soovitas oma tellimust ka Nasirile ja Laylale. Ta lõpetas kiiresti kõhkvel vaikuse.
Te ei pea maksma, rehmas kindral käega läbi pimeduse.
Suleiman tellis kiviahvenat. Sõjamehe pojana tahtis ta, et rindejoon hoitaks selge. Nad polnud kogunenud siia vesipiipe võrdlema, vaid äri tegema, tema arusaamist mööda pidi Layla viivitamatult riigist lahkuma.
Suleiman ei tahtnud teada, mispärast. Ta suudaks põgenemise korraldada, tasu eest. See on tema töö. Üks oli kindel. Ta ei kavatsenud oma klientide lõunaid kinni maksta. Kindral koukis taskust rahakoti ja viskas selle vastu seina. Sinna oli riputatud vaip. Ettekandja korjas rahakoti põrandalt üles ja tõi selle kindralile tagasi. See polnud tal esimene kord nii teha.
Teine ettekandja tõi lauale taldrikud anšooviste jaoks. Mehed jõid teed ja rakit, Layla ainult teed. Layla vaatas, kuidas vesiselge Yeni Raki muutus piimjaks, kui ettekandja sellesse vett kallas.
Seinavaibal olid paigale tardunud lõngast osmanid.
Laylal hakkas neist kahju. Nad olid juba ammu surnud. Mis oli jäänud alles nende elust? Üks osman ulatas teisele potti.
Mida oleksid nad vastanud, kui neilt oleks küsitud arvamust seinavaiba kohta? Kui nad oleksid saanud kunstnikku mõjutada? Kas nad oleksid keeldunud esinemast nõnda tühisel asjatoimetusel järelmaailma jaheda pilgu all?
Või oleksid nad võtnud vastu mis tahes rolli, isegi häbiväärse, et saanuksid ainult edasi elada? Olgu siis kas või lõngana?
Kindral rõhutas, et poeg võtaks vajaduse korral alati tema rahakotist raha. Ta pakkus, et Suleiman oli teinud seda ilma erilise pealekäimisetagi juba paarkümmend aastat. Suleiman protesteeris, aga kindral katkestas teda.
Minu vanaisa oli kurd, ütles kindral.
Ta naeratas sõbralikult. Layla nägi, kuidas kindrali silmad mustade klaaside taga liikusid. Nad ei suutnud libedast, pimedast maailmast kinni haarata. Nad ekslesid peatumatult.
Minu vanaisa mitte, õnneks, ütles Suleiman.
Mu poeg palub ennast vabandada, sest ta peab tualetti minema, ütles kindral.
Ei pea, kähvas Suleiman.
Kindral kukutas Sulemaini anšoovised tolle pükstele. Suleiman lahkus.
Nasir vaatas talle üllatunult järele. Nende heategijast oli robinal saanud kloun.
Laua äärde, mõne sammu kaugusele tatsas vana ettekandja. Kindral puhkes naerma. Ta väitis, et juba restorani sisenedes tundis ta lõhna järgi ära Tuncay hambad, mida too ihnuskoi oli lasknud parandada jordaanlasest muularautajal Erzurumis 1959. aastal. Rautaja parandas hambaid kapjadest keedetud liimiga. Vana ettekandja patsutas kindralit õlale. Häbitunne ja naiste seltskond ei lubanud tal hakata meenutama, mis haiguse oli kindral sihvaka kolonelina samast linnast endale hankinud. Ettekandja küsis, kas Nasir ja Layla teadsid, kellega nad koos lõunatavad.
Lase olla, Tuncay, palus kindral, aga mitte tõsiselt.
Ettekandja ütles, et kindral on rahvuskangelane. Just nii. Kenan Ecevit osales kolonelina kindral Kemal Gürseli juhitud 1960. aasta sõjaväelises riigipöördes. Pöörde otsustavatel tundidel oli ta hoidnud İstanbulis korda majas. Peaminister Adnan Menderes kukutati võimult ja viidi İmralı vanglasaarele, mille ainus vang on praegusel ajal kurdide liider Abdullah Öcalan. Allahi ja Türgi rahva tahtel poodi peaminister Menderes İmralı saarel üles. Kolonel edutati hiljem kindraliks ning 1980. aasta eelmisest veelgi demokraatlikuma sõjaväelise riigipöörde ajal oleks kindral võinud kerkida üha kõrgemale, aga seda takistas tema päritolu.
Tuncay, hoiatas kindral.
Ettekandja vaatas nüüd esimest korda korralikult Nasiri ja Laylat. Ta palus vabandust. Tal polnud kavas kedagi solvata. Nasir kinnitas, et ta tunneb Türgi armee kombeid. Kindrali tublidust tõestas kõige paremini see, et ta ei tõusnud armee tippu. Ettekandja jäi mõtlema, kas talle oli kuuldu meeltmööda või mitte.
Kindral vajus oma mälestustesse. Ta kerkis neist naeratades. Ta tahtis head teha. Seetõttu oligi ta kaasa trüginud, kui oli kogemata oma poja Suleimani ärikõnet pealt kuulnud. Kindral küsis Nasirilt, kas ta teadis, kes võiks tema õe kitsikusest päästa. Nasir vangutas pead.
Grigori Spiridonovitš Petrov, ütles kindral nimest mõnu tundes.
Kindral rääkis Napoleonist, sellest korsiklasest, kes oli käinud märatsedes Euroopa ühest äärest teise. Venemaal külma saanud Napoleoni ohu kustutasid lõplikult inglased. Tänu sellele hakkas saarerahva maine mandri-Euroopas tõusma. Kõik pidi olema inglispärane. Kuivade mägede järskudel nõlvadel hakati kasvatama muru lihtsalt seetõttu, et see õilmitses vihmasel Inglismaal. Asutati klubisid. Neis joodi viskit soodaga, kuigi maa traditsiooniline naps oleks olnud konjak või vodka või kadakamarjaviin või grappa või raki. Inglaste matkimine levis igale elualale.
Inglasi jäljendati ka spordis. Otsekui võimas tulekahju hakkas Euroopas levima kõige lollakam inglise spordiala, ühe palliga mängitav jalgpall. See leidis aset juba 19. sajandil.
Suleiman tuli lauda tagasi, plekk jalgevahes ja läikiva, sünnimärke täis kiilaspea kohal must pilv, milles välkusid piksenooled. Suleiman palus isa vaimuhaigust – jalgpalliviha – mitte tähele panna. Advokaat Suleiman Ecevit oli ise Beşiktaşi pooldaja, nii nagu iga mõtlev inimene. Kindral tellis seltskonnale magustoiduks baklaavasid ja lokumi. Suleimani ettekandja tõi talle kiviahvena ja hakkas seda laua ääres luudest puhastama.
Milline on teie suhe jalgpalli, mu noor sõber, küsis kindral.
Jahe, vastas Nasir.
Täiesti sobiv temperatuur, julgustas kindral.
Laylale meenus Nasiri poisiea varandus – ajalehtedest välja lõigatud ja papile liimitud pildid. Nende alla kirjutas Nasir nimed: Pele, Beckenbauer, Cruyff, Maradona, Zidane. Ta tutvustas uhkusega mehi oma nooremale õele, viidates neile eesnimepidi. Layla tundis oma põlvel Nasiri sõrme, mis koputas: ole vakka, ole vakka, ole vakka.
Suleiman hakkas vaikides ahvenat puruks kiskuma.
Kindral kirjeldas, kuidas pallikatk viimase saja viiekümne aasta vältel levis. Mõistust toideti pikkade kommentaaridega mineviku ja tuleviku jalgpallimatšidest. Lastelt tiriti käest raamatud ja topiti asemele pall. Kui pall oli juba lahti löödud, siis pidama seda enam ei saanud. See jäi igaveseks ringi põrkama. Londonist Buenos Aireseni, Kairost Kyotoni. See ületas Himaalaja ja ookeanid.
See jäi meie galaktika keskmes päikesena pidama.
Rahvad pidasid oma suurimaks saavutuseks pääsu maailmameistrivõistlustele, nahkset palli taguma. Kindral jälgis tänu pojapoja ettelugemisele aeg-ajalt oma poja spordilehte, soovides lihtsalt ühte asja kontrollida.
Oli üks rahvas, kellel polnud jalgpallist sooja ega külma.
Nad elasid Finlandiyas.
Kindral naeratas. Finlandiya polnud kunagi meistrivõistlustel palli tagunud, sel lihtsalt põhjusel, et Finlandiyas polnud keegi sellest huvitatud. Seal ei langetud nii madalale, et igal õhtul betoonstaadionidel lärmata. Reite treenimise asemel keskenduti seal vaimsele suursugususele.
Soomlased olid harinud raske pingutusega oma soise maa elamiskõlblikuks. Seal, kus enne hõljusid malaariasääskede pilved, puhus nüüd värske tuul, mis pani koolide ja kasarmute hoovidel lehvima Soome lipud. Soomlased elasid oma maal, tugevad ja süütud nagu valged liiliad.
Kindralit paistis soomlaste iseloom liigutavat. Ta võttis päikeseprillid eest ja pühkis neid suletud silmil. Soome hinge madonnalik puhtus võlus teda.
Mehed meenutasid Apollot: laiad õlad, taevasinised silmad, pilvitu laup ja musklis, soojad käed. Nad ei sarnanenud millegi poolest jalgpallikangelastega, väikeste silmadega Manchesteri gängsteritega.
Ja soome naised ei jäänud ei välise ega sisemise ilu poolest meestest sugugi maha.
Vastupidiselt oma poja väidetele ei vihanud kindral sugugi sporti.
Tema inimideaal oli roomalik. Ta hindas tervet vaimu terves kehas. Spordis pidi inimene võtma teisest inimesest mõõtu mitte ainult lihaste, vaid