Memed oli pehme südamega mees, kes armastas oma lapsi, sealhulgas tütreid. Ta soovis mõista oma tänamatute tütarde praegusaegseid kombeid, nii palju kui see oli klanni au häbistamata võimalik. Ta oli maksnud oma malbuse eest kallist hinda. Tütre pärast jäi tal süda haigeks. See oli rebenemas, kui armastus ja au seda eri suunas kiskusid.
Kõike ei saanud armastavgi isa lubada.
Kurdi gece-maja ümbritsev müür garanteeris selle, et türklaste lõdvad ja euroopalikult siivutud kombed ei hakka kurdi rahva seas levima. Väljaspool neid müüre tabab kurdi rahvast hukatus.
Kurdid olid ilma riigita rahvana vastu pidanud ainult seetõttu, et nad olid pidanud kinni oma kommetest. Iraak, Iraan, Süüria, Türgi. Igaühes neist elas palju kurde. Kõik nad laseksid kurdidel meelsasti endasse sulanduda. Nüüd tegid sedasama Saksamaa, Inglismaa, Rootsi, Soome ning kõik need riigid, kuhu kurdid olid türklaste tagakiusamise eest põgenenud.
Mida kauem ta poeg vaikis, seda enam Memed ägestus. Suure rõõmuga sööksid nad ära meie vaimu ja geenid. Me tugevdaksime nende lahjat verd, tõstis Memed häält.
Kurdid olid jäänud ellu just tänu nendele kommetele, mida väljaspoolsed halvustasid ja pelgasid. Allahi nimel, milleks neist loobuda? Mis mõtet sellel oleks?
Kas Nasir tahtis, et kurdid seguneksid türklastega?
Kas Nasir tahtis, et viiesaja aasta pärast oleks kurdide kultuur üks rahvariietes vahanukk Türgi rahvusmuuseumi tagaruumis?
Kas külmad mehed peaksid küsima kiimas tüdrukutelt luba, et hoida tuhandeid aastaid vana kultuuri? Mida arvad sina, mu poeg Nasir?
Nasir vaikis.
„Kas sa mäletad oma õde Asumani? Kas sa mäletad metsatukka Vani lähedal? Kas see asi rõhub sind?”
Nasir jõllitas enda ette.
„Äkki oled sa liiga nõrguke, et vastutust enda peale võtta? Oled sa valmis, et au välja kanda? See on raske raudrüü, mu poeg.”
Isa ja poeg vaatasid enda ette. Naised korjasid kanakuutidest mune. Katuselt kukkus lammas alla. Isa ja poeg otsisid väljapääsu tupikust. Kumbki oli valmis tallama teise autoriteedil. Nasir mõtles, kas isa lööks teda. Memed oli nelikümmend kolm, Nasir kakskümmend viis. Paljaste kätega isa oma vanimale pojale vastu ei saaks, kuigi isa positsioon andis talle ülemvõimu.
Isa süljega niisutatud parema käe nimetissõrm liikus aeglaselt vasakult paremale üle Nasiri kõri. Nasir tundis oma isa lõhna: tubakas, ürdijuust, higi, vürtsköömned ja İstanbuli slummide tuuled tema päikesekuivatatud riietes. Nasiril oli tunne, justkui oleks isa sülg kurgunahal tema oma veri.
Sellepärast oligi isa Memed oma sõrme märjaks teinud.
„Pea meeles, et mina olen sinu isa. Mina andsin sulle elu. Mina söötsin sind su ema rinnaga. Ma võin sinult elu ära võtta. Väga lihtsalt, üks ja kaks. See on minu õigus.”
Nasir ja Memed kuulasid algava vihma veel rütmi otsivat rabinat autovraki katusel. Klanni omad nülgisid lammast ja kirusid vihma. Vihma hääled süvendasid vaikust. Memed hakkas rääkima, asetades sõnu vihma taustale.
Tema au oleks peaaegu hävinenud, kui Asuman kaks aastat tagasi endale peigmeest hakkas valima. Justkui olnuks see tema valida.
Kurdi mehed ja naised on tuhandeid aastaid abiellunud sugulastega, keda isad neile välja valivad. Kas tõesti olid kõik oodanud lihtsalt hetke, millal sünnib maailma keegi Asuman, kes pöörab kurdi rahva saatuses uue lehekülje? Tema tahab ise valida, kellega koos oma elu elada.
Seda ta küll valida ei saa.
Valik on juba tehtud.
Ta elab koos oma suguvõsaga. See ongi kogu valik.
Abikaasa määramine on selles küll vajalik, kuid tühine asi.
Kurdi mehele ja kurdi naisele valitakse selline abikaasa, kes kõigutab kõige vähem suguvõsa tasakaalu. Abielu on ainult mört suguvõsa müüris. Abielu on ainult vahend, et sünnitada suguvõsale organiseeritul ja usuliselt vastuvõetaval viisil uusi järglasi. Kurdid ei paljune nagu loomad või türklased või eurooplased, juhuslikult, armastuseks ilustatud kirekapriiside tagajärjel.
Oli isa siis tõesti sundinud oma tütrele peale jubedat saatust?
Ei, mitte midagi hullemat, kui oli saanud osaks talle endale, tema naisele ning nende mõlemale vanemale ja nende esivanematele juba sadade põlvkondade jooksul.
Nad olid pakkunud oma tütrele sedasama, mis oli saanud osaks neile endale.
Ei midagi vähemat.
Isa teadis hästi, mida tütar tundis.
Nad olid ühe saatuse lapsed.
Kui Asuman teatas, et tahab endale ise abikaasat valida, sülitas ta näkku mitte ainult oma isale. Oma nooruse häbitu kõrkusega sülgas ta näkku kõikidele varasematele põlvkondadele, oma haudades põrmuks muutunud vanainimestele.
Memed jäi pikaks ajaks vakka. Nendeni jõudis põlevate autokummide hais.
Nad kuulsid, kuidas maanteel põrises türklaste haagistearmaada. Klanni liikmed läitsid hoovi peal lõket, õhtul säriseb vardas lammas.
Kui isa Memed lõpuks häält tegi, rääkis ta anuvalt. Nasiril hakkas häbi. Tunne üllatas teda. Isa Memed rääkis, kuidas üks põikpäine ja määrdunud hingega tütar murendas klannis tema positsiooni, aga teine samasugune Saatana sigidik muudaks ta sotsiaalseks heidikuks.
Ning sellega asi ei piirduks.
Mis Nasiril õieti arus oli?
Milline positsioon saab kurdide seas osaks avaliku heidiku lastele? Isa Memed lasi mõttel mõneks hetkeks poja meeltesse vajuda, enne kui küsis, vihmapiisad küsimuse ümber oma keerulist kalligraafiat joonistamas:
„Kus on Layla?”
Nasir väljus autost ja ootas, et isa tema ette seisaks. Nasir vaatas viis sentimeetrit lühemale Memedile silma.
„Ma tapsin ta.”
12
üliõpilaskorterid, mäkelänrinne, helsingi, soome
Pärast parlamentarismi ajaloo loengut hüppasid Jaussi ja Salla trammi peale ning kolistasid Jaussi korterisse. Salla viskas end ainsale voodile pikali ja kurtis, et tal on külm. Ta tõusis, et heita pilk kolmekümne aasta vanusele termomeetrile, väljas krudises Celsiuse järgi kahekümne seitsme kraadine pakane.
Salla istus voodile, kukutades ennast selili. Ta külmetas.
„Sees on kakskümmend kaks kraadi sooja,” ütles Jaussi, tõstmata pilku läpparilt.
„Naised ei räägi alati sellest, millest nad räägivad,” ütles Salla. Tema arust rääkisid naised nagu Pinteri näidendite tegelased. Ta tõstis jalad sirgelt õhku ja kõigutas neid teineteisest mööda. Ta lõikas õhku.
„Pinter kritiseetis Ameerikat Iraagi sõja pärast,” ütles Jaussi.
„Ja siis? Oli ju ka põhjust?”
„Me kõik muidugi igatseme Saddam Husseini,” ütles Jaussi. Salla lõpetas õhu tükeldamise ja langetas jalad aeglaselt voodile. Ta mängis võrkpalli. Ta oli Jaussist kaks senti pikem, söötja. Nende esimesel ühisel kohvil oli Jaussi küsinud Salla pikkust.
Salla hakkas valmistama Nizza salatit, Jaussi küsis temalt, kas ta pooldab Türgi liitumist Euroopa Liiduga.
„Sina oskad ikka naistega vestelda,” ütles Salla.
Jaussi meelest ei tohtinud Türgit liitu lasta. Teda pani imestama, millise kergemeelsusega kahmasid lääne saksad liitu uusi liikmeid, et lihtsalt oma turge laiendada. Türgi EL-liikmelisus oli liiga oluline asi, et jätta see krõpsukaupmeeste otsustada. Türgi demokraatia oli samasugune anekdoot nagu vene demokraatia. Nende naabritel muidugi naljatuju polnud.
Jaussi tuletas meelde, et türklased näevad oma EL-liikmelisuses võrdõiguslikkuse küsimust. Sedasi näitaksid eurooplased, et Euroopa Liit pole ainult kristlike