisin ma niisama kindlalt, nagu olin kõndinud ema majas.
Üldsegi mitte kitsas, tolmune ega väike koridor – miks ta oli mulle valetanud? Küll aga halvasti valgustatud, mingil põhjusel ei ulatunud elekter siia, nii et ma läksin tagasi toidumoona kambrisse ja leidsin kapist kimbu peenikesi vahaküünlaid, mida hoiti seal koos tikkudega, et valgustada uhketel õhtusöökidel tammepuust söögilauda. Ma läitsin väikese vahaküünla ja läksin seda käes hoides nagu patukahetseja mööda koridori, milles olid rasked, vist Veneetsia seinavaibad. Leek valgustas kord mehepead, kord naise lopsakat, rebenenud kleidist välja valgunud rinda – võib-olla „Sabiinitaride röövimine”? Paljad mõõgad ja ohvriks toodud hobused viitasid mingile jubedale mütoloogilisele teemale. Koridor lookles alla, paksu vaibaga kaetud põrandal oli peaaegu märkamatu kalle. Rasked vaibad seintel summutasid mu samme ja isegi mu hingamist. Mingil põhjusel läks koridor väga soojaks ja mu otsaesisele tekkisid higipiisad. Ma ei kuulnud enam mere häält.
Pikk looklev koridor, nagu ma oleksin lossi sisikonnas, ning see koridor viis koitanud tammepuidust ukseni, mis oli madal, kaarjas ja mustast rauast riiviga.
Ja ikka veel ei tundnud ma mingit hirmu, mul ei tõusnud juuksed kuklas püsti ega kihelenud pöidlad.
Võti libises uue luku auku niisama hõlpsalt nagu tuline nuga või sisse.
Mitte mingit hirmu, küll aga kõhklus, hingeõhu kinni hoidmine.
Kui ma olin leidnud mõned tema südame jäljed kaustas, millele oli kirjutatud „Isiklik”, siis võib-olla leian ma siin, selles maa-aluses eraldatuses midagi tema hingest. Just teadlikkus sellise avastuse võimalikkusest, selle võimalikust kummalisusest hoidiski mind hetke liikumatuna, enne kui ma oma juba kergelt rikutud süütuse hulljulguses võtit keerasin ja uks kriuksudes lahti vajus.
„Armastuseakti ja piinaja toimingute vahel on rabav sarnasus,” avaldas arvamust mu mehe lemmikluuletaja ning mina olin õppinud midagi selle sarnasuse olemuse kohta oma abieluvoodis. Ja nüüd näitas mu vahaküünal mulle piinapingi piirjooni. Toas oli ka selline suur ratas nagu need, mida olin näinud pühakute märtrisurma kujutavatel puulõigetel mu vana hoidja pühade raamatute väikeses kogus. Ja – ainult vilksamisi, enne kui mu väike leek kokku vajus ja ma täielikku pimedusse jäin – mingi metallist kogu, mille küljel olid hinged, kuid ma teadsin, et selle sees on orad ja selle nimi on Raudneitsi.
Täielik pimedus. Ja minu ümber sandistusvahendid.
Selle hetkeni ei teadnud see hellitatud laps, et ta oli pärinud närvid ja tahte emalt, kes oli trotsinud Indo-Hiina kollaseid lindpriisid. Minu ema südikus kihutas mind edasi sellesse hirmsasse paika külmas joovastusihas kõige hullemat teada saada. Ma kobasin taskus tikke, küll need andsid ähmast ja kurba valgust! Ja ometi piisavalt, oh, enam kui piisavalt, et näha ruumi, mis oli loodud pühaduseteotuseks ja mingiks süngeks ööks kujuteldamatutele armastajatele, kelle embused tähendasid hävingut.
Selle trööstitu piinakambri seinad olid paljast kivist ning need läikisid, nagu oleksid need hirmust higistanud. Toa neljas nurgas olid väga vanad matuseurnid, võib-olla etruskide omad, ning kolme jalaga eebenipuust alustel põlema jäetud viiruki anumad, mis täitsid toa preesterliku lehaga. Ratas, piinapink ja Raudneitsi olid välja pandud nii toretsevalt, nagu oleksid need skulptuurteosed ning see peaaegu lohutas mind ja ma peaaegu veensin ennast, et ma võin lihtsalt olla sattunud tema väikesesse perverssesse muuseumi ja et ta on pannud need koletislikud esemed siia kõigest vaatlemiseks.
Ometi oli keset tuba puusärgialus, lootusetust õhkav, pahaendeline renessansiaegse meistri valmistatud surnuraam, mida ümbritsesid pikad valged küünlad ning mille jalutsis olid need samad liiliad, millega ta oli täitnud mu magamistoa, pistetud tumepunase Hiina lakiga kaetud nelja jala kõrgusesse klaasnõusse. Ma ei julgenudki õieti seda surnuraami ja selle asukat lähemalt silmitseda, kuid teadsin ometi, et pean seda tegema.
Iga kord, kui ma tõmbasin tikku, et läita küünlad tema aseme ümber, näis mulle, nagu oleks üks selle süütuse rüü, mida mu mees oli himustanud, minult maha langenud.
Ooperilaulja lebas ihualasti õhukese, väga haruldasest ja hinnalisest linasest kangast lina all – sellist linast kasutasid Itaalia vürstid nende surilinaks, kelle nad olid mürgitanud. Ma puudutasin väga õrnalt tema valget rinda, ta oli jahe, mu mees oli ta palsameerinud. Tema kõril nägin ma oma mehe kägistajasõrmede sinakaid jälgi. Küünalde jahe ja nukker leek väreles naise valgetel suletud laugudel. Kõige hullem oli see, et need surnud huuled naeratasid.
Surnuraami taga keset varje paistis mingi valge, pärlmutrine kuma ning kui mu silmad tiheneva pimedusega harjusid, eristasin ma lõpuks – oh õudust! Kolpa, jah, kolpa, mis oli nüüd nii täielikult lihast puhastatud, et ei tundunudki peaaegu võimalik, et see paljas luu oleks olnud kunagi rikkalikult eluga polsterdatud. Pealuu oli riputatud üles nähtamatute nööride süsteemi abil, nii et see näis rippuvat kehatuna liikumatus, raskes õhus ning see oli kroonitud valge roosipärja ja pitslooriga otsekui tema mõrsja viimane kujutis.
Ometi oli pealuu ikkagi nii ilus, see oli vorminud oma puhaste pindadega nii käskivalt nägu, mis oli kunagi selle peal eksisteerinud, et ma tundsin ta ära kohe, kui ma seda nägin – ööserval kõndiva õhtutähe nägu. Üks valesamm, oh mu vaene, kallis tüdruk, järgmine tema naiste hukule määratud sõsarkonnas, üks valesamm ning juba komistasidki sa pimeduse kuristikku.
Kus oli aga tema, kõige viimane surnu, Rumeenia krahvinna, kes oleks ehk võinud mõelda, et tema veri elab mehe hävitustöö üle? Ma teadsin, et ta peab olema siin, paigas, mis oli kerinud mind halastamatuse poolil läbi lossi enda poole. Alguses ei näinud ma aga temast mingit märki. Siis aga, mingil põhjusel – võib-olla mingi muutuse tõttu õhus, mille oli esile kutsunud minu sealviibimine – laskis Raudneitsi metallkest kuuldavale tontliku tinina ning kuigi mu palavikuline kujutlusvõime võis oletada, et selle asukas üritab välja ronida, teadsin ma isegi oma kasvavas hüsteerias, et seal kodu leidmiseks peab ta surnud olema.
Värisevate kätega kangutasin ma lahti püstise sarga esikülje, mille voolitud näole oli tardunud valu. Siis pillasin ma tundetulvas võtme, mida ma ikka veel hoidsin teises käes. See kukkus tema verest moodustuvasse loiku.
Mitte üks, vaid sada oga oli tunginud temasse, sellesse vampiiride maa lapsesse, kes näis olevat äsja surnud ja nii tulvil verd… oh jumal, kui hiljuti oli mu mees lesestunud? Kui kaua ta oli hoidnud oma naist selles rõvedas kongis? Kas kogu selle aja, kui ta oli Pariisi selges valguses minuga kurameerinud?
Ma panin tema sarga kaane väga õrnalt kinni ning mind raputasid tormilised nuuksed, milles oli nii haletsust tema teiste ohvrite vastu kui ka selle teadmise kohutavat ängi, et minagi olin üks neist.
Küünlad lõid loitma nagu uksest kuhugi mujale puhuvas tõmbetuules. Valgus langes tuliopaalile mu sõrmes, nii et see sähvatas korraks hukatust ennustavalt, otsekui öeldes mulle, et Jumala silm – tema silm – jälgib