jookseb ummikusse. Tegelikult peaks see ajaküllus mu rahulolematuks muutma.
Ma olen viieteistaastane ja silma siserõhk on mul kortisooni pärast ikka veel nii kõrge, et seda tuleb iga kahe nädala tagant mõõta. Kuid selle asemel, et minna silmaarsti juurde, kelle vastuvõtt on kooli kõrvalmajas, sõidan ma meelsamini silmakliinikusse, nii on mul põhjus koolist pärast teist või kolmandat tundi lahkuda, sõita rongiga peavaksalisse ja minna ringiga, enamasti jalgsi, vahel bussiga Venusbergil asuvasse silmakliinikusse. Mul on kaasas raamat, mõni selline, mida ma siis ikkagi ei loe, ja märkmik, millesse ma midagi üles ei tähenda.
Ja ma olen väsinud. Ma olen alati väsinud – see on haige maksa kõrvalnähtus. Või on see siiski päris üldine väsimus, kes oskaks seda öelda? Selline, mis valdab mind nii nagu kõiki teisigi? Äkki on kõik inimesed alati nii väsinud?
Maks, mu valge vaal, lamab, suur ja rahulik ja ümaraks paisunud, mu parema roidekaare all. Ta on märgatavalt esile tunginud, kuid ma ei tunne teda. Ta funktsioonid kahanevad küll aeglaselt, aga kahanevad.
Ja siis, ükspuha, mis juhtub, ükspuha, kui erutav, ebaharilik, igav või tühine päev ka on, leian ma vähemasti kolm korda iga päev aega, et mõtiskleda selle üle, kui kena oleks ometigi surnud olla, kui kena oleks ometigi minna vette, hüpata katuselt alla või lasta endale kuul pähe, kui mul püstol oleks. Ja kuigi B mulle seda ikka ja jälle räägib, ei saa või ei taha ma seda mõista, et minu meeleoludel ja suitsiidifantaasiatel on ka füsioloogiline põhjus, nimelt omadega õhtal maks, mis – kuigi ma teda selles iial ei süüdista, ma olen ju rõõmus, et ta mul olemas on – takistab mul üha enam kauemaks kui veerandtunniks keskendumast või millegi pärast pingutamast. Kehvematel päevadel liigun ma pooleldi transis, halbadel päevadel lähen kohe pärast tõusmist tagasi voodisse ja näen maailma looritatuna läbi mu kujutluste tantsimas.
Palatisse tuleb üks arst, selline, kes mind veel ei tunne ja esimest korda läbi vaatab. Ta imestab, et ma räägin temaga nii selgelt, ütleb, et teised patsiendid olevat samavõrd kõrge ammoniaaginäiduga omadega väga segi. Eks ole minagi, mõtlen ma, ainult et ma oskan seda paremini varjata, kahekümne kolme, ligi kahekümne nelja aastaga olen juba omandanud mõningase vilumuse, ma saan oma segiolekuga hakkama, ma olen sellega harjunud, kuigi, kes teab, võib-olla olen ma hoopis rohkem segi, kui seda üldse võimalikuks pean? Võib-olla pole kõik sugugi nii, nagu mina arvan olevat? Kes teab, kuidas minu tajumisvõime on muundunud? Millised tajud on siis ehtsad? On neid üldse? Kas see, mida ma näen ja kuulen ja tunnen ja mõtlen, on ikka tegelikkus? Äkki on kõik hoopis teisiti? Kas ma näen kõike biokeemiliselt toonitatuna? Teistes värvides? Kas see, mis mu ümber, üldse tegelikult toimubki?
Terve maks on vastutav ammoniaagi lagundamise eest, seletab mulle arst. Kui veres on liiga palju ammoniaaki, siis keha väsib. Ja pähe tulevad kummalised mõtted.
Õige, ma olen väsinud. Ma olen alati väsinud. Ma olen nii väsinud, et sellist väsimust ei võida ükski uni. Ma elan nüüd Unustusemaal, see on tore, siin on ilus, meeldiv, kõik ebameeldiv on kõrvaldatud. Ma ei tea enam, kus ma olen, ja ma ei tea enam, kus ma äsja olin, ma sisenen tuppa ega tea, miks ma sinna tulin. Või siis mõtlen, täiesti selgelt, nii see on, see mõte, mõtlen ma, tuleb nüüd välja öelda, aga siis ei suuda ma seda välja öelda, see osutub segaseks tundeks, mis ei lase ennast muundada häälikuteks ja toonideks. Mõnikord pean kõike, mida tahaksin lausuda, kujutlema kirja pandud sõnadena, selleks et saaks neid välja öelda. Mõnikord ma tõepoolest panengi kirja, mul on ju märkmik, aga kuidas see mõte nüüd oligi? Juba on ta läinud. Ära lipsanud. Ära vajunud. Sulpsatanud unustusse. Sageli pomisen ma endamisi, ei tea enam, milles oli asi, vajun kuhugi ära. Palun ärata mind ometi üles, tiri mind sellest välja.
Arstile ei suuda ma seda seletada. Ma siiski püüan seda, püüan talle kirjeldada, mismoodi see enese mürgitamine tundub, see loor kõige ees, see nihestatus, see ajaline nihkumine, näiteks aeg-ajalt on nii, et ma näen inimesi huuli liigutamas, kuid nende häält kuulen hoopis hiljem, just nagu oleks tegelikkuse heliriba paigast nihkunud. Ma püüan seda selgitada, kuulen iseennast rääkimas ja imestan taas kord selle üle, kui kummaliselt see kõlab, kui ma midagi ütlen, ajab lausa naerma, see kõlab nii kummaliselt, mis häälikud need küll on? Need häälikud peaksid midagi tähendama? Kui kummaline on omaenda häält kuulda, kui veider.
Olen ma selline, nagu olen, üldse vaid aeglaselt tekkiva mürgistuse tõttu? Võib-olla kuuleksin ennast ilma ammoniaagita hoopis teisiti? Või on asi ravimites? Olen ma selline, nagu arvan end olevat, ainult ravimite tõttu? Kas mitte ei räägita: kortisoon tekitab depressiooni? Kas minu tunded, minu tajud on keemiliselt põhjustatud? Äkki pole ma üldse selline inimene, nagu arvan end olevat, kuna ravimid, mida võtan juba nii kaua, juba palju-palju aastaid, muudavad mu kellekski teiseks? Kas see, mida ma tunnen ja milline arvan end olevat, on vaid haiguse tulemus? Haiglaslik seisund? Kas minu kurbusel on lihtsalt keemilised põhjused, kas mu keha biokeemia korraldab mu tundeid?
Kui arst on palatist lahkunud, tõusen üles, vangun kapini, otsin riided välja, riietun ja lähen kliiniku juures asuvasse raamatukokku. Ma tunnen seda raamatukogu, olen seal varemgi mõnikord käinud. Panen mantli garderoobi, lähen heledasse, valgesse lugemissaali, valin avariiulitelt paar meditsiiniõpikut, otsin üles märksõnad hepar ja maks ning hakkan lugema. Ma loen, et maks toodab proteiine ja varustab organismi energiaga, ladustab glükogeeni ja vitamiine, aitab rasvade seedimisel, kõrvaldab mürgiseid aineid, reguleerib vere hüübimist ja võitleb infektsioonidega – maksale võib omistada ligi viissada ülesannet, ma vaatan ristviiteid, jõuan puhkusestressini, maksakoomani ja ammoniakaalse entsefalopaatiani, mis võivad esile kutsuda teadvusehäireid, deliiriumisümptome ja unenäolisi seisundeid. Olen õiges kohas, minu unenäoline seisund hakkab mind huvitama. Kas pole mitte see hõljuv kahevahelolek just see, mis mulle selles elus nii meeldib? Äkki on aeglaselt tekkiv mürgistus see hägustaja, mis muudab kõik kenaks? Minu Instagram-pilk?
Maksa, loen ma edasi, peeti kaua salapäraseks elundiks. Polnud teada, milleks on olemas see suur nääre, kõige raskem organ inimese kehas; teati vaid, et keskendumisvõime kadumine ja naha värvumine kollakaks tulenevad maksahaigustest. Galenos ja Hippokrates arvasid, et maks on kehavaimude keskus, paik, kus tekib kehatemperatuur ja kus on vere allikas.
Vere allikas? Veri voolab igatahes maksast läbi, lakkamatult. Peale selle toodab maks sappi ja mind hakkab taas huvitama antiikne õpetus organismimahlade seostest temperamendiga, mille kohaselt teati juba, et maksal on pistmist meeleoluga. Hippokratese vaimus soovitatakse melanhoolikutele valget veini, mis pidavat aitama musta sapi vastu. Lõpuks, lugedes siit-sealt, satun ma mingite evolutsioonimeedikute teesile, mis väidab et melanhoolsel seisundil on oma funktsioon, igatahes olevat see tuttav kõikides kultuuriringkondades ja kõikide rahvaste, ka loodusrahvaste seas. Mõtete mõlgutamine ja arupidamine on nähtavasti evolutsioonilise eelise andnud – kui inimesel mõnikord, paari aasta järel kuskil koopanurgas, sohval lesides või siin, haiglas, võib-olla siiski midagi meelde tuleb?
Ma lahkun raamatukogust ja lähen punaste õitega kastanite alt tagasi haiglahoonesse. Sellel kesksel alleel – kui ma vaid silmad pooleldi sulen – tunnen end nagu ühe Ameerika ülikooli tudengilinnakus: mul on ühiselamus tuba, mida jagan ühe kursusekaaslasega. Ainult et siin pole niivõrd oluline minu vaimu, vaid eelkõige minu keha kasvatamine. Sellega võetakse kõik võimalik ette.
Mul on vesikõht, seda ei saa kuidagi salata. Ma kannan endas kaasas nelja-viit-kuut-seitset liitrit vett, mu naba turritab kõhu peal, ma võin ta sisse suruda, veidi aja pärast aga hüppab ta jälle üles. Mul on lapsekõht, selline kõht, nagu on kahe- või kolmeaastastel lastel.
Zeus karistas Prometheust selle eest, et too viis inimestele tule. Ta aheldas Prometheuse kalju külge ja lasi kotkal iga päev ta maksa nokkida. Prometheus on aheldatud, kuid ei sure – müüt on teadlik maksa hämmastavast taastumisvõimest. Maksakude uueneb, vaat mis. Uuene siis ometi, kulla maks.
Vanas Roomas olevat pealtvaatajad püüdnud teinekord saada kätte tükikest võitluses tapetud vapra gladiaatori maksast: üheksa korda sisse võetuna pidavat gladiaatori maks epilepsiast terveks ravima. Kahjuks pole mina gladiaator.
Minu