Oderkahn ja Trümmerkutte – viimane oli tollal Kastanienallee ja Oderberger Straße nurgal majas, milles nüüd asub paljundusäri, see kõrts, kus ära kukuti. Tema oli Operncafé peakelner ja kuna Saksa DV-s olid kelnerid tähtsad inimesed, siis Operncafé peakelnerina võis ta kõikjal juua. Tasuta. Nojah, selle eest tuleb nüüd tasuda, ütleb ta.
Kelner lasti koju, nüüd lamab mu kõrval üks lihunik. Lihunik on nelikümmend viis aastat lihunik olnud, seda on õige kaua, õige palju vorsti. Jah, me sõime alati hästi, ütleb ta, nälga ei tundnud me iial. Viimased kümmekond aastat pole aga ta oma tööst siiski enam rõõmu tundnud, lihakarn, milles ta kakskümmend neli aastat tegutses, pandi kinni, seejärel töötas ta ühes vorstivabrikus. Seda kraami, mida ta seal tootis, noh, ise ta seda küll süüa ei tahtnud. Mullu oli ta kuusteist nädalat haiglas olnud. Ta on pidanud juba nii paljusid taluma, me jätame teineteist rahule.
Üks õde tuleb tuppa ja teatab, et transport on olemas. Ma pean minema ultraheliuuringule, võin aga lamama jääda. Kui suur ja lai on kliinik. Kilomeetrite kaupa koridore, pea kõik hooned on omavahel ühendatud, maa all on voodimaanteed. Haiglavoodi on tegelikult sõiduk, sellel on neli ratast, see on kiirabiauto, ma laman ja liigun edasi, mind sõidutatakse läbi pikkade käikude ja lükatakse lifti. Ma mõtlen ostukärule, siis lapsevankrile, täna lükkab mind üks aafriklane. Liftis ja keskallee aluses läbikäigus, kus meie kohal on kastanite juured, laulab ta endamisi. Ma küsin, mida ta laulab ja mis keel see on. Üks Elevandiluuranniku keel, ütleb ta, ja kui ma edasi pärin, jutustab ta, et on sündinud Prantsusmaal, Pariisis, 19. arrondissement’is, ja kuigi ta ise on prantslane, ei suuda ta prantslasi taluda. Ta elanud seal kaheksateist aastat, sellest piisab, alatiseks; ta ütleb seda kõike prantsuse keeles.
Kas ei elanud mitte minagi kord Pariisis, Barbèsis, Boulevard Rochechouart’st paremat kätt, ja käinud iga päev üle Goutte d’Ori turu? Ma laman, tema lükkab. Tahaksin ta käest küsida, aga siiski ei söanda, et kas tal on mõni patsient ära ka surnud, niimoodi tee peal.
Võib-olla olen ikkagi juba surnud? Kas see kõik üldse läheb mulle veel korda? Vaatan ma lihtsalt veel pealt? Võib-olla näen seda olevikku vaid unes, ja teispoolsus tähendab, et tuleb lamada voodis ja meenutada oma elu episoode, tahad seda või mitte. Eile või üleeile olid mu matused, või siis on alles täna. Või homme.
Palatis saan jälle tilguti, ma ei kuule seda, näen vaid selle tilkumist ja jälgin seda.
Lihunik jutustab, et varem kaalunud ta sada viiskümmend viis kilo, lihtsalt talle meeldis alati süüa, ikka tublisti seakintsu, tublisti õllekest, nüüd on sellest siis rasvunud maks, nüüd ootab endale uut. Tal on astsiit, veab pidevalt kaht õllekastitäit vedelikku kõhus kaasas, ägisedes hiivab end voodist välja, suudab siiski veel jalule tõusta. Nojah, ütleb ta, kauamängivat plaati pole enam mõtet osta.
See lause jääb mu pähe kummitama. Kas mina peaksin veel mõne kauamängiva plaadi ostma? Tasub see ennast veel ära? Kui kaua kulub aega, kuni laps on piisavalt vana? Ja kui kaua – korraga mõtlen väljendi „kauamängiv plaat” otsesele tähendusele – pole ma tegelikult ühtki plaati, ühtki kauamängivat enam ostnud? LP oli kunagi oluline, väga lähedane lühend, kes ostis LP-sid, toona, kui muusikat veel osteti, oli juba peaaegu täiskasvanu, LP-ostjad taipasid juba midagi muusikast, nendel oli juba seljataga see faas, mil vaimustuti vaid üksikutest hittidest ja osteti singleid. Üks LP maksis palju-palju, peaaegu terve kuu taskuraha.
Külastajad toovad lilli, varsti meenutab see juba lillepoodi. Või matuseid. Ööseks ei panda kimpe enam koridori, ukse kõrvale, nii nagu mäletasin seda lapsena haiglas viibimise ajast. Õde, kellelt selle kohta pärin, vastab, et neil on niigi tegemist, pealegi polevat see üldse vajalik. Niikaua kui siin aeg-ajalt õhutatakse – mis olevat hoopis olulisem –, saab iga patsient piisavalt hapnikku.
Laps ei tule mind külastama, ta ema arvab, et lapsel pole vaja mind sellisena näha. Tal on õigus, ma ei taha ise ka ennast sellisena näha.
Mulle meeldib värske voodipesu. Katted ja lina tunduvad jäigad ja samal ajal pehmed ja alati puhtad. Minu eest hoolitsetakse, mind hooldatakse, kõike tehakse minu jaoks, mind aidatakse, ma tunnen end hästi, ma tunnen end üha paremini, ma olen päästetud.
Kui mu voodinaaber televiisorit vaatab, on tal klapid kõrva torgatud ja mina vaatan vahel kaasa ning näen kummalisi inimesi, kes teevad kummalisi asju, ma naudin seda tumma televiisorit. Ekraan ripub lae all, juhtida saab seda öökapil seisva vanaaegse elevandiluukarva telefoniaparaadi klahvidega. Televiisor pole siin küll mingi luksus, monitor – raske, kandiline kineskoopmonitor – on kinnitatud liiga kõrgele, pealegi on ümberlülitamine vaevaline, igaks kanalivahetuseks tuleb vajutada uus, mitte just lihtne klahvikombinatsioon, mispeale ekraan pimeneb ja jääb pimedaks, kuni nelja sekundi pärast lööb helendama soovitud programm. Mõnikord ka mitte. Neli sekundit võivad isegi haiglas olla väga pikad, nii pole kanalite läbikammimine mingi mõnu.
Kui olin kolmteist ja pidin mõne nädala haiglas viibima, vedas isa meie väikese Sony kohale. Tol ajal polnud veel palatites televiisoreid, mitte selles haiglas, kus mina olin, ja lasteosakonnas hoopiski mitte. Kellel oli väike kaasaskantav aparaat, võttis selle kaasa või lasi endale järele tuua. Minu oma – ema töötoast, tegelikult liiga suur öökapi peale – näitas, kuidas kosmosesüstik Challenger plahvatas. Ma nägin seda üha uuesti ja uuesti plahvatamas, tulemöll, minu esimene suur telekatastroof, mille pildid segunevad nüüd mu peas teise suure telekatastroofiga – Twin Towersi kokkuvarisemisega. Pilvelõhkujad kukuvad, kosmosesüstik plahvatab, ja mul on tunne, justkui oleksin ma juba toona lasteosakonnas, kui Challenger plahvatas, teadnud, et see kosmoselendude värk on omadega läbi. Kosmoselennud oli 60ndate tulevik, eilne tulevik, mis ei realiseerunud. Keegi ei lennanud enam Kuule, keegi ei asunud teele Marsi poole.
Voodit saab reguleerida. Ma võin lamamispinda tõsta või langetada ja pea- või jalgadealust nurga alla sättida, kuid ma arvan, et ega ma ennast siin väga mugavasti sisse ei või seada. Muidu ma lõpuks ei tõusegi enam üles.
Laupäeviti antakse ainult ühepajatoitu, pühapäeviti visiiti ei toimu. Esmaspäeviti lehvib koridoris toimekus, otsekui peaks eelnevad kaks vähetegusat päeva järele töötama. Muidu pole päevadel eriti vahet. Ühepajatoitu tehti ka minu lapsepõlves – laupäeviti, hernestega või läätsedega, lihtne söök, kuna mu ema käis väljas või polnud tal viitsimist süüa valmistada.
Ma tohin jälle süüa, olen seejuures siiski väga ettevaatlik. Esiteks söön ma vaid püreed, mul on hirm end neelamisel vigastada. Kas ei või miski, mis pole piisavalt läbi näritud, mingi teravate servadega, liiga kiiruga neelatud pala taas mõnd veresoont rebestada? Verd söögitorus ma parem ei meenutaks.
Ma tunnen randmel käekella, oma isa kella, mis end ise üles keerab, ma märkan, et see on seisma jäänud. Kellaklaasil on kaks tibatillukest punast plekki, verepritsmed, ma kratsin need ära ja liigutan kätt paar korda siia-sinna, kuniks sekundiosuti taas liikuma hakkab. Kell käib, kuid ei näita õiget aega. Mõnikord, kui mul on vähe jõudu, liigutan ma kätt lihtsalt selleks, et kell seisma ei jääks. Mulle endale tundub siis, nagu ma lehvitaksin kellelegi, keda üldse kohalgi pole.
Ma magan väliskajutis, pardaseinas on illuminaator, ma näen vett, palju vett, vahel möödub mõni saar, üks allveelaev ilmub pinnale, jäämägi triivib mööda või üksik ujuja, kellel on jaks peaaegu otsa saanud. See peab olema minevik.
Ma olen end laevale munsterdanud, ma olen pardal, liikumine algab läbi minu palati, padja juurest öökapini, öökapi juurest seinakapini, seinakapi juurest lauani, toolini, aknani, vannituppa, televiisorini seinal ja edasi. Ma olen teel, voodist läheb lahti, transa lükkab, haigus on see suur reis, le grand tour, korra teispoolsusse ja võib-olla tagasi. Haigus on vaba aeg, see on – kas ma mitte ei lugenud seda kuskilt? – vaeste inimeste reis.
Sinine taevanurk üleval aknas, ma tunnen öökapilt hoovavat roosilõhna ja värske, veel jäiga pesu lõhna, mulle meeldivad sissekootud kahvatusinised