reservarmee moodustamisest.
Strelna, 17. märts 1812 ■ Pärast seda, kui keiser lasi meie polgul enda eest mööda marssida, lahkusime me Peterburist enne keskpäeva ja jõudsime kella 9 ajal siia kohale. Meie lahkumisel oli kogunenud suur rahvahulk ja paljud saatsid meid jalgsi või vankritel. Nii paljude sõdurite lahkumine, kes oma pered maha jätsid, oli osalt lõbus ja osalt kurb näitemäng. – Ma ise olin väga rõõmus Peterburist lahkudes. Oma fantaasias nägin tulevast elu sõjakäigul võõrastes maades eredais värvides. Ainuke asi, mida ma kahetsesin, oli loobumine preili M. seltskonnast, kes oli mulle nii erinevail viisidel kalliks ja huvitavaks saanud.
Strelnasse jõudes kiirustasid mõned ohvitserid ja ka mina võõrastemajja, et endale lõunasöök tellida; olime marsist päris väsinud ja keha taastumine oli hädavajalik. Õhtu möödus vestlustes, milles tulevikku ette kujutati. Esimest korda magasime õlgedel ja lakas.
Djatlitsõ, 18. märts ■ Ropšas, kust me läbi läksime, andis härra Lazarev meile hea hommikueine. Marss oli päris pingutav. Me jõudsime kella 5 ajal Djatlitsõsse, kus meid ootas hea lõunasöök, mida vürtsitasid mu seltsimeeste naljad. (Mul pole midagi paremat teha, kui usaldada end sõdurite ja inimsoo kaitsja Morpheuse hoolde.)
Tširkovitsõ, 19. märts ■ Ma magasin sel hommikul nagu kuningas; äkitselt kuulsin ma pasunahelisid, hobuste hirnumist ja ma näen, kuidas mu Fjodor voodile läheneb, mind äratada ei söanda ja kuidas ta mind ärkvelolevana leiab, püüdes mu silmadest lugeda, ega tema kohalolek mind ei häiri. Ma tõusen üles, juba on mul palašš3 vööl ja mu hobune taob hüti lävel rahutult esikapjadega maad. Ma hiivan end hobusele, sõjaline vaimustus haarab mind ja ma tõotan endale vapralt võidelda ning mitte iial ratsaväest lahkuda. – Nüüd olen jälle oma seltsimeeste ringis, nalja ja naeruga. Mul ei ole oma päevikule midagi usaldada, vaid vahetevahel mõtlen ma preili M. peale…
Opolje, 20. märts ■ On kohutavalt külm. Olen terve päeva jala käinud. Suurvürst4 liitus siin meiega.
Narva, 21. märts ■ Mulle anti 15 päeva puhkust. Ma kaotasin mängides 400 rubla. Vaatasin Narva koske; see on imeline; ma pole veel midagi nii ilusat näinud.
22. märts ■ Puhkepäev. Olen lähetatud polgu tarvis sööta rekvireerima. Tore ülesanne. Mul pole sellest aimugi.
Oudova 5 , 23. märts ■ Lõpuks olen siin; üdini läbikülmunud, täiesti märg, vandudes öömajapidajaid ja postiljone, kes reageerivad vaid peksule ja rahale. – Kui olen jaganud lapiti mõõgahoope, hästi maksnud, kõvasti karjunud, olen saanud vähe süüa ja öömaja, mis sobiks loomadele, keda araabia prohvetid nii põlgavad. – Mu tuba on nii väike, et saan vaevu teha 3–4 sammu, räpane ja täis põrgulikke söödikuid. Lisaks pole perenaisel muud pakkuda kui veidi pekki ja mune.
24. märts ■ Mu hea Akulina lõbustab mind oma heasüdamlikkuse ja lobisemisega; me saame nii hästi läbi nagu tunneksime üksteist juba paar aastat. – Ma olen oma aega täna hästi veetnud. Minu armastusväärne talupoeglik nümf Oudovast istus täiesti sõbralikult mu põlvele. Ma ütlesin endale, et ennast tuleb edasi harida ja end lõbustada seal ja millal just saab. Ma palusin teda jutustada oma ilusast pulmapäevast; see kirjeldus köitis mind väga ja see vestlus soojendas mind sedavõrd, et ma vaevu oma teenri sisenemist märkasin, kes näis muiet alla suruvat. See oli kindlasti väga koomiline, nähes mu Akulinat äkitselt lahkumas oma kohalt mu põlvedel.
Ma eksisin filosoofilistesse vaatlustesse. Kõik siin ilmas on asjatu, hüüdsin ma. Vaevu puudutab inimest rõõm kui ta juba end äkitselt sellest ära pöörab. Kujutlusvõime, see meie meelte kaunis võime, tegi mõningaid hüppeid, aga peagi pöördusin oma jaheda filosoofia juurde tagasi. Ma mõtlesin oma noorusele ja oma hetkeolukorrale. Minevik jooksis mu silmade eest läbi – õnnelik lapsepõlv, kui ma kõike naervate silmadega vaatasin ja kus kujutlusvõime kõigele sõnulseletamatu sarmi andis. Aga nüüd! Milline erinevus! Kuigi mu meeled ja mu iseloom pole võtnud süngeid ja tumedaid toone, tunnen ma siiski ükskõiksust kõige vastu, mis mind ümbritseb; see teeb mulle vaeva! On hetki, kui mu süda end vabalt tunneb ja tahaks kogu maailma emmata, aga need hetked on mööduvad ja kaovad kui sulav lumi soojendavate kevadiste päikesekiirte käes.
25. märts ■ Just nägin oma venda Jakobit. Milline rõõm! Kui tore on armastatud inimest taas kohata. Ta tuleb puhkuselt, et oma polku tagasi pöörduda. Ta peab kohe edasi minema. Oma asjaajamised olen lõpetanud; polk marsib hommikul edasi.
26. märts ■ Jakob ja Garde à Cheval on läinud; vaid mina olen sellesse neetud hütti jäänud, jäetud igavuse ja üksinduse kätte. Siiski armastan ma vahel üksindust, mis inimese tema enda juurde tagasi toob. Ma nimetaksin seda heaks ravimiks, kuna küpses peegelduses veedetud silmapilgud on hädavajalikud.
Zamogilje, õhtul. ■ Pärast seda, kui olin oma väikesed äriasjad lõpetanud ja oma komando ees teele saatnud, istusin ma oma kibitkasse6. Kutsar, kes oli nähtavasti lasknud oma huultel liiga tihti klaasi pikkust mõõta, ajas oma troika nelja sõitma; hele kuupaiste lasi maapinna näida maagilise ja magusa selgusega. Paremal laius Peipsi järv, vasakul tõusis tume mets. Ma langesin unistustesse, kuni kutsari alkohol ja suur kivi mu sõiduki ümber ajasid. Õnnetus polnud siiski kuigi suur ja kella 9 ajal jõudsin siia kohale, kondid nagu rattale tõmmatud ning kirudes napsi, kive ja kutsarit.
27. märts ■ Puhkepäev. Ilm on halb; vaid mu sõprade seltskond ergutab mind pisut.
Seltso, 28. märts ■ Marsin taas koos polguga. Mõtlen tihti oma perekonnale; see on mu kõige armastatum tegevus.
29. märts ■ Õnnetu päev! Marss polnud mitte ainult pikk ja väsitav; saatan sundis mind kaarte mängima, kui olin klaasi punši joonud. Ma kaotasin kogu oma raha! See on asjata, et ma oma kaebused paberile panen, see on halb ja tumm trööstija. Mis ma nüüd ilma rahata peale hakkan? Olgu neetud see kelm, kes kaardid välja mõtles! Nad on mulle piisavalt õnnetust toonud!
Tolbitsa, 30. märts ■ Ilm on ilus, meie marss oli lõbus. Ma hakkan oma kaotustest üle saama, aga andsin endale sõna hasartmänge enam mitte mängida. – Siinsed talupojad on tõeliselt vaesed.
Pihkva, 31. märts ja 1. aprill ■ Puhkepäev. Kevad läheneb kiirete sammudega ja laseb loodusel ning inimesel uuesti sündida. Meie sissemarss oli pidulik; keegi polnud varem keiserlikku kaardiväge näinud ja kõik vahtisid meid suurte silmadega. Linn on väike, halvasti ehitatud, aga elav. Eile õhtul käisin jalutamas, et oma väikesi tähelepanekuid teha. Rahvas räägib siin iseäralikku žargooni; naised kannavad ilusaid tanusid. Mul oli rõõm apteekri juures klaverit mängida, millega ma veetsin aega kuni kella kuueni; siis läksin n-ö kontserdile, kuus mustlasest käpardit, kes mõistsid ilmselt rohkem kreeka keelt kui muusikat. Täna sõime me kuberneri, vürst Šahhovskoi pool, kes meid täiuslikult vastu võttis.
2. aprill ■ Teel Pihkvast Ostrovisse märkasin ma hulka kerjuseid, kes kogunesid suurele teele, et möödujate halastust välja kutsuda. Valitsus on süüdi; lisaks on enamik robustsed ja terved. Kas see on siis virkus ja aktiivsus, mida Venemaa etnograafilistes kirjeldustes nii kiidetakse? Kas võib kogu rahvust õiglaselt hinnata, kui tuntakse vaid osa sellest? Selle kandi talupojad on väga vaesed. Tal pole riideidki, et end külma eest kaitsta. Õnneks on ta selle seisundiga liialt harjunud, et temas võiks suureks kasvada vastuhaku vaim, mida maha tuleb suruda.
Ostrov, 3. aprill ■ Täna hommikul ületasime jõe Velikaja Reka, mille kaldal linn asub. Ma külastasin proua K. mõisa. Kõikjalt kumas heaolu ja lihtsust. Kell kuus pöördusin oma korterisse tagasi. Me veedame oma õhtuid bostoni mängimise või lobisemisega. Mis oleks sõjaväeteenistus ilma sõprade seltskonnata!
4. aprill ■ Me marsime nüüd suure tee serva mööda. Meie tänane marss oli päris lühike. Pärast sööki tegime koos polkovnikuga jalutuskäigu. Kumbki meist esitas sõjalisi plaane. Vaheldumisi olime rünnakul või kaitses. Maastik oli ebatasane; sellele vaatamata