Nad kuulsid, kuidas uks paugatas. See oleks ka möbleeritud korteris kõvasti vastu kajanud.
„Korteriperemees elab ülakorrusel.”
Enne kui Armonlahti vandesõna lendu lasi, vajutas ta läppari kinni. Küll nad korteriperemehele oma arvamuse välja ütlevad, kui ta hakkab pinda käima. Helena ja Krisu läksid Meritullinkatu Alepasse, Armonlahti jäi Liisankatule moblaga ingliskeelseid kõnesid tegema.
Krisu hoiatas Helenat Kyyttö eest. Too oli oma poja silme all naist pussitanud. Kyyttö oli naist kaks aastat pärast lahutust telefonikõnedega, sõnumitega, uksekella pläristamisega taga kiusanud. Kui naine endale uue leidis, tabas Kyyttöt lühis. Ta oli kõik oma teo üle uhkustamisega ära väsitanud. Ta istus neli aastat. Krisu meelest ei õppinud ta sellest tuhkagi.
Krisu saatis oma ja Kyyttö numbri visiitkaardina Helenale. Omaette imestades täitis Krisu Helena palve visata ta Rikhardinkatu raamatukokku.
Helena eksles ühelt korruselt teisele ja lasi käel raamaturivisid silitada. Tema hinnangul mahtus linna keskraamatukokku poolteist miljonit teost. Kui iga raamatu kirjutamine oli võtnud kaks aastat, oli raamatukogu rajamisele kulunud kolm miljonit aastat.
Niivõrd erakordne hulk inimtööd oli ilus.
Helena probleemid kahanesid rajatise miljonite aastate kõrval pea olematuks. Ta ei tundnud riiulivahet ummistavat, varsti sünnitavat naist äragi. See oli Jatta. Nad olid kaua aega tagasi parseldanud üheskoos Roskapankki purjus klientidele Julkkut ning üheskoos olid nad ähkinud ka ühe sügise ja ühe kevade mingi jujitsu-mehe korraldatud enesekaitsekursustel. Puidutöötlemisinseneriks õppinud kapp oli vihjanud, et ta peab enesekaitsega tegelevaid naisi seksikateks. Helenat ajas viie aasta tagune heakskiiduigatsus punastama. Talle oli alati teinud muret üksainus asi: kas ma kõlban.
Jatta hakkas valmistuma emapuhkuseks, lahkudes Pöyryst, Indoneesia paberimasinaprojekti asejuhataja kohalt. Helena ütles, et ta kirjutab doktoritööd. Oma jutu katteks laenutas ta tummaks löödud Jatta nähes meetri jagu astronoomiat.
Armonlahti oli Liisankatult lahkunud. Helena soojendas Dr. Oekteri ülessulanud pitsat ja jagas pärast lõunasööki Sultani kondoomid võrdselt kolme öökapi sahtlitesse. Igasse sahtlisse jagus täpselt üks tuub libestit. Häbitunne kahanes kolmandiku võrra. Universumi peitis ta oma toa koristusvahendite kambrisse. Selle tagumise seina külge oli kinnitatud kilekate. Kui Helena katet puudutas, kukkus see riiulile. August nägi kõrvaltuppa. Ta asetas kile oma kohale tagasi ja koputas kambri kõrvalseina. See kõmises. Ta kahtlustas, et kõrvaltuba oli kunagi olnud köök ja õõnes koht serveerimisluuk. Kui luuk kinni kaeti, õhutati kööki kambri kaudu. Muud põhjendust Helena välja ei mõelnud.
Pärast söömist jäi Helena riietega voodile tukkuma. Ärgates nägi ta, et videvik on käes.
Telefon helises.
Jahe naishääl küsis, kas Helena on Asko Jalmari Oksankohta tütar. Helena vastas jaatavalt. Medõde ütles, et Asko Jalmari Oksankohta kopsuvähk on arenenud terminaalsesse faasi. Praegu kaaluti tema siirdamist ravimatute haiglasse.
„Kuhu?”
„Surijate hooldekodusse.”
„Aitäh.”
Õde ütles, et ta tunneb kaasa, ja soovis jõudu. See suurendas Helena, tundmatu tütre kannatusi.
Ta pesi puhtaks ühe taldriku, ühe klaasi, ühe kahvli ja ühe noa. Ta soovis, et tal olnuks rohkem nõusid pesta.
Ta helistas oma endisele mehele, lootes, et vastu võtab Ilmari. Esimest korda üle mitme nädala kuulis ta oma poja häält, mis hääldas hoolsalt värsket ärri. Ilmari oli hakanud haarama helisevaid moblasid just siis, kui Helena kodust ära kolis.
Eks hüüdis mõne hetke oma perekonnanime, enne kui telefoni kinni pani.
Helena lamas selili voodis ja vaatas lage, Heikkise põrandat.
Ta hakkas tegema ohkivaid armatsemishäälitsusi, aga jäi vakka, kui mõistis, et ta nutab.
4
haydarpaşa rongijaam, istanbul, türgi
Nasir äratas Layla üles.
Süüriast pärit koristaja, vasakut jalga lohistav kurd, oli lubanud jääda neil suletud rongijaama tingimusel, et nad ei maga. Lisaks jalale vedas süürlane enda järel vigisevate ratastega prügikorvi. Ta sülitas oma äsjapuhastatud põrandatele päevalilleseemneid.
Nasir, kas sa tunned Ismaili, küsis Layla.
Loomulikult tunnen ma oma venda, ütles Nasir.
Ta hakkas lugema räbaldunud Milliyeti. Peaminister Recep Tayyip Erdoğani näol tallus suure mehe kingatalla muster. Peaminister nägi solvunud välja. Tema hauas Diyarbakıris lebas ilmatu suur kauss. Layla arvas, et vend sai küsimusest õigesti aru.
Rah, rah.
Viuks, viuks, viuks.
Kurb süürlane tuli tagasi, et kontrollida, kas Nasir ja Layla peavad lepingust kinni. Et oma õde ärkvel hoida, rääkis Nasir Laylale rongijaamast: pehmesse mereäärsesse pinnasesse tambiti suure auruhaamriga üle tuhande puust posti, selle peale rajati loss koos tornidega, see oli Saksa keisri kingitus sultan Abdülhamidile, rongijaama piiras kolmest kandist vesi.
Saksa keiser kinkis sultanile rongijaama, kuhu sai kergemini laeva kui rongiga, mõtles Layla uniselt.
Isal on haige süda, ütles Layla.
See on aastaid haige olnud, ütles Nasir.
Ema hoolitseb isa eest, ütles Layla.
Nasir pööras Milliyeti lehte. Layla luges kokku lehekülje ülaserva kirjutatud tähed: Yazarlar.
Laylale meenus, et emale meeldib väga see seinale kinnitatud ja raamitud foto, millel poseerivad kõik kolm venda: tema mees Memed, tolle vend Hakan ja mässumägede märter Elend.
Ema meelest näeb tema mees Memed sellel fotol nii uhke välja, vuntsid, saabastatud jalad ja vintpüss käes, ütles Layla vaikselt. Nasir lakkas jõllitamast teeplekki Milliyeti peal, ta paistis mõtlevat, enne kui lehte edasi lehitses. Tema meelest oli ema jutt imelik: kurdi naised ei kirjeldanud kunagi oma abikaasade välimust, teistest meestest rääkimata. Selline asi ei sobinud naisele.
Köögis kirjeldavad nad küll, ütles Layla.
Imeliku sõna väljaütlemine valmistas talle piinlikkust ja ajas Nasiri muigama. Layla toetus vastu venna selga. Venna soojus õhkas läbi lambavillase ja suitsulõhnase jaki. Layla kuulis, kuidas Milliyeti lehekülje liikumisel tekkis justkui laisa, hootise tuule maha kukutatud paplilehtede hääl.
Mu rinnad paisusid kahe kuuga lopsaka naise mõõtu ja kui ma oma alusriided verega ära määrisin, otsisin tuge emalt. Ta ütles, et ma olin nüüd astunud väravast saatana aeda. Kui ma nutma hakkasin, ütles ema lohutuseks, et sama saatus langeb osaks kõigile naistele. Ta soovitas mul ennast puhtana hoida, sest naise sees oli samuti värav. See tuli mul lukus hoida. Seda tohtis avada ainult Murat, minu tulevane abikaasa.
Ema rõhutas, et sisemise värava puutumatus oli naise kõige väärtuslikum vara. Kui värav purustatakse ja puutumatuse pitser maha murtakse, muutuvad mehed elajateks, kuigi elajad on nad niikuinii.
Selle värava pärast on mehed valmis tapma.
Nad pole mitte ainult valmis, nad lausa peavad tapma, kui nad tahavad, et neid veel meesteks peetaks.
Nii on maailma ja naiste asjalood, ütles ema.
Kuidas see värav purustatakse, küsisin mina.
Sina ei pea seda teadma, piisab sellest, kui su mees Murat seda teab, ja tema juba teab, Allah on andnud talle võtme, millega see värav lahti tehakse, ja mitte kellelgi teisel siin ilma peal pole sinu värava võtit, ütles ema Gülistan.
Sedasi oli Allah kõik paika seadnud.
Igal naisel maailmas on värav, mille võti on olemas ainult tema mehel.
Rinnad kasvasid kahe kuuga, nad muutusid suureks ja pehmeks