nägusid. Üks neist jäi mulle silma oma ilu ja heade maneeridega.
22. aprill ■ Saatsin S-i jahil, mida ta väga armastab. Mind köidab see vähem. See on julm lõbustus. Ratsutades üle aasa, mis hakkas kattuma õrna rohelusega ja mis oleks rõõmustanud ka kõige ükskõiksemat silma, märkasin pajuoksal kahte lindu, kes tähistasid kevade saabumist, aga ka armastuse taastulekut. Ma istusin rohule ja mõtlesin tahtmatult M-le. Kui kallis ta mulle veel on! Õhtu oli ilus; pöördusin alles kuuvalges tagasi – „Ossiani”17 juurde, mida ma nüüd loen.
23. aprill ■ Läksime täna päris vara linna, paraadile. Leontjev andis meile täna õhtusöögi, mis oli äärmiselt igav. Mängiti palju. Ma tõmbusin peagi tagasi, et Tallinna kirjutada, mida ma polnud enam ammu teinud.
24. ja 25. aprill ■ Mu šefi usaldus tõi mulle rõõmu ühest reisist Vidzõ ümbruskonnas. Eesmärk oli hankida toiduaineid ja sööta meie polgule. Mul kulus palju vaeva üldse millegi leidmiseks, kuna kõik oli peidetud. Lõpuks õnnestus mul piisavalt kokku otsida… Mina ja mu komando tülitas mitmeid poola aadlikke, kes mind kindlasti mitte kõige sõbralikuma pilguga vaatasid. Aga igal pool jäid inimesed rahule; eriti daamid olid minuga rahul, kuna ma kõigiga flirtisin.
27. aprill ■ Ma hakkan igavust tundma. Mu seltsimehed, kes on küll vahvad sellid, pole alati kõige seltskondlikumad. Nad magavad palju, mida mina ei suuda.
28. aprill ■ Täna hommikul, pärast ratsutamast tagasipöördumist sain ma kirju Tallinnast. Milline õnn on saada uudiseid nii kaugelt. Ma olen oma käe välja väänanud – see valutab kohutavalt.
29. aprill ■ Täna tõusin ma väga vara üles. Pärast kolme versta kaugusel asuva mäe otsa ronimist avardus mu muidu kitsas silmapiir ja ma vaatasin naervale maastikule. Vaevu tõusnud päike peidab end kergete pilvede taga ja levitab pehmet selgust üle metsade, põldude ja orgude, mis talveunest ärkavad. Meeldivalt värske tuul kurrutab kolme minust paremale ja vasakule jääva järve pinda. Siin ja seal paiknevad külad on veel päris vaiksed ja rahulikud. Suutsin vaid pingutusega sellelt mäelt lahkuda.
30. aprill ■ Tänane päev on kehvem kui eilne, kuna aeg-ajalt sajab. Me lõbustasime end tulevikuplaanide ja igasuguste rumaluste tegemisega; meeldiv tegevus kaardiväeohvitseride jaoks. Aga mida kõike igavusest ei tehta! Me lähme vara magama, me tõuseme vara üles, sööme lõunat kell 1 ja õhtust kell 8. Kõik on meil hästi ära jagatud. Nii veedame me aega joomise, söömise, magamise ja igavlemisega.
1. mai ■ Nelja versta kaugusel meie külast elab poola aadlik nimega Grynsewicz, keda me aeg-ajalt külastame. Ta on väga väärikas mees, kes armastab lobiseda poliitikast ja majandusest; tal on päris armas õetütar, kes meile tihti laulab ja end kitarril saadab. Sokavnin ja mina külastasime teda täna. Tema kui kaunima soo austaja ja mina, kes seda ära ei põlga, flirtisime preili Mariega; ta eelistas siiski Sokavninit, kes on ilus mees. See rikkus mu tuju kogu õhtuks. Lisaks hakkasid nad mind nokkima. Mees võib kuni sinnamaani kõik välja kannatada, aga kui ta naeruväärseks tehakse, suudab ta end vaevu valitseda. Nii olin ma vihast pea meeletu. Ma soovisin kõigile kuivalt head ööd, hüppasin oma hobusele, andsin kannuseid ja eemaldusin kauni Marie elukohast. Läbi metsa ratsutades mõtlesin ma meeste enesearmastusest. – Niipea, kui enesearmastus saab puudutatud, kannatame me siin ilmas nii palju valu ja ebameeldivaid tundeid! Selle asemel, et oma ligimesele head ja edu soovida, inimene vihastab, kui tema juures ei nähta neid häid külgi, mida ta arvab endal olevat, aga tegelikult ei oma. Kuna ma mõistsin, et mul polnud Sokavnini ja Marie suhtes õigus, lubasin endale seda viga rohkem mitte teha. Kell on 9 ja aeg on magama minna.
2. ja 3. mai ■ Eile olin ma Vidzõs vahtkonnas. Suurvürst oli kehvas tujus. Täna veetsin ma terve päeva meie polkovniku Leontjevi juures, kes elab ühe itaallase pool, kellel oma kena maamaja ja hea köök.
4. mai ■ Ilm on täna suurepärane. Kui kaunis on loodus oma arenemises! See on raamatute raamat, kust võib ammutada kõike, mis on ilus ja õilis ning mis on kuidagi seotud teadustega. Tihti väga igava seltskonna pealiskaudsusest ja maotusest vastikust tundes otsisin üksindust. Täna õhtul läksin väiksesse metsatukka künka taga. Päike, mis oli maakera pinda valgustanud, taandus saabuva öö ees. Õhk oli imeline ja heade lõhnadega täidetud. Valgus kahvatus aeglaselt, aga lasi aimata mind ümbritsevate esemete piirjooni. Mütoloogia keeles rääkides tõttas Apollo oma armastatu käte vahele, et anda Dianale aega oma kalli Endymioniga rääkimiseks. Tööka ja ülesärritatud maailma tuhm ja segane lärm vaibus aegamisi. Metsa sulelised elanikud jäid vait, et lasta laulda oma kuningannal, õrnal Philomelel… Värske, aga pehme tuul liigutab hoogudena tärkavaid lehti, ühendab oma meloodia allika omaga, mis maapinna sisemusest puhkedes raamib heledat rohtu ja levitab vürtsikat aroomi. Kullatud horisont on läänes kaetud suurepärase värviseguga, mida võib asjatult otsida kõige ilusamatel maalidel. Kuu, mis püüab end peita pilvedes ja kerges udus, levitab heledat, valget ja võbelevat valgust üle metsade, orgude, järvede ja põldude. Ma olin ekstaasis ja juhtisin oma mõtted möödunud aegadele. Ettekujutus manas mu meeltesse looduse jälgimise ja tema loojale mõtlemise asemel armurõõmud. Kui nõrk ja oma kirgede ohver küll on inimene! Ma näen sel silmapilgul üht valgesse loori rüütatud kuju puu tagant välja astumas. Kuu laseb mul tema näojooni aimata. Oleksin ma olnud eksalteeritud, oleksin arvanud end elavat mütoloogia muinasjutulises ajastus ning nägevat enda ees hamadrüaadi või oreaadi. Kuna ma aga olin unistanud õnnelikest päevadest, mis ma veetsin preili M-i seltskonnas, sain ma maost ja Eeva õunast kiusatusse viidud: ma torman ilmutise poole, haaran temast ja söandan koguni teda enda vastu suruda! – Siis süttib kuuvalgus ja laseb mul näha umbes 70-aastast megääri. Mu hõõguv arm moondub jälestuseks; ma tõukan ta tagasi ja tema, seni vaikne kui hiir, karjatab ning kukub pikali. Milline situatsioon! Olin kui kivikuju, kelle ees kaheksakümneaastane ilmutus ülestõusmiseks vähkreb, et siis peagi oma kuivetunud liikmeid kord põhja, kord lõuna poole raputada. Lõpuks tunnen ta ära – see on mu majaperemehe vana kokk, kes otsis mind et õhtust sööma kutsuda. Me sõlmisime peagi rahu ja naersime selle üle veel kaua.
5. mai ■ Täna ei sa keegi välja minna, kuna vihma kallab ojadena. Ma mõtlesin kaua oma eilse seikluse üle.
6. ja 7. mai ■ Olin kaks päeva ära. Polkovnik saatis mind ära tooma moona, mida polk oli ostnud. Ma olin kahe poola aadliku juures – keda siin panideks kutsutakse – ja kes olid minu vastu äärmiselt viisakad.
8. mai ■ Milline õnn! Leidsin just klaveri või kui täpne olla, kehva klavessiini. Peale selle aarde leidsin veel ühe teise, mis on palju ilusam: kaks noort šarmantset olendit, hästi kasvatatud ja väga lõbusad. Ma räägin oma naabri Lopatinski tütardest, kelle mõis on päris minu elukoha lähistel ja kellega ma polnud siiani tutvunud. See on heasüdamlik inimene, tema naine on veidike iriseja, aga tütred seda armastuväärsemad – saledad kogud, ilusad silmad, reserveeritud olekuga, aga veidi kohmakad; oma jutus veidi naiivsed, aga vaimukad; nende kasvatus on veidi hooletusse jäetud, aga neil on annet ja nende südameheadus on hämmastav. Ma võtsin nõuks seda maja tihti külastada. Olen väga rahul sellega, kuidas ma tänase päeva veetsin. Ma ratsutasin tagasi – õhtu oli ilus. Ma istusin oma ukse ees, et veelgi nautida täies õies olevat loodust.
9. mai ■ Mul oli suur soov preili Lopatinskit taas näha; siiski ma kartsin, et tulen ebasobival ajal ega liikunud kodust kuhugi. Veidi lärmakas, aga mitte ebahuvitav sõprade seltskond, mu piip, mu hobused ja vana romaan pidid olema aseaineks.
10. mai ■ Ka täna ei mingit naabrite külastamist. Pidin minema teenistusasjus Vidzõsse. Nägin ettekandeid meie sõjalise olukorra kohta, mis on päris ebasoodus.
11. mai ■ Ma nägin neid taas! Aga kumba peaksin ma eelistama? Valik on liiga raske. Mu tunded kalduvad vanema poole, ta on veidi enam arenenud. Milline õnn! Klavessiin, armastusväärsed inimesed ja lisaks veel vanemad, kes ei armasta noorte tegemisi segada. Vanapapa, kelle südame ma võitsin tõsise oleku ja majandusalaste vestlustega, lahkub meist tihti, et oma türgi hobuse ja Smürna õunapuude järele vaadata. Ahvisarnaste kulmudega mamma armastab rääkida oma armumise ja abielu esimestest päevadest. Olen sellest aru