roaks; prantslased, nagu meile räägitakse, paistavad oma marsil silma hirmsate julmustega, nad röövivad, purustavad, põletavad kõik, mis neile teele jääb. On kurb vaadata, kuidas talumehed oma peredega lahkuvad küladest, kus nad on sündinud. Aga mulle on kõige vastumeelsem näha seda, et ratsaväe hobused trambivad vilja täis põllud maha. Meie juures pole enam korda, niipalju kui see toiduaineid ja sööta puudutab. Igaüks võtab, mida ta leiab. See talumeeste ja aadlike laostumine kurvastab mind väga, kuigi viimased neist on selle vägagi ära teeninud, sest nende türannia on laialt teada.
24. juuni ■ Kuumus on erakordne. Jakob tuli mulle külla; see hea poiss jagab enda viimast oma venna Borisiga, kes teda nii väga armastab. Me rääkisime möödunud ja tulevastest aegadest. Ta lahkus nüüd just hetke eest. Ma tahan seda päeva kasutada tuleviku jaoks jõu kogumiseks.
25. juuni ■ Milline öö! Me lahkume külast keskööl. Tugev äike jälitas meid üle 35 versta. Ma olen kuni kontideni läbi ligunenud. Ma pidin kogu oma pesu ära vahetama. Olles end veidi kogunud, võrdlesin ma praegust situatsiooni ajaga Vidzõs, mida ma nimetasin väljakannatamatuks. Jumal teab, et inimene pole kunagi rahul. Ta loodab tulevikult kõike, aga see karistab teda tihti tema ahnuse eest… Need neli päeva olid palju hullemad kui kogu marss Peterburist Vidzõsse; ja kes ootas innukamalt seda nomaadielu kui mina. Kuidas mind küll piinab see, et ei tea midagi sellest, mis rindel toimub, pole uudiseid Tallinnast ja preili M-i käest, keda ma nii õrnalt armastan. Aga ma mõistan, et kirju pole võimalik saada, kuna ühendus on katkenud. – Minski kubermang on ilusam kui need teised, kust me läbi oleme läinud, aga rahva vaesus rõhub mind!
Druja, 26. juuni ■ Meie laager on kohe selle linna lähedal. Ma kirjutan neid ridu küünis laterna valgel, mis on päris tuhm. Ümbritsetuna varjudest, katkestatuna vaid inimeste norskamisest, kes ringi ümber minu magavad, andun oma mõtetele. Laagrituli tasandikul, sõdurite laulud ja hobuste hirnumine on ebatavaline ümbruskond. Kindral jutustas meile hommikul ühe teistest äralõigatud ulaanide eskadroni kangelaslikust tegutsemisest. Nad tegid endale tee läbi kahe prantslaste rügemendi, kes kenasti maha raiuti. Platov on kohal koos 18 000 kasakaga!
Valkopol, 27. juuni ■ Väike küla Düüna kaldal. Milline rõõm on supelda, kui ilm on väga palav. Öeldakse, et jääme siia mõneks ajaks. Taganemine peaks seega olema lõppenud. Armee on siit 8 versta kaugusel positsioonidel ja arjergard on meie juures. See positsioon, mille ma kiiruga üles joonistasin, on nii imposantne, et vaenlasel peaks olema võimatu seda forsseerida. Ma olen juba harjunud magama õlg- või lehtkatuse all, mille nimeks on vene keeles „šalašš”. On pea võimatu end mugavalt sisse seada, aga ma magan siiski päris hästi.
28. juuni ■ Nii suure, ühte punkti kogutud armee ja nii suurepärase, korraldatud laagri vaatepilt koos kõigi erinevate imeliste üksustega on liiga ilus ja võimas selleks, et seda kirjeldada võiks.
29. juuni ■ Jakob käib mul tihti külas. Kuidas läheb küll mu kallitel Tallinnas? Uudiseid pole; see ajab meeleheitele! Ohvitseride üksmeel, sõdurite hea meeleolu, kellel peaaegu puudub leib, on imeline. – Öörahu antakse suure tseremooniaga. Siis kohtuvad kõikide polkude ohvitserid muusikute juures, et üksteist näha ja rääkida ja kaarte mängida…
Ma heidan alati kell 9 magama, pärast seda, kui olen ära söönud oma riisisupi, mis mulle väga maitseb, kuigi on tihti mage ja liha puudub. Tee on meie jaoks tõeline heategija. Ta soojendab ja toidab.
30. juuni ■ Täna nägin ma esimest korda prantsuse vange; kui uhked nad küll on. Nad ei vasta isegi meie küsimustele! Kasakad võtavad pidevalt teatud hulga neid vangi. Paljud poola aadlikud said rangelt karistada, kuna olid ühenduses vaenlase armeega. Oldenburgi prints, kes oli nii sõbralik, et võttis kaasa ühe kirja Tallinna, oli minu vastu väga armulik. – Vaenlane on end niimoodi paigutanud, et meist kahelt poolt mööda minna.
4. juulil annab Esimese Läänearmee ülemjuhataja Barclay de Tolly laagrist Drysa ääres järgmise proklamatsiooni prantsuse eelpostidele Düüna ääres: „Pidage meeles, kamraadid, et te olete nüüd 400 ljöö 29 kaugusel oma reservidest. Ärge laske end meie esimestest liigutustest petta, te tunnete venelasi liiga hästi selleks, et arvata meid põgenevat. Lahing võetakse vastu omal ajal, siis saab teie taganemine olema väga raske. Me hüüame teile kui kamraadidele: pöörduge massina tagasi! Ärge uskuge petlikke kõnesid, et te võitlete rahu eest: te võitlete ühe valitseja täitmatu auahnuse eest, kes ei taha rahu ja kes mängib oma mängu truude sõdurite verega: pöörduge tagasi oma kodumaale või leidke selle asemel pelgupaik Venemaal; unustage sõnad sundteenistus, nekrutivõtmine, maakaitseväe ja vasallikohused 30 ning kogu sõjaväeline türannia, kes ei lase teid hetkekski oma ikke alt vabaks.”
Sakslastele Napoleoni armees suunab ülemjuhataja järgmise üleskutse: „Sakslased! Kui ka paljud teie kõrgemad seisused unustavad oma kohuse isamaa ees, siis on suurem enamik teie rahvast ausameelne, vapper ja türanniast tüdinud. Truud jumalale ja isamaale, järgnege isamaa ja au kutsele, nautige tasu oma julguse ja ohverduse eest ning raputage endalt Korsika türanni ahelad – või siis kummarduge sügavamale rõhumise ikke alla, mis teil lasub ja te hukkute häbis, viletsuses ja alandustes, välismaa pilgetes, järeltulijate needustes!”
Veidi pärast seda lahkub Barclay de Tolly äkitselt kogu oma armeega Drysa kindlustatud laagrist, mille kallal oli aastaid tööd tehtud.
5. juuli ■ Me läksime üle Düüna. Prints Hohenlohe on vangi võetud. Prantslased tahtsid üle Düüna tulla, aga nende pingutused jäid edutuks. Bonaparte läheb nüüd Polotskisse, et seal üle jõe tulla, me jõuame aga temast ette. Ööd on siin nii külmad, et kasukast on palju kasu, eelkõige enda niiskuse eest kaitsmisel.
6. juuli ■ Täna kaitseb ilus klooster meid tuule eest, mis täiest jõust puhub; me oleme laagris selle müüride all. Ma saatsin Fjodori Kasiani, et oma onule31 soovitada varsti oma mõisast lahkuda. Me marsime pikalt.
Polotsk, 7. juuli ■ Me marssisime läbi kogu öö, mis oli nii ilus! Aga vajadus une järele tekkis mul nii äkki, et ma heitsin hobust ratsmetest kinni hoides puu alla pikali. Ma magasin 3 tundi ja järgnesin siis arjergardile, kuni ma oma polgu üles leidsin. Keiser läks Moskvasse. Jakob on minu juures.
8. juuli ■ Puhkepäev. Linn on päris kena. Siin on palju juute. Proviant on kokku ostetud; mida on veel vaja olemaks rõõmus ja rahul. Räägitakse, et Bagration on prantslasi rünnanud.
9. juuli ■ Eile lahkusime Polotskist, et ühineda Bagrationiga. Düüna paremale kaldale minnes võime talle peagi järele jõuda. Fjodor on tagasi. Mu onu ei olnud enam Kasianis. Mulle saadeti puuvilju ja raha.
Kasian, 10. juuli ■ Polkovnik, kes saatis mind polgu voori otsima, ei nimetanud tagasipöördumise kuupäeva ja kellaaega. Seda asjaolu kasutades läksin otse Kasiani, olles enne saanud uudiseid voori kohta. Tee peal tervitas mind mitu aadlikku, kes mu onu tundsid ja kes tegid ettevalmistusi prantslaste vastuvõtmiseks! Õhtul jõudsin Kasiani kohale. Mu onu polnud enam kohal, aga Jakob, kes oli minust ette jõudnud, tuli mulle vastu. Kõik taluinimesed, alguses minu äkilise ilmumise tõttu veidi ehmunud, kuna kartsid mingisuguseid kontributsioone, rõõmustasid väga, kui nad mu nime teada said. Leidsin oma armsa onupoja eest haige ja mahajäetuna. Kuidas ma talle kogu südamest kaasa tunnen! Ta on sõjaõuduste võimusse jäetud.
11. juuli ■ Sellest on kaua aega möödas, kui ma heas voodis magasin. See on tõeline rõõm pärast nii kaua niisketes bivakkides magamist. Me jalutasime Kaisani aias ja lähemas ümbruskonnas: kõik see puhkeb lähemal ajal tõenäoliselt leekidesse. Aga mis saab vaesest Fedinkast? Me andsime endast kõik, et julgustada inimesi, kes olid täiesti rusutud. Homme hommikul kell 6 oleme Vitebskis sõjaväe juures tagasi.
Vitebsk, 12. juuli ■ Vitebsk on ilus linn. Kõik on siin erutatud seisundis; meil oli vaevalt aega lõunat süüa. Me peame vaenlasele vastu liikuma. Jakob tundus liigutatud olevat, kui me hüvasti jätsime. Hobused on juba saduldatud.
13. juuli