üüripabereid oma ja Helena kuhilaks.
„Kas te teete õhtuti kõva häält?”
„Jah, siin hakatakse hiliste tundideni tööle.”
„Miks nii?”
„Siia tulevad organisatsiooni ruumid.”
„Mis organisatsiooni?”
„Kultuurieksport.”
Helena ei saanudki aru, kuidas ta selle peale tuli. Heikkinen mõõtis teda nüüd hindava pilguga. Ta kartis, et jääb üürirahadest ilma, kultuuris liikus vähe raha, seal kohtus sedel haruharva oma liigikaaslasega. Heikkinen ise oli õilmitsenud ehituses. Ta näitas Helenale oma käsi ja küsis, mida proua näeb. Helena ei osanud vastata. Käsi, mis ei karda tööd, ütles Heikkinen.
Helena seletas, et tema organisatsioon teeb koostööd ainult rahanduspoolega, riigiga ja liiduga. Just tänu liidule on kavas Liisankatul hiliste tundideni töötada. Lääne-Euroopas elati teise kella järgi kui siin, nad jätsid töötegemise keset päeva kus see ja teine, veetsid veini- ja toidurikkaid siestatunde. Soomlased pidid lihtsalt harjuma, et tuleb õhtul kümneni tööd vihtuda.
Heikkinen jättis Helenale korteriga tutvumiseks vabad käed, samal ajal loeb ta ise veel kord lepingu läbi. Kuna see jutuks tuli, siis kontrollis ta just nelja kuu ettemaksu.
„Ikka kolme kuu.”
Heikkinen hakkas lugema, nimetissõrm esilugejaks. Et asja paremini mõista, vajus suu lahti. Helena kõndis tühjalt kõmavast salongist võimalikult ettevõtliku näoga magamistubasid vaatama. Ega ta ei pidanudki jubedalt pingutama. Ta oligi ettevõtja. Ta võttis ette ellujäämise.
Helena läks vetsu ja sulges ukse. Kahhelkivide jahedus imas tema närvilisust ja ta ei mõistnud, mis tal õieti arus on. Homme hakkab ta raha eest keppi tegema.
Maja oli ehitatud 19. ja 20. sajandi vahetusel. Kolmas korrus oli teeninud mõne kodanlase või kõrge ametniku koduna. Trepikoja põhjal järeldades oli see pärast Teist maailmasõda kolmeks korteriks tükeldatud. Seetõttu olid südalinna korterid kummaliselt ärklirohked ja varjatult avarad. Helenale olid need alati meeldinud. Tubade kõrgus ületas üürimäära. Seinad janunesid värvi järele. Armonlahti meelest oli Kruununhaka jõukas kant, seal ei hakata koheselt litsimaja kahtlustama.
Helena tõmbas ilma põhjuseta vett, et näha, kas pott töötab. Ta pesi igaks petteks käsi, äkki tegi Heikkinen ukse taga üürilise isikliku hügieenitaseme osas järeldusi. Helena avas ukse ja seal see Heikkinen seisiski. Too manas ehmatuse asemel näole nostalgilise ilme.
„Tuhat viissada?”
„Nelisada.”
Heikkinen juhatas ta käega oma endisel kohal seisvasse salongi tagasi. Pärale jõudes tuletas Heikkinen meelde, et korter anti üürile ilma mööblita. Ta näitas lepingus vastavat kohta, Helena kirjutas aknaklaasil oma nime paberile ja enne kui Heikkinen enda oma alla kraapis, kontrollis ta Helena allkirja. Ta soovis neli tuhat kakssada eurot.
Helena koukis Irkku mantli põuetaskust ümbriku ja ulatas selle Heikkisele. Too uuris rahatähti vastu valgust, langetades hetke pärast heakskiitva otsuse. Ta luges raha kaks korda üle. Helena mainis kviitungit. Heikkinen küsis imestunult, kas lugupeetud üürnik arvab, et ta võtab temalt kahekordse ettemaksu. Helena arvas, et ega vist, sest ta saab kohe kviitungi. Heikkinen kirjutas selle välja, lüües lõppu tarbetu punkti.
„Võtke ühendust, kui korteriühistuga ütlemist tuleb.”
„Vaevalt, et tuleb, aga suur tänu.”
„Ma elan seal üleval.”
Heikkinen loovutas Helenale korteri- ja keldrivõtmed koos varuvõtmetega ja palus tungivalt neid mitte ära kaotada. Ukseavas rõhutas ta, et pooldab ettevõtlust. Kaasaegne Soome, see argpükstest palgasaajate maa tegi teda väga kurvaks. Keegi ei tahtnud riskeerida, viilima olid kõik mihklid. Jäähokit mängiti ainult sellepärast, et saaks kaaslasi kallistada. Lõkketulede ääres ajasid juttu tsivilistid. Kui kusagil kõliseb, siis ei kosta see sepa alasilt, hoopis riigi või omavalitsuse kuupalk kukub arvele. Ukse sulgemise järel lubas Helena endale väikse murehetke. Lesestunud Heikkinen oli üksildane ning tahtis iga vastutulijaga juttu puhuda. Vanamees elas ülakorrusel, head see ei tähenda. Mis siis, kui ta õhtuti kuuldetoru vastu põrandat surub ja nii enda meelt lahutab. Ega selliseid või kunagi teada.
Minut hiljem helistas uksekella Armonlahti. Kindla peale ootas ta trepikojas Heikkise lahkumist. Läppar kaenla all, kõndis ta salongi, urises moblasse ning nõudis Helenalt võtmeid ja kviitungit. Ühe võtme andis ta Helenale tagasi.
Armonlahti istus vaevaliselt põrandale ja avas läpaka. Ta sisenes Sihteeriopisto leheküljele ja hakkas klõbistama, suur mees väikse arvuti kohal lössis, tagumik jakisabal. Uksekell helises. Armonlahti peanõksak käskis ukse lahti teha. Trepikojast kõndisid teineteise järel ilma teretamata sisse kaks nahktagis meest, nende vahel voodi. Nad lõid salongi kõrval asuva ukse lahti ja suundusid voodiga seina äärde.
Maja ette Liisankatule oli pargitud kaks kaubikut. Helena tassis patju ja voodilinu. Vana naine jõllitas ilma igasuguse häbita nende tegemisi. Ta teab, mõtles Helena. Laiaõlgsed mehed kandsid vaikides sisse veel kaks voodit, kolm öökappi, kolm vaipa ja vana televiisori, tegid suitsupausi ja tõid pärast seda kolm madratsit. Nad tegid nahktagid eest lahti ja nõjatusid vastu salongi seina. Armonlahti käskis Helenal vaadata Sihteeriopisto kodukale minevat kohvipausikuulutust: „Kogenud, ihar ja rinnakas maatüdruk otsib oma tassi sisse lusikat.”
Helena küsis imestunult, kust Armonlahti teadis, et ta on Oulust pärit. Armonlahti toksis kuulutuse juurde Helena telefoninumbri. Ta ütles, et loob laia värvigammat. Soomlaste ja venelaste kõrval otsiti eksootikat, mida oli praegu, kui nigeerlannad olid maalt välja saadetud ning somaallannad polnud litsiametist just vaimustunud, raske leida.
Armonlahti andis Helenale mobla, käskides tal toksida enda ja nende kahe nõjatuja numbrid mällu. Lähipäevadel ilmub Venemaalt Liisankatu korterisse uus tüdruk.
Armonlahti esitles kaht nahktagi kui turvamehi. Helena võib nende poole pöörduda kõikvõimalikes probleemsituatsioonides: kui klient on vägivaldne või ei taha maksta, kui ment tahab midagi teada või kui sotsiaalhoolekanne uurib kontokandeid. Seepeale tuli Armonlahtil meelde hoiatada, et kui Helena soovib nautida katkematut sotsiaalabi voogu, ei tohiks ta litsilöömisrahasid pangaarve kaudu liigutada. Helena peaks hoidma sulli kindlas kohas, kust turvad sellel paaripäevaste vahedega järel käivad.
„Helena.”
Noorem turvamees haaras punastades käest.
„Krisu.”
Krisul oli raskusi pärast ootamatut käesurumist sama tšillilt nõjatuda. Vanem oma kätt ei ulatanud. Ta palus vabandust, aga ta ei surunud põhimõtteliselt litside käsi. Ei midagi isiklikku. Selline põhimõte lihtsalt. Ta oli põhimõtete mees. Ja kogu lugu. Helena oleks valinud meelsamini löögi kui solvangu. Ta mõtles, kas peaks meest parandama: ta ei olnud lits, ta hakkab alles homme pihta. Olles heitnud pilgu mehe tühja näkku, ta loobus. Armonlahti ütles, et ta paneb teksti õhtul netti, Helena töö algab üheksast hommikul. Äkki ei helistagi keegi, ütles Helena. Helistab, helistab, ütles Armonlahti. Nüüd võib Helena minna koos Krisuga poodi, et osta kapitäis kondoome, hügieenisidemeid, Buranat, libestit, põieravimeid ja muud sellist. Sajase eest võiks Helena osta võrksukkasid, aluspesuhilpe ja mõne miniseeliku. Armonlahti eeldas, et Helenal endal polnud selliseid asju võtta, sest ta oli võrdõiguslik soome naine: teksad, lohvakad särgid, täistallaga kingad, šokolaadiorjus, mentoolikad, pidev pirin.
Armonlahti heitis ikka veel häbi käes piinlevale Helenale pilgu. Ta läks teise turvamehe ette seisma, tolle hingeõhu sisse, kümme senti mehest pikem.
„Kyyttö, me oleme sinuga varemgi rääkinud hinnanguliste ametinimetuste vältimisest.”
„Misasja?”
Kyyttö eemaldus seinast ja Helena nägi, kuidas mehe küljel rippuvad käed tõmbusid instinktiivselt rusikasse, kui temaga sedasi ilusti ja keeruliselt räägiti. Hakati kutseka pooleli jätnud mehega ülbama. Temaga polnud mõtet