võtme vereloigust, mähkisin selle taskuräti sisse, et käed puhtaks jääksid ja pagesin toast, lüües ukse enda järel kinni.
See prantsatas värisedes ja kajavalt kinni nagu põrguuks.
Ma ei saanud peita end magamistuppa, sest selle peeglite äraarvamatus hõbekihis säilis tema sealviibimise mälestus. Muusikatuba näis kõige turvalisem, kuigi ma vaatasin kerge kartusega Püha Cecilia pilti – milline oli olnud tema märtrisurm? Mu mõtted mäslesid, põgenemisplaanid tõuklesid üksteisega… niipea kui mõõnavesi teetammilt taganeb, pagen ma maismaale – jalgsi, joostes, komistades, sest ma ei usaldanud seda nahka rõivastatud autojuhti ega ka laitmatult käituvat majapidajannat ning ma ei julgenud ka võtta oma usaldusaluseks ühtki kahvatut viirastuslikku teenijat, kuna nad kõik olid tema omad. Kui ma olen juba külla jõudnud, annan ma ennast otse sandarmite kätte.
Aga – kas ma saan neidki usaldada? Mu mehe esiisad olid valitsenud seda rannikut kaheksa sajandit siit lossist, mille kaitsekraavi moodustas Atlandi ookean. Kas ei võinud politsei, advokaadid, isegi kohtunik olla tema teenistuses ja pigistada koos silma kinni tema pahede suhtes, sest ta on milord, kelle sõna tuleb kuulata? Kes usuks siin kaugel kaldal kaamet tüdrukut Pariisist, kes jookseb nende juurde õõvastava looga verest, hirmust ja hämaruses pomisevast koletisest? Või pigem teaksid nad otsekohe, et see on tõsi. Kuid kõigi aukohus oleks mitte lasta mul seda teadmist kaugemale viia.
Abi. Mu ema. Ma jooksin telefoni juurde ning see oli muidugi tumm.
Tumm nagu tema naised.
Tihe pimedus, mida ei valgustanud ükski täht, vaapas ikka veel aknaid. Et pimedust eemal hoida, põlesid mu toas kõik lambid, ometi näis see ikka veel mulle peale tungivat, püsivat justkui lampidest maskeerituna mu kõrval – öö nagu läbitungiv aine, mis võis mu naha sisse imbuda. Ma vaatasin väikest väärtuslikku kella, mis oli tehtud kunagi ammu Dresdenis silmakirjalikult süütutest lilledest, osuteid, mis ei olnud nihkunud peaaegu tundigi edasi ajast, mil ma olin tema eraviisilisse tapamajja laskunud. Aeg oli samuti tema teener, see püüab mu siin lõksu öös, mis kestab, kuni ta tuleb minu juurde tagasi nagu must päike lootusetul hommikul.
Ja ometi võib aeg veel ikka olla mu sõber, sest sel tunnil, just selsamal tunnil asus ta teele New Yorki.
Teadmine, et mõne hetke pärast lahkub mu mees Prantsusmaalt, vaigistas pisut mu erutust. Mõistus ütles mulle, et mul ei ole midagi karta ning et mõõn, mis viib tema Uude Maailma, päästab mind vangistusest lossis. Kindlasti pääsen ma teenijatest kergesti mööda. Raudteejaamas võib kes tahes pileti osta. Ometi olin ma ikka veel ärev. Avasin klaverikaane, võib-olla mõtlesin ma, et minu enda maagia saab mind nüüd aidata, et ma suudan luua muusikast viieharulise tähe, mis hoiab ohu minust eemal, sest kui mu muusika oli teda kõigepealt kütkestanud, siis võib see ehk anda mulle ka väe ennast temast vabastada?
Ma hakkasin masinlikult mängima, aga mu sõrmed olid kanged ja värisesid. Alguses ei tulnud ma toime millegi paremaga kui Czerny etüüdid, kuid juba mängimine ise rahustas mind ning et lohutust leida ja selle üleva matemaatika harmoonilise ratsionaalsuse pärast otsisin ma tema partituuride seas, kuni leidsin „Hästitempereeritud klaviiri”. Ma seadsin endale terapeutiliseks ülesandeks, et mängin ära kõik Bachi käigud, kõik viimseni, ning ütlesin endale, et kui ma mängin need kõik ära ilma ainsagi veata – siis olen ma hommikul uuesti neitsi.
Mahapillatud kepi kolin.
Tema hõbenupuga kepp! Mis muud? Ta oli salalikult ja kavalalt tagasi tulnud, ta ootas mind ukse taga!
Ma tõusin püsti, hirm andis mulle jõudu. Heitsin pea trotslikult kuklasse.
„Sisse!” Mu hääle kindlus ja selgus üllatasid mind.
Uks avanes aeglaselt ja närviliselt ning ma ei näinud mitte oma mehe massiivset, parandamatut kogu, vaid õblukest ja kühmus klaverihäälestajat ning ta paistis kartvat palju rohkem, kui minu ema tütar oleks kartnud vanakuradit ennast. Piinakambris tundus mulle, et ma ei naera enam kunagi, aga nüüd ma just nimelt naersin abitult kergendusest ning pärast hetkelist kõhklust mahenes poisi ilme ja ta naeratas kergelt, peaaegu häbenedes. Kuigi ta silmad olid pimedad, olid need harukordselt kaunid.
„Andke mulle andeks,” ütles Jean-Yves. „Ma tean, et olen andnud teile põhjust minu minema saatmiseks, sest küürutasin keskööl teie ukse taga… aga ma kuulsin, kuidas te ringi kõndisite, üles ja alla – ma magan toas läänetorni jalamil – ja mingi aimus ütles mulle, et te ei saa magada ning võite ehk unetud tunnid klaveri taga mööda saata. Ja ma ei suutnud vastu panna. Pealegi komistasin ma nendele…”
Ja ta näitas võtmerõngast, mille ma olin pillanud oma mehe kabineti ukse taha, rõngast, milles puudus üks võti. Ma võtsin talt võtmed, vaatasin ringi, otsides kohta, kuhu need pista, ja vaatasin klaveritooli, otsekui oleks saanud võtmete peitmine mind kaitsta. Noormees seisis ikka veel mulle naeratades. Küll oli raske igapäevast vestlust arendada.
„See on täiuslik,” ütlesin ma. „Klaver. Täiuslikult hääles.”
Ta oli aga tulvil piinlikkustundest tulenevat paljusõnalisust, otsekui andestaksin ma talle tema häbematuse üksnes siis, kui ta seletaks põhjalikult selle põhjust.
„Kui ma teid täna õhtupoolikul mängimas kuulsin, mõtlesin, et ei ole kunagi varem kuulnud sellist puudutust. Sellist tehnikat. Virtuoosi kuulamine on minu jaoks nauding! Seepärast hiilisin nüüd teie ukse taha alandlikult nagu koerake, madame, panin kõrva vastu lukuauku ja üha kuulasin ja kuulasin – kuni mu kepp kukkus ühe kohmaka liigutuse tõttu maha ja mind avastati.”
Tal oli väga liigutavalt aval naeratus.
„Täiuslikult hääles,” kordasin ma. Nüüd, kus ma olin seda öelnud, leidsin ma oma üllatuseks, et ei suuda öelda midagi muud. Ma suutsin ainult üha uuesti ja uuesti korrata: „Hääles…täiuslik… hääles.” Ma nägin, kuidas ta näkku hakkas imestus ilmuma. Mu pea tuikas. Tundus, nagu oleks tema kaunis, pime inimlikkus mulle kusagil rinnus lõikavalt haiget teinud, tema kogu läks ähmaseks ja tuba hakkas kõikuma. Pärast selle verise kambri kohutavat ilmutust pani mind minestama hoopis tema hell pilk.
Kui ma teadvusele tulin, leidsin ma, et leban klaverihäälestaja käte vahel ning ta topib mulle parajasti klaveritooli atlasspatja pea alla.
„Te olete mingis suures ahastuses,” ütles ta. „Ükski mõrsja ei tohiks nii abielu alguses nõnda palju kannatada.”
Tema kõnel oli siinse maakoha rütm, loodete rütm.
„Iga siia lossi toodud mõrsja peaks tulema kohe leinarüüs ning võtma kaasa preestri ja puusärgi.”
„Kuidas nii?”
Vaikimiseks oli liiga hilja ning kui ka tema oli üks mu mehe käsilastest, siis oli ta vähemasti mu vastu lahke olnud. Nii rääkisingi ma talle kõik võtmetest, keelust, minu sõnakuulmatusest, toast, piinapingist, pealuust, laipadest ja verest.
„Ma suudan seda vaevu uskuda,” ütles ta imestusega. „See mees… nii rikas, nii kõrget päritolu.”
„Siin on tõestus, ütlesin ma ja pillasin saatusliku võtme taskurätist siidisele vaibale.
„Oh jumal,” ütles ta. „Ma tunnen vere lõhna.”
Ta võttis mul käest kinni ja surus käed mulle ümber. Kuigi ta oli alles poisiohtu, tundsin ma, kuidas tema puudutusest kandus minusse suur jõud.
„Me sosistame ranna ääres kõiksuguseid kummalisi lugusid,” ütles ta. „Kunagi oli üks markii, kellel oli kombeks maismaal noortele tüdrukutele jahti pidada, ta jahtis neid koertega, nagu oleksid nad rebased. Minu vanaisale rääkis tema vanaisa, kuidas markii tõmbas sadulataskust välja pea ja näitas seda sepale, kui see mees ta hobust rautas. „Tore oma liigi esindaja, brünett, mis, Guillaume?” Ja see oli sepa naise pea.”
Kuid nüüd, demokraatlikematel aegadel sõidab mu mees ilmselt Pariisi ja peab jahti salongides. Jean-Yves mõistis kõike, kui ma end judistasin.
„Oh, madame! Ma arvasin, et need on kõik tühjad jutud,