30-verstane marss. Me asusime oma laagrisse Borodino juures. Räägitakse, neil päevil peetakse suur lahing. Kaitsku meid jumal! On aeg vaenlasega mõõtu võtta.
23. august ■ Siin ma olen, oma rohelises palees, leban oma lagunenud mantlil ja joon teed, mis on tehtud leigest veest ja meega magusaks tehtud. Ma andun oma mõtetele. Ma tunnen – kummalisel kombel – magusat rahulolu ja suurt rahu. Kuigi mul puudub kõik, kuigi ma jagan leina, mis on haaranud kogu Venemaa, kuigi mul pole uudiseid mu armsatelt Tallinnas, on mul tunne, mis mind ülendab. Kui tihti oli mul meie taganemise ajal olnud soov haarata mõõk, needa meie tegevusetust ja kaaluda igasuguseid ekstravagantseid ja andestamatuid projekte; sel õhtul allusin ma aga ettemääratuse tahtele; panen käed palveks kokku ja palvetan kirglikult! Andku kõigevägevam võit vene relvadele; andku ta mulle otsustaval hetkel jõudu ja vastupanu; leidku ma jõudu taluda saatuselööke, mis mind ees ootavad!
24. august ■ Kõik osutab suurele lahingu ettevalmistusele, mis otsustab Bonaparte’i triumfi või häbi üle. Rostoptšin on Moskva relvastanud. Kell 6 algas lahing meie vasakul tiival. Võitlus oli päris tuline; räägitakse 1000 langenust. Meie patareid on hästi paigutatud.
25. august ■ Selle päeva veetsin ma peakorteris. Olin Barclay de Tolly käsutuses. Kõik on vaikne. See on vaikus enne tormi.
16. augustil nimetati Kutuzov ülemjuhatajaks. Ta jätkab esialgu taganemist kuni Borodinoni, kus ta peatub ja laseb püstitada kindlustatud laagri Moskva jõe ääres mõlemal pool Borodino kloostrit. Prantslaste peajõud Napoleoniga jõuavad Borodinosse 24. augustil.
67-aastast Kutuzovit austati ja ülistati just nüüdsama türklaste võitjana. Napoleoni vastas seisis ta Austerlitzi all ja kaotas. Siiski on ta vene väejuhtide seas ainuke tõsiseltvõetav vastane.
Borodino ja Možaiski vahel, 26. ja 27. august ■ Oh, tapatalgute päev! Oh, õuduste päev! Ma olen veel elus ja ma põlvitan maha, et jumalat selle eest tänada! Jakob? Kuidas peaks temal minema? Elab ta veel? Võibolla on ta haavatud ja mina olen temast kaugel ega saa teda aidata. Milline julm teadmatus.
Ma olin veel Barclay saatjaskonnas, kui meile kell 4 teatati vaenlase pealetungi algusest. Kohe istus kogu peakorter hobustele ja järgnes mõlemale kindralile, kes juba käske andsid. Ilm oli imeline; päike tõusis, tema esimesed kiired kuulutasid meile võitlust. Üks vaenlase patarei, mis oli paigutatud kõrgendikule Borodino kloostri juures, avas tule ja saatis meile oma raudseid tervitusi. Kogu rinne hakkas kohe liikuma. Laskurid põrkusid kokku, jalavägi ründas karreedes, ratsavägi formeerus reservis. Liikuv suurtükivägi on üles seatud nendevahelises ruumis ja saadab koos liikumatute patareidega surma ründaja ridadesse. Meie positsioon34 oli suurepärane. Keskpaik oli tihedalt mehitatud ja tugevasti kindlustatud. Parem tiib, ka hästi julgestatud, oli peaaegu võitlusest eemal. Vasak pidi kõige rohkem võitlema ja ta kandis ka kõige raskemaid kaotusi. Meie polk oli keskpaigas ja mul oli väga kahju olla oma seltsimeestest eemal. Minister, tema adjutandid ja mina läksime kiires galopis jõe äärde, kus Bistram lahingut lõi.
Kõik uus selles näitemängus, kuulide ja mürskude vingumine, külmrelvade klirin ja võitlejate lärm: kõik ajab mind segadusse ja haarab endasse. Meie jäägrid35 kihutati pärast ägedat võitlust minema ja prantslased, joobunud võidust ja napsist, ronisid kaldast üles ja tormasid üle kõigest, mis end neile vastu seadis. Me olime päris võitlejate lähedal. Mu hobune, arg nagu alati, sai pihta ühe mullakamakaga, mille üks pomm üles paiskas. Kell 8 saadeti mind polku tagasi, kuna mind välja vahetav ohvitser oli kohale jõudnud. Ma leidsin polgu puhkamas. Suurtükikuulid lendasid siiski kuni meieni. Kell 8.30 paigutati meid platoole, kus me olime päris eksponeeritud, aga ka nägime kõike. Vaatepilt oli suurepärane ja imposantne. 300 000 meest võitlesid kitsale alale kokkupressituna viha ja visadusega. Kanonaad tugevnes minutist minutisse. Kestvat püssituld polnud enam peaaegu võimalik eraldada. Suits kattis tasandikku. Kolm tundi seisime me liikumatult ja pealt vaadates, ise kannatamatusest värisedes. Kuulid tabasid ja tapsid hulga hobuseid, vähem sõdureid. Kell 11 muutusid tapatalgud üleüldiseks; maa värises ja õhk pimenes.
Korraga lahingukära vaikis. 25 000 vaenlase ratsaväelast ründas meie kolonne ja patareisid. Reservid hakkasid liikuma. Meie ratsavägi kappab minema, Ševitš meie brigaadi eesotsas, et meid võidule juhtida. Hurraa! Me ründame! Maa oigab ja väriseb kürassiiride raskuse all. Toimub kokkupõrge, aga tolm takistab vaenlast ära tundmast. Need olid karabinjeerid ja ulaanid. Käsikähmlus kestab 5 minutit. Hobused tallavad surnuid ja haavatuid. Aga vastane on tagasi löödud; vaevu oleme end aga uuesti rivistanud, kui algab ühe lähedalasuva varjatud patarei tuli meie ridade pihta. Sarvesignaal kutsub meid kokku. Algab teine rünnak – aga vähema eduga. Vaenlane on vahepeal läbi murdnud meie vasakul tiival, kuhu meid üle lahinguvälja saadetakse. Surnute ja haavatute vaatepilt oli kohutav. Sõnadega ei saa seda õudust kirjeldada. Kell 4 lahing veidi vaibub, aga puhkeb topelt ägedusega kella 5 ajal. Päike ei tahtnud sel päeval loojuda. Mu suu oli täis tolmu ja verd. Meil oli puudu 12 ohvitseri. Kell 9 oli võitja veel selgumata, aga kell 9.30 oli meie vasak tiib löödud ja tagasi surutud. Platov oli oma kohalt lahkunud, selle asemel et end prantslaste parema tiiva vastu paisata – ja nii oleme me sunnitud taas tagasi tõmbuma.
Sel päeval on 68 000 meest mõlemalt poolelt langenud, meie poolel 1200 ohvitseri! Me oleksime võinud lahingu võita, kui parem tiib oleks energilisemalt rünnanud; nüüd on aga lahing kaotatud ja me peame jätma Moskva brigantide viha kätte.
Neljas peatükk
KUTUZOV PÄÄSTAB VENEMAA
Juba ööl pärast Borodino lahingut kutsub Kutuzov, kes pidi maha jätma vaid oma positsioonide välimised kindlustused, kokku oma üksuste ülemad, et pidada nõu, kas riskeerida algaval päeval 120 000 prantslase rünnakuga veel alles jäänud 70 000 venelase vastu ja panna sellega kaalule kogu riigi saatus või tuleks jätkuva taganemisega vaenlane veel sügavamale riigi sisemusse meelitada. Kogunenud sõjanõukogu ees ütleb Kutuzov: „Ma näen väga hästi ohverduse suurust, mis tehakse. Vana tsaaride linn, tuhat aastat meie riigi uhkuseks, täidetud meie usu reliikviate ja pühadustega, langeb nende kätte. Suur on püha linna kaotus, aga suur on ka oht, mis kogu isamaad ähvardab. Seda sõda ei peeta Moskva, vaid isamaa pärast. Nii peab väiksem kõrgema ees taanduma. Ta langeks vaenlase kätte nagunii, kuna kõik vahendid tema kaitseks on ammendatud, aga nüüd saab temast samas mälestusmärk, kohane ühe suure ja õnnetu rahva auga ning aastasadadeks igavesti särav eeskuju. Mina aga tahan sõjaväe viia serva mööda Kaluuga viljakatele maadele ning kui too seal kiiresti tugevneb, aga nälg ja põhjamaine külm võõrmaalasi nõrgestab, tahan toda haarata selja tagant ja külgedelt ning loodan jumala abile ja meie vägede vaprusele, et vaenlane kõigi julmuste eest tasub ning meie pühalt pinnalt häbiga lahkub.”
Sõjanõukogu on nõus, Kutuzov tõmbub Moskva taha ja asub laagrisse teel Možaiskisse.
Možaisk, 28. august ■ Milline rõõm ja õnn! Jakobil läheb hästi, ta sai ainult natuke muljuda. Tema polgul olid suured kaotused ja ta võitles vapralt. Meie kohtumine valmistas meile suurt rõõmu.
28. augustist 1. septembrini ■ Me liikusime nagu hullumeelsed, kord paremale, kord vasakule. Nüüd viimaks oleme Moskva müüride all. Siin ta on, see auväärne linn, isamaa ema, kunagine Venemaa tsaaride ja suurvürstide residents. Milline valu ja viha on teada, et Moskva on Napoleoni võimu all. Mul tulevad pisarad silma. – Ma külastan seda kurba linna, mis saab peagi leekide saagiks. Nad võidutsevad, need prantslastest koerad. Millised tuled põlevad nende bivakkides. Nende laagrist kostab rõõmuhõikeid ja juubeldamist. Aga kannatust! Me veel näeme, kes selle eest maksab.
Moskva, 2. september ■ Ma ratsutasin läbi terve linna. Kui ilus ta on ja kui suur, kui elurikas peab ta olema rahuaegadel. Praegu näeb siin vaid marodööre, tõbiseid ja võrgutajaid-sireene, kes on omas elemendis. Igaüks varub provianti. Ma nägin Kremlit, külastasin mõnda kohvikut; kirikud olid suletud.
3. september ■ Oh jumal! Me möödusime Moskvast ja jätsime ta saatuse hoolde. Minu Fjodor on vangi langenud, mu väike pagas kadunud. Kõik koondub, et mu viimast