Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust. Jürgen-Detlev von Uexküll

kaks kuulsat partisanide juhti, põhjustavad vaenlasele suuri kaotusi, eriti esimene neist.

      26. september ■ Elu, mida me elame, läheb igaühe jaoks igavaks. See tegevusetus on talumatu. See annab mulle võimaluse Tallinnasse kirjutada. Milline rõõm on lobiseda oma vanematega! Õhtul teeme me rumalaid nalju ja tempe, saab palju naerda. Minu elupaik, kuigi kõva asemega ja räpane, on päris hea: ma magan katkises ahjus ja pean ronima, et sinna sisse pääseda.

      27. september ■ Täna öösel ärkasin ma äkitselt üles: üks vaene kürassiir, kes ilmselt öösel külmetas, otsis peidupaika meie hüti poolmädanenud katuse all. Katus, mis meid tuule ja külma eest kaitses, varises kokku ja jäänused kukkusid mu ahju peale. See tegi kõvasti lärmi ja ma mõtlesin oma viimset päeva tulnud olevat või siis vaenlast ründavat. Õnneks ei saanud ma millegagi pihta ja pääsesin vaid ehmatusega. Täna rääkisime me kaluritega. Ilm kõlbab kah. Meie ohvitserid vaatasid täna laagri õhtust tseremooniat.

      28., 29., 30. september ja 1. oktoober ■ Tulen tagasi väikeselt väljasõidult. Mind saadeti 28-ndal diviisile toiduaineid tooma. Minu käsu all oli 160 kürassiiri. Olin kohutavalt uhke ja tundusin endale vähemalt niisama tähtis kui meie polkovnik. Lahkusin laagrist oma kohordi eesotsas, uhke nagu kuningas. Suundusime Kaluuga poole, kuhu vaenlane polnud veel ilmunud. Peagi jõudsime ühte külla, kus üks talumees meie kolonni teejuhiks nimetati. Esialgu ei näinud talle tema uus amet meeldivat, aga mõned hoobid lapiti teraga tegid ta maailma kõige viisakamaks meheks. Ta lubas meid rikastesse kohtadesse viia ja ta pidas sõna. Me läksime läbi suure metsa ja jõudsime pärast 20-verstalist marssi naervasse ja rikkasse ümbruskonda. Imeline loss ilmub mu silme ette. Saadan sinna parlamentääri, et lossihärrale oma saabumisest teada anda. Aga meid oli juba nähtud. Hulk talumehi, jahipüsside ja kirkadega relvastatud, seab end meile vastu; aga peagi annab nende kuraaž teed sõbralikumatele tunnetele. Ma räägin neile jumalast ja isamaast, vene vägedest, meie distsipliinist ja Moskvast. Nagu teisel Cicerol õnnestub mul inimesi hullutada. Mind tõstetakse sadulast, mu kürassiirid majutatakse ümbruskonna küladesse ja mind juhatatakse triumfikäiguga lossi, kus vana valitseja mind kübarat käes hoides vastu võtab. Hea korter, hea söök, hea vein, hea voodi – midagi pole unustatud, et mu viibimist meeldivalt ja kasulikult kujundada. Järgmisel päeval antakse mulle 100 kotti kaeru ja mitu vankrit heina, härgi, puu- ja juurvilju; kõike pakutakse ülekülluses. Saadan need karavanid teele eskordiga, igas 20 kürassiiri polgu kohta. Ma ise tunnen end nii hästi, et otsustan veel kaks päeva selles paradiisis viibida, ja alles täna hommikul pöördusin ma oma reisilt tagasi. Polkovnik jättis tegemata väikese, ilmselt väljateenitud noomituse, arvestades häid toiduaineid, mis ma kaasa tõin. Täna on papa sünnipäev. Hoidku teda jumal tema perekonna õnneks ja provintsi heaoluks!

      2. oktoober ■ Täna elasin läbi kummalise seikluse. Kella 6 ajal ratsutasin laagrisse Meierit külastama. Tagasiteel oli juba pime ja kaks klaasi punši olid mul pea segamini ajanud. Ma eksisin ära. Sõitsin kord paremale, kord vasakule, et mitte sattuda liiga lähedale jõele, mis meid vaenlastest lahutas; siis märkasin loitvat tuld, mis oli ümbritsetud magavatest inimestest. Ma ratsutasin neist mööda, kuna pidasin neid markitantideks. Jõudsin ojani, mis lahutab meid vaenlase eelpostidest. Päris lähedal näen ma tulekuma ja neidsamu ratsajäägreid joomas. Vaevalt olid nad mind märganud, kui nad karjuma hakkasid. Meie kasakad, kes mind prantslaseks pidasid, hüppasid hobustele ja jälitasid mind langetatud piikidega. Ma ehmusin. Mõte tapetud saada haaras mind nii tugevasti, et ma unustasin nendega vene keeles rääkida; ajasin end galoppi ja kihutasin lõtvade ratsmetega minema. Mu tubli hall hüppas üle kraavide ja põõsaste ja lõpuks pääsesin kasakate jälitamisest. Aga: plarts, plarts, äkitselt olen ma kõrvuni soos. Suure vaevaga ja pikemat teed mööda jõuan viimaks oma külla, räpane, läbiligunenud, külmast ja niiskusest värisev. Kui hästi ma küll magasin!

      3. oktoober ■ Ikka veel Tarutinos. Jakob ülendati ohvitseriks. Milline rõõm! Just äsja toodi mulle Püha Anna 3. klassi orden. Nüüd olen ordurüütel. Suurepärane!

      4. ja 5. oktoober ■ Räägitakse rünnakust, mille me homme teeme. Prantslased on väsimusest ja näljast täiesti kurnatud. Kõik rahuettepanekud lükatakse tagasi. Wittgenstein purustas täielikult Macdonaldi.

      6. oktoober ■ Väga märkimisväärne päev. Kell 6 hommikul ründasime prantslaste laagrit. Seal magasid veel kõik. Pärast viietunnist võitlust võtsime 3000 vangi, vallutasime mõned kahurid ja vaenlase varud ja laskemoona. Vaenlane taganes. Me ründame teda taas.

      7. oktoober ■ Me läbisime 48 versta. Milline marss! Kõik magavad. On väga külm. Ma ei saa magada. Pudelist on saanud mu armastatud kaaslane.

      8. ja 9. oktoober ■ Eile, kella 11 ja 12 vahel päeval algas kanonaad. Lahing oli peagi täies hoos. Vaenlane oli eelmisel ööl tunginud Novo-Jaroslavi linna, olles eelnevalt üle jõe tulnud. Dohturovi39 juhitud korpus sai käsu prantslased minema kihutada. Rünnak oli elav ja meie jaoks õnnelik. Vaenlane suruti peagi tagasi ja linn vabastati; ujuvsild põletati ja prantslane pidi taganema. Aga nad ei anna järele. 150 suurtüki mõrtsukaliku tule all, mis prantslased kuulidega üle külvavad, ehitatakse uus sild. Tulistamisele vaatamata saab sild kella 6 paiku valmis. Juba on see vägesid täis ja Prantsuse üksused tungivad linna. Võideldakse tänavatel ja veresaun on kohutav. Meie polk seisis suurest teest paremal ja jõe vasakul kaldal. Mind saadeti Ostermanni40 juurde, kes hoidis mind kinni kuni kella 9-ni. Kaks korda saatis ta mind kuni linna keskpunkti ette. Vaatemängu, mida ma seal nägin, pole võimalik kirjeldada. Suurtükikuulid purustasid hoonete müüre, majad olid tules ja iga natukese aja tagant varises mõni maja kokku. Tänavad olid kaetud surnute ja haavatutega. Prantslased võtsid linna 8 korda ära, aga iga kord paiskasid meie vaprad jäägrid ja grenaderid tagasi. Pärast 9-ndat rünnakut löödi nad täielikult tagasi ja linn jäi meie kätte. Kogu öö jooksul häiriti meid pommide ja mürskudega. Ma olin üleväsinud ja näljas. Mu ülekuues oli kaks kuuliauku ja mu hall vaevalt hinges. Milline piinamine, kui meid täna hommikul kella 4 paiku tabas kuulirahe, mis tappis hulga sõdureid ja hobuseid. – Meie diviis kattis taganemist. Kella 5 ajal õhtul saime rahu. Vaenlane on sunnitud taganema oma vana teed mööda. Milline kuulsus! Milline triumf!