annab Vene keiser välja ukaasi, millega kästakse värvata iga 500 hinge kohta 2 nekrutit. See peab toimuma kogu riigis ühe kuu jooksul. Sõna-sõnalt seisab ukaasis: „Praegune olukord Euroopas nõuab otsustavaid ja kindlaid abinõusid, väsimatut valvsust ja tugevat sõjaväge, mis oleks võimeline meie suurt riiki kindlal ja usaldusväärsel kombel iga vaenlase eest kaitsma. Ammustest aegadest on tugev ja vapper vene rahvas, omaenda ja teiste rahu austades ikka püüdnud naaberrahvastega rahu ja sõprust hoida; aga kui tema vastu suunatud vaenu tormiline möll sunnib usu ja isamaa kaitseks mõõka tõmbama, pole kunagi olnud aegu, mil Venemaa kõigis seisuste truude poegade ind poleks end kogu oma tugevuses näidanud.”
Vene armeede ülemjuhatajateks määratakse: Barclay de Tolly Esimese Läänearmee juurde, vürst Bagration Teise Läänearmee juurde, Kutuzov juhib Doonau-armeed, Tormassov Galiitsia armeed.
23. mai ■ Milline kaunis vaatemäng on näha kogu loodust õitsemas. Täna hommikul tegin ma päris pika jalutuskäigu. Õuna- ja kirsipuud õitsevad. Nii laseb meie elukevad meid ühelt lõbustuselt teisele lennata – aga vahel peab mõtlema ka sügisele ja talvele. Tahtmatult tuleb mulle mõte: ma mõtlen iga-aastasele looduse uuenemisele ja meie müstilisele eksistentsile teispoolsuses. Kuidas sellega on? Kas inimese olemasolu algab tema sünniga või oli ta olemas juba varem? Kui see on tõsi, nagu mulle tõenäolisena näib, peab tema hind olema surematu. Aga kui on vastupidi, kas tal on oodata surematust? Kuna miskil, millel pole kunagi lõppu, ei saa olla ka algust. Milline labürint! Me peame järgima oma südame impulsse, mis lasevad meil vaid uskuda ja loota.
24. mai ■ Vidzõs on väävliallikas, mis asub 3 versta kaugusel linnast ja on paljudele inimestele abiks olnud. See allikas avastati eelmisel aastal. Mõned seda uurinud arstid leidsid ta päris hea olevat, kuna väävlirohke vesi, mida saab ka juua, puhastab verd ja tugevdab närve. Kuna mul midagi paremat teha pole, alustasin vannide võtmist. Sinnani on 7–8 versta pikkune jalutuskäik. Mitmed mu seltsimehed järgivad mu eeskuju. Täna õhtul kurameerisin ma oma ilusa pruudiga. Ma elasin läbi hurmavaid hetki!
25. mai ■ Ma jälestan seda Vidzõt igati. Ikka seesama tee. Kell 7 hommikul laseb mu hall endast väikese ukse taga kuulda, nii et meie peremehe majakese viimne tunnike näib lähenevat. Hea traav või mugav galopp toob mind peagi Pisani järve või Treptšuni mõisani. Kohe pärast seda näitab end niinimetatud Vidzõ linn. Sisse ratsutades annavad vahipostid au. Juudid ja juuditarid, kes kõikjal ringi sagivad, liiguvad toimeka kiirusega, mis mulle nalja teeb. Suur turuplats on määratud meie suurte härrade paraadideks ja promenaadideks, kes elavad kõik siin ümbruskonnas. Vasakul seisab staabi vahtkond, kus ma olen teenistuses olles mitmel korral peaaegu igavusse surnud. Nimelt on staabivahtkonna jaoks üks juudi majake ümber korraldatud. Siis jõuan Hotel Wilna juurde. Peab uskuma, et see on Hotel en vogue. Igatahes on ta hästi külastatud – kuna ta on ainuke. Süüa ja juua saab kehvasti, aga kõik on väga kallis; perenaise õde, preili Agnes, päris kena ja elav, on kohaliku nooruse külgetõmbepunkt. Oma voorusi kannab ta suus ja häid kavatsusi põlletaskus, aga peale nende väikeste nõrkuste on ta hea laps. Siis möödun ma kirikust, mille juures ikka kokku saadakse. Vasakul on kool, kus lapsed õpivad vaid varastama ja valetama. Ja nii olen jõudnud linna Vilno-poolsesse otsa. Siin paikneb krahv Vavretzky maamaja, kelle abikaasa on ühevõrra nii armastusväärne kui vaimurohke. Siis jõuab lõpuks allikate juurde, mis annavad mulle tagasi mu vahepeal juba kaduma näiva tervise. Selle teekonna teen ma kolm korda nädalas läbi. Liikumine on tervislik, aga mu vaestel hobustel on põhjust kaevata.
26. mai ■ Lasin endale näidata jahuveskit, mida härjad ringi ajavad. Väga lihtne ja kasulik leiutis, mis on väärt silmaspidamist, kuna veski käikulaskmiseks ollakse sõltuvuses tuulest ja veest…
27. mai ■ Suurvürst kutsus meid suurele õhtusöögile vastutasuks viimase peo eest. Kogu maailm oli lustlik ja suurvürst väga armulik.
28. mai ■ Mehe jaoks, kes tahab endale tulevikku luua, on iseenda tundmaõppimine kõigist teistest õppimistest kõige raskem ja tähtsam. Ja kohe tabasin end ühe vea pealt. Pärast sööki jalutasin Pisani järve kaldal. Mõned kerjused, kes mind tülitasid, said ainsaks almuseks sõna „pašol”21; hiljem, kui ma koos mitme teise ohvitseriga kõrtsis istusin, tuli üks neist õnnetutest uuesti kerjama. Seekord andsin ma talle hõbedast poolerublalise. Mitte halastusest, vaid edevusest. Enesearmastus ja edevus on mu südame ja vaimu suurimad vaenlased; millal võin ma öelda, et olen neist üle saanud?
29. mai ■ Preili Lopatinski, kes näib mu seltskonda väga armastavat, areneb iga päevaga. Ta on väga ilus ja laseb mul natuke unustada mu südame printsessi!
30. mai ■ Pole raha – aga on krediit! Ja see on üks juut, kes seda mulle andis. Pean arvama, et mu füsiognoomia äratab suurt usaldust. Räägitakse, et me lahkume peagi oma majutuspaigast, kuna vaenlane läheneb suurte sammudega. Annaks jumal!
31. mail annab Vene keiser Aleksander järgmise reskripti Riiginõukogu esimehele krahv Saltõkovile 22 : „Prantsuse väed on liikunud kuni meie riigi piirini, reetlik kallaletung on meile tasuks liidu range jälgimise eest. Ma olen rahu säilitamiseks kõik vahendid ära kasutanud, mida trooni väärikus ja mu rahva huvid võimaldasid. Kõik mu püüdlused jäid asjatuks. Keiser Napoleon on otsustanud Venemaa hävitada. Äkiline kallaletung on selgelt näidanud rahutõotuste valelikkust, mida veel veidi aega tagasi korrati ja uuesti kinnitati. Mul ei jää muud üle, kui relvad haarata ja rakendada kõiki ettemääratuse läbi minu käes olevaid vahendeid vägivalla vägivallaga tõrjumiseks. Ma ei pane relvi enne maha, kui ükski vaenlase võitleja minu keisririigis viibib.”
31. mai ja 1. juuni ■ Ma ei unusta kunagi seda, mis minuga eile juhtus. Kell 8 õhtul tuli mulle pähe parun R-i külastada. Olin 20 minutiga seal. Vaevalt kohale jõudnud, puhkes äike, millist ma varem näinud polnud; kõu kõmises, välgud valgustasid taevast ja vihma kallas ojadena. Siis läks pimedaks ja polnud võimalust koju pöörduda. Nii pakuti mulle külalislahkust ja kell 11 läksime voodisse. Juba oli Morpheus haaranud mu pererahva oma pehmusse, juba muutusid mu silmalaud rasketeks, siis – oh taevas! – tunnen ma – aga mida?, tohin ma seda üldse kirjeldada? – tunnen ma üht kätt vaikselt oma teki alla libisevat. Ehmatus – või pigem teatud uudishimu laseb mul hiirvaiksena püsida; sellise situatsiooni ebatavalisus ajab segadusse igaühe, ka muidu alati kaalutleva mehe. Vaikselt naisterahva huulilt sosistatud sõnad „Magad sa?” sulgevad mu suu, mis oli juba valmis vandumiseks.
Lõpuks leian ma taas oma kõnevõime ja küsin hästi vaikselt: „Kes seal on?” – „See olen mina!” oli vastus. Avastamist kartmata, aga trotsides ohtu võtta kaenlasse mõni vana mõrd, vastasin ma: „Tule, mu laps.” Ja üks keha, hõõguvalt kuum, heidab mu kõrvale. Viies ja viimane meeltest, aga sellele vaatamata õilis, laseb hea kindralina kätel, oma adjutantidel, maastikuga tutvuda. „See on hea, ekstsellents,” kantakse mulle ette. „Ümar, pehme käsivars,” teatab esimene sõnum; „tugev, hästi vormitud kael,” kõlab teine. Hästi, sõbrad, me võtame lahingu vastu. Peagi on käed käsitsivõitluses ja suurtükivägi tulistab jõudu mööda. Mu naaber, kellele see öine stseen näib väga meeldivat, ei tee ühtki häält.
Siis kuulen ma naabertoas vaikset müra ja valguskiir tungib läbi ukseprao. Oo õudust – ma kuulen mehe samme! Mu armastusväärne tundmatu näib väga rahutuna. Ma ise veel rohkem! Veel üks minut – ja katastroof on kohal! Hetkel, kui uks avaneb, hüppan ma voodist, haaran mehel kõrist ja löön valgusallikaga vastu nägu. Ta kukub pikali ja mina hüppan ruttu tagasi tuppa. – „Ruttu minema!” ütlen ma oma seltsimehele õnnes ja õnnetuses. Eksituse võib heastada vaid kiire põgenemine. Hirmust poolsurnud, on tal siiski jõudu kiirelt minema hiilida, sellal kui mees valgusega oma uimastatusest ärgates valjusti karjuma hakkab. „Vargad, röövlid!” ja mina – üldse mitte rumalalt – hakkan ka karjuma, järgnen tema eeskujule ja püüan temast üle karjuda. Kohe on kohal üks särgis ja aluspükstes teener, küünlad käes, mitu toatüdrukut ja kokk järgnevad talle. Viimane oli riietatud nii koomiliselt, et ma suutsin vaevu naeru tagasi hoida; vaeseke oli oma ehmatuses rätiku asemel aluspüksid kaela ümber pannud, need rippusid