kuulis tuhmi kõlinat. See oli klaasitükk. Ta oli olnud kebabikohvikus löömingu tunnistajaks. Türklane oli käsutanud oma soomlasest alluvat, ettekäändeks Armonlahti tellimus. Soomlane oli kukutanud riiulilt maha neli rida tulbikujulisi teeklaase, võtnud põlle eest ja visanud selle kebabivarda otsa. Türklane oli ähvardanud politseiga, aga polnud isegi oma moblat välja võtnud. Soomlane oli kõndinud minema, tema tüdruk lõi käsi kokku ja patsutas oma kangelase selga. Soomlane tuli tagasi ja ütles tervele kohvikutäiele, et türklane peseb klaase ja taldrikuid oma süljega. Ta tutvustas tuksis nõudepesumasinat. Türklane läks vihaseks. Kliendid jätsid oma söömaaja pooleli, Armonlahti koos teistega. Vallandatud soomlane paistis Armonlahtile kuidagi tuttav. Kas too elas temaga koos samas Ida-Pasila ühiskorteris? Armonlahti oli kohanud oma ühikakaaslast ükskord ukselävel, kaks kuud tagasi.
„Istu.”
Armonlahti mõtles korraks, kas selleks, et oleks võimalik täita oma personaalse pangakonsultandi käsku, tuleks püsti tõusta. Konsultant ise võttis kätt surumata istet.
Rahavalvur sirvis oma pabereid. Ta tahtis näidata, et see on tema igapäevane töö. Luuseri tundis ta juba kaugelt ära. Sellised kontrollisid teel nende kontorisse minutiste vahedega oma Turo-lipsu sõlme. Personaalne pangakonsultant tõstis pilgu Armonlahti juustele. Ta ei suutnud leppida oma kiilastumisega, kolmekümne viiene mees.
„Gourmet De Luxe OÜ, pankrot, neljasaja tuhande eurone võlg, üllatuslikult meie, mitte maksuameti ees.”
Armonlahti noogutas.
„Ainus realiseerimata tagatis on seitsmekümne viie ruudu suurune kolmetoaline korter Vantaal, omanikud Tarmo ja Eine Armonlahti. Tagatise käibehind kinnisvaraturul umbes kakssada tuhat eurot, sõltub seisundist.”
Armonlahti noogutas.
„Mul jäi telefonis ebaselgeks, miks me seda tagatist ei realiseeri. Saaksime vähemalt mingi osa oma rahast tagasi.”
Pangakonsultant ei viidanud korteriomanike ilmselgele sugulussuhtele pankrotistunud isikuga, nii et Armonlahti otsustas, et kaitsetutele vanainimestele ta apelleerima ei hakka. Sellest poleks kasu. Ta otsustas rünnata. See polnudki õieti otsus, see oli ainus variant. Armonlahti tõusis püsti ja köhatas.
Oodates pangakonsultanti kella viieteistkümneks kokku lepitud kohtumisele, oli tal olnud piisavalt aega. Ta oli lugenud panga brošüüre ja unistanud klientide väljakäigust. Brošüürides kõneldi personaalse lõikega lahendustest. Armonlahti pakkus nüüd endale välja personaalse rätsepatöö, juhul kui pangakonsultant ainult kuulata suvatseks.
Pangakonsultant asetas sulepea lauale. Laip, mida ta äsja tagus, oli tõusnud põrandalt püsti ja urisenud.
Pangakonsultant oli valmis oma klienti kuulama, loomulikult, see oli ju pangas tema töö, aga tema meelest polnud pangal muud varianti kui päästa see, mida päästa andis, mis tähendas tagatise müümist. Ta mõistis, et meede põhjustab inimlikku hingevalu, aga ka panga aktsionärid peavad taluma kannatusi, kui neil tuleb Armonlahti untsu läinud äri tagajärjed alla neelata.
Kui pangakonsultant ülevaadet andis, mõõtis Armonlahti konsultandi boksi ja tegi mõttes mõned arvutused.
Kolm tüdrukut tõmbavad päevas kolmekümnel kliendil paugu lahti. Sellega teenib firma päevas kaks tuhat nelisada eurot bruto. Kuus teeb see seitsekümmend kaks tuhat.
Summast pimestatuna lõpetas Armonlahti arvutamise. Sulgedes silmad, püüdis ta ennast taltsutada: bruto.
Kui võtta maha prostide jagu ehk umbes pool, mõlemale turvale neli tonni kuus, üür, elekter, kummid, libestid, porno, peod firmasisese üksmeele tugevdamiseks ning muud jooksvad kulud, siis arvutas Armonlahti välja, et ta teenib kuus kakskümmend tuhat eurot puhtalt kätte.
Armonlahti võttis pintsaku seljast ja istus.
Musta raha makstakse puhtalt kätte.
Armonlahti pakkus välja kokkuleppe. Ta maksab võlga ja intresse kümme tuhat eurot kuus, pank omalt poolt hoidub tagatise ehk siis Vantaa kolmetoalise realiseerimisest.
Pangakonsultant klõbistas kalkulaatoriga, kuid arvutas ometi valjult. Võlg oli nelisada tuhat. See oli viieks aastaks seotud viieprotsendilise intressiga, mis oli kahtlemata ettevõtja enda mõttevälgatus, mille nutikus asetus nõutukstegevasse valgusse nüüd, kui intressimäära keskmine oli kuus alla 0,7 protsendi. Viieprotsendiline intress maksis aastas kakskümmend tuhat eurot. Algupärase võlamaksegraafiku järgi oleks tulnud tasuda nelikümmend tuhat eurot aastas. Enne pankrotti pidi pank seega saama Armonlahtilt kuuskümmend tuhat eurot aastas, ja nüüd pakkus ettevõtja ise välja, et maksab pangale aastas sada kakskümmend tuhat eurot. Mida see õieti tähendas? Miks ei maksnud Armonlahti kümmet tuhandet kuus enne pankrotti? Siis oleks saanud ju seda vältida.
„Ma olen majandusteaduste magister.”
„Eks me kõik ole majandusteaduste magistrid, härra tegevdirektor.”
„Pank ju ainult võidab sellest.”
„Me peame teatama maksuametile kõikidest üle kümne tuhande euro suurustest hoiustest.”
„See pole hoius, see on kustutus.”
Personaalne pangakonsultant kompas tüügast lõual.
„Pank ei soovi mingilgi moel tegeleda ükskõik missuguste ebaseaduslike toimingutega. Nagu rahapesuga.”
„Te solvate mind.”
„Kust te oma arust selle kümme tonni kuus võtate? Puhtalt kätte? Iga kuu? Teil on pea otsas laiali.”
„Ma mängin totalisaatoril.”
„Teate, majandusteaduste magister, käige persse. Täitsa tõsiselt.”
„Neid sissetulekuid ei maksustata. Marjul ja seenel käies saab samuti raha teha.”
Nad nägelesid tund aega. Meeleheide süstis Armonlahti soontesse adrenaliini, mille jõul oli ta suuteline edasi jaurama. Kuupalgaga mees väsis varem. Pangakonsultant oli nõus esialgse lepinguga eeldusel, et Armonlahti maksab viieteistkümnendaks jaanuariks võla- ja intressisummana kümme tuhat eurot. Kohe, kui Armonlahti jätab maksmata kas või ühe kuumaksu või maksab selle päev hiljem, on pangal õigus uus leping üles öelda ja Vantaa korter realiseerida.
„Lööme käed,” ütles Armonlahti.
Ta helistas autost Helenale ja küsis klientide kohta. Neid oli piisavalt. Ida-Pasila kolme inimese ühikatoas sirvis Armonlahti kohtuprotokolle, millest ta oli lasknud pankrotijärgsel nädalal teha Salmisaare kohtus koopiad.
Pool kolm vastu hommikut leidis ta nime.
11
avcilar, istanbul, türgi
Naastes kindral Eceviti ja tolle advokaadist poja juurest, istus Nasir hoovi peal, ilma rataste ja usteta Fordis.
See tundus liikuvat.
Läbi auto puhuv tuul ei suutnud kaasa tõmmata kusehaisu. Hoovi lapsed loopisid anonüümseid kive juba varem kühmulisele plekile, et peletada ta nende lemmikkohast minema. Kui Nasir ei reageerinud, läksid nad naabermaja taha autokumme põletama.
Nasir ei julgenud oma isaga kohtuda.
Ta teadis, et oli isa vastu eksinud. Kurdiperekonnas oli see kõige raskem kuritegu.
„Mu poeg. Mu esimene laps.”
Ta ei teadnud, kui kaua oli isa Memed tagaistmel istunud. Vani sugulased rääkisid, et noorest peast oli suutnud Memed suudelda mägikitse otsaesist, enne kui loom teda märkas. Nasir kartis, et isa oli jõllitanud tema pea sisse, näinud tema mõtteid ja hävitanud need juba eos.
„Sa ehmatasid mind, isa.”
„Kus on Layla, mu poeg Nasir?”
Nasir vaikis.
Isa Memed hakkas meenutama oma endist tütart, Asumani. Kas Nasiril on oma õde veel meeles? Kaks aastat tagasi teatas Asuman, et talle ei sobinud tema jaoks välja valitud peigmees.
Loomuvastasest heatahtlikkusest oli Memed võtnud Asumani