ei tohi sellest teada saada, öelgu ma, et ta käib aias jalutamas. Tema naine käib pühapäeviti ja toob talle puhta pidžaama. Tema armukesel – ta ei suuda end tagasi hoida ja jutustab mulle, ja mina ei mõista kohe, et ta tahab sellega mulle muljet avaldada – olevat küünestuudio Müllerstraβel, üldse mitte kaugel siit, tal kulub selle tagatuppa jõudmiseks vaid kümme minutit. Ma ei taha seda kõike sugugi mitte kuulda. Lisaks maksaprobleemile, mis alkoholikaupmehe kutsehaigus, olevat tal selg läbi, selgroolülide vahekettaid olevat tal ka juba opereeritud.
Tema hüppeskäimise peale tuleb mul üks idee. Tavapäraselt lamades manustatud õhtueine järel tõusen ma üles, panen riidesse, lahkun palatist ja osakonnast ning sõidan liftiga alla. Väljun peauksest, võtan takso ja sõidan õhtusöögile, üks tuttav kutsus külla. Üheksakesi istume siis avatud elutoa suure laua taga: ühe kunstiajakirja väljaandja, lapseootel naine, tema sõber, üks kriitik, üks galerist, üks muusik, üks kuraator ja üks videokunstnik. Aetakse juttu, räägitakse Omaanist kui turismimaast, poliitilisest olukorrast Itaalias ning ingveritee eelistest ja mõjust külmetuse korral. Mul on tunne, nagu oleksin külaline mingis teleseriaalis, statist; keegi siin ei tea, et ma olen parajasti haiglaravil, ma ei reeda ennast. Öövahetuse õde märkab oma esimesel ringkäigul võib-olla praegu, sel silmapilgul, minu tühja voodit. Ma jään külla kaheks tunniks, söön vähe, joon vaid vett, jätan siis hüvasti, tellin takso ja sõidan tagasi kliinikusse. Koju. Koridoris ei näe mind keegi, öövalgustus põleb juba, ma võtan teekäru kõrvalt kastist veepudeli, istun puhkeruumi ja lülitan teleka mängima.
Hiljem, kui laman taas oma voodis, siseneb poolpimedasse palatisse öine õde, kontrollib mu voodinaabri tilgutit, riputab uue pudeli hoidjale ja tühjendab ööpoti. Vaikselt soovib ta head ööd.
Palatisse sisenevad tudengid, meenutades nõnda, et ma viibin ülikooli kliinikus, siin õpetatakse tulevasi arste. Mina olen huvitav juhtum, astuge lähemale, vaadake mind, ma annan voodis oma etteaste – tulevased, mida me täna õpime? Vaadake aga, kas saate aru, mis mul viga on? Kas mõistate lugeda märke ja viiteid mu nahal?
Aastate eest, 1992 või 1993, olen ma kord juba ühes auditooriumis tudengitele esinenud, ühes B loengus, tõestusena sellest, et kahe kolmandiku ulatuses kahjustatud maksaga patsient võib elada. Ma ütlesin mõne lause: et ma saan hakkama, jah, et tegelikult elan päris normaalset elu, et sageli ei mõtle ma päevi, isegi nädalaid üldse sellele, et ma olen haige, ja et ma tunnen end vaid väga harva haigena, et see haigus ei mängi minu enesetunnetuses mingit või peaaegu mitte mingit rolli, kuigi ma loomulikult võtan iga päev, hommikuti ja õhtuti, ravimeid – mõnikord jätab ta need siiski võtmata, torkas B vahele, mida ma eitasin, kuigi eks tal oli õigus. Tõenäoliselt tuli juba siis jutuks ka võimalik transplantatsioon, ainult mina ei tahtnud sellest midagi kuulda, ma demonstreerisin esimeses reas istuvatele tudengitele, kes olid minust – kui üldse – vaid kaks-kolm aastat vanemad, oma küünarvarsi, millel nad pidid ära tundma Spider naevi – ämblikneevused ja teised maksaplekid, nad pärisid sümptomite, väsimuse või kollakaks värvumise kohta. Ma seisin seal meelsasti, näitasin oma nahka.
Tudengid, kes nüüd mu palatis seisavad, ja need õppurid, keda enam tudengiteks ei kutsuta, kobavad mind katsuda, mul pole selle vastu midagi. Nad õpivad komplemist ja koputlemist, nad õpivad, kuidas luua siseorganitest pilt ka ilma ultrahelita, tunnetada minu paistes maksa ja sapipõie suurust ja asendit, minu põrna. Nojah, ma arvan, et ega nad seda päriselt ära õpi, neile lihtsalt demonstreeritakse, kuidas on seda kaua aega tehtud ja saaks ka nüüd teha, kui elektrit poleks, küllap unustavad nad selle varsti jälle, tegelikult tehakse uuringuid siiski ainult ultraheliga. Siia-sinna teevad nad pastakaga kriipse, joonistavad mu nahale, ja mulle see meeldib. Viisakalt küsivad nad ikka ja jälle, et kas tohiks veel siit ja siit uurida. Ma luban, muidu puudutatakse mind ju vaevalt, olulised on ainult näidud, ravimine käte pealepanemisega pole siin kliinikus ja üleüldse enam kombeks. Mulle meeldis see, kuidas B mind kompas, koputles, kuulas, see käis aastaid nii: välja sirutatud nimetissõrm kõhuseinale, selle kõrvale koputada. Mida ta siis õigupoolest kuulis?
Kui nad on lahkunud, silmitsen oma naba ümber tehtud markeeringuid, püüan neid dešifreerida, kuid ei suuda välja lugeda, mis nad sinna on kirja pannud. Mõtlen, et homme pesen need maha, kuid kriipsud kuluvad juba varem – paar tilka desinfitseerivat vahendit, kaks korda üle naha tõmmata, ja ongi läinud. Siis meenub mulle, et minu etteastel tolles auditooriumis B tudengitele oli veel järelmäng. Neli või viis nädalat hiljem, oli juba suvi ja semester peaaegu läbi, kõnetas mind Café Savignys üks punakasblond naine ja ütles, et nägi mind loengus. Ta naeris ja tunnistas, et tal olevat vaat et veidi ebameeldiv minust juba nii palju teada, minu jaoks polnud see aga sugugi ebameeldiv, vastupidi. Ta jutustas, et ta lendab mõne päeva pärast USA-sse, ühte kesklääne linna, et töötada kolm kuud sealses haiglas. Mäletan veel, kuidas sellele järgnes hüvastijätuks väljasõit koos ta sõpradega mingisse Brandenburgi kolkasse, me suudlesime suure punastest tellistest kiriku taga järve ääres. Hiljem olen ikka teda pilguga otsinud, kuid ei ole enam iial kohanud.
Üks õde tuleb palatisse, katsub mu pulssi, mõõdab mu vererõhku. Mul on tunne, nagu kuuluks mu keha temale. Mõtisklen, kes kõik on mu elu jooksul minu keha kallal askeldanud: minu ema, minu isa, kõik arstid ja hambaarstid, kellega olen kokku puutunud, juuksurid, naised, kellega olen voodisse läinud, piiramatult usaldusväärsed isikud, kes on mu selja pealt vinne pigistanud, kelle kõrval olen maganud, füsioterapeut, kes mu õlgu masseerib, laps, kellega ma vaiba peal müran. Aga ongi kõik. Enamiku ajast olen täiesti omapead. Ent keha, mida siin haiglas ravitakse, ei ole enam minu. Ma olen ta ära andnud, olen andnud allkirja, lasen teistel tegutseda.
Osakonnas olen kõige noorem, mujal enam mitte. Minu palatikaaslased on poole vanemad, alkoholikaupmees võiks mu isa olla. Ja õdede jaoks olen – seda ma muidu enam eriti ei kuule – noormees. Kuigi see, mõtlen ma, on arvatavasti ainult berliinlaste iroonia.
Viieteist-kuueteistaastaselt oli üks mu lemmikfantaasiatest kujutada ette omaenese matuseid. Kujutlesin, et lavastan uppumise või paadiõnnetuse ja siis kaon, järv, kuhu olen uppunud, nagu näib, ei anna mu laipa välja. Lõpuks, pärast tagajärjetuid otsinguid kuulutatakse mind surnuks, öeldakse, et mu surnukeha olevat Laachi järve põhjas, sügaval muda- ja rabakihis. Lennates üle Hispaania Ladina-Ameerika poole, tahaksin tingimata – vastuolu fantaasias – oma matustel kohal olla ning mõningase vahemaa pealt ja hästi maskeerituna jälgida, kuidas mu tühi kirst maha maetakse.
Olin kuueteistkümnene, võib-olla ka seitseteist, kui B väitis, et ma pole oma ravimeid võtnud, muuga ei saavat näitude halvenemist seletada – ja näidud iseenesest on ju ikka kõige tähtsamad, nad olid ja on mu elu. Ei pea paika, ütlesin ma, olen küll oma ravimeid võtnud, kuigi päris kindlalt ei uskunud ma seda väidet isegi. Võib-olla olin kord või teine ühe tableti võtmata? Ja vahel mõne unustanud? Või siis ekslikult arvanud, et olen selle juba võtnud? Aeg-ajalt olen küllap meelega ühe või teise tableti ära jätnud, kuna kortisooni, müüginimega Urbasoni, ei ole ma suutnud piisavalt kiiresti alla neelata, ikka jäi suhu kibe maitse. Võib olla küll, et vahel olen mõne tableti vähem võtnud või neelanud ühest vaid pool, kuigi oleksin pidanud võtma terve – ma ei mäleta enam täpselt, kuid mäletan, et tahtsin toona sageli olla pigem surnud kui elus, kuna surnud olemist suutsin ma hoopis lihtsamini ette kujutada kui elu, seda elu, mis võib-olla, aga võib-olla ka mitte mul veel ees oli. Mul polnud ju aimugi, mida peaksin sellega ette võtma. Ja kus. Ja kellega. Nii palju, liiga palju võimalusi. Hoopis kergem oli kujutleda, et mind enam ei ole, selle asemel, et pean kellekski saama. Elada on ju hulga keerulisem kui surnud olla.
Äkki olen ainult selleks siin, et mulle kõik see taas meelde tuleks? Mul on ju terve ilm aega.
Ükskord hüppasin siis kraana otsast alla, üheksakümne meetri kõrguselt, kuigi jalgade küljes oli mul kummiköis. Kõigepealt hüppas Katja, mu tollane sõbratar, siis mina. Küllap hüppasime sellepärast, et olime mõlemad kuidagi lahti lasknud või otsisime võimalust lahti lasta. Kuhu Katja õieti tahtis, ma enam ei mäleta, mäletan vaid, kuidas mul oli kõrini elada koos isaga surnud ema majas, mul polnud enam tahtmist koolis käia, polnud tahtmist