andis neile inimestele usku, et nii väike riik nagu Eesti võib võidelda nii palju kordi suurema Venemaa ja Saksamaa vastu, mõlema suurriigi vastu, mis Eestit vaheldumisi terroriseerisid.
Põgenemine Tallinna sadamast 1944. aasta septembris
Vabadussõda ja enne seda toimunud revolutsioonid huvitavad mind ka seetõttu, et sellest võtsid osa Eestis elavad rahvusvähemused. Need Eesti juudid, venelased ja rootslased, kes hiljem uue Nõukogude okupatsiooni alguses Nõukogude Liidu koonduslaagritesse küüditati. Minu emaema Helene tundis Eesti venelastest vanausulisi, keda Nõukogude võim oli Vabadussõjast osavõtmise eest ja Eesti riigi ülesehitamise eest karistanud. Kui NKVD 1948. aastal minu ema ja tema kaksikõe kinni võtsid, ruttas mu mures vanaema vanausuliste juurde naaberkülla oma sõprade juurde, nood kogunesid oma ikoonide ette ja palvetasid tema laste eest. Olen oma filmi tehes ja arhiivides ajalugu uurides avastanud, et need unustatud inimesed kandsid endas olulisi eetilisi väärtusi, millele toetudes Eesti iseseisvus oli üldse võimalik.
Vene vanausulised olid Venemaalt 1650. aastatel tapatalgute eest Eestisse põgenenud, sest patriarh Nikon ja keiser tsaar Aleksei Mihhailovitš viisid ellu usureformi, mis oli vanausuliste demokraatlike tõekspidamistega vastuolus, kuna see ühendas keisrivõimu kirikuga. Selles küsimuses on mind valgustanud vene vanausu kultuuriuurija ja vene keele õpetaja Apolinaaria Repkina, kes on pärit Peipsi äärest Mustveest. Ta on mulle lahti mõtestanud vanausuliste õpetustesse kodeeritud demokraatia põhimõtteid ning valgustanud vanausuliste sisemisi moraaliväärtusi seista vastu vägivallavõimule ja reetmisele õhutavale poliitilisele tegevusele. Vanausulised leidsid, et usku ei tohi poliitikaga ühendada. Vanausuliste jumalateenistuste korraldajad pidasid end jumalasulasteks, mitte selle asemikeks, kel on piiramatu võim. Bolševike suhtumine vanausuliste kirikutesse ja üldse religiooni oli aga veelgi brutaalsem kui tsaari oma. Nii ei olnud neil Vabadussõja alguseks muud üle jäänud, kui loota, et nad saavad iseseisvas Eestis vabamalt hingata. 1990. aastatel tegin ma vanausuliste rikkast kultuuri- ja laulupärandist Eesti telekanalile TV1 dokumentaalsaate “Rajaküla rahvas”, kus muu hulgas avastasin mulle seni tundmatu vanausuliste “vaikse tarkuse” – ikoonifilosoofia –, õpetuse heast, pühast ja kurjast. Vanausulised rõhutasid, et Eesti Vabariigi aeg (1918–1940) oli nende ajaloos kõige õnnelikum, sest poliitiline tagakiusamine lõpetati ja neil oli oma esindaja Riigikogus.
Apolinaaria Repkina 1990. aastate alguses Rajakülas vanausuliste kloostri juures
Rääkimata ei sa jätta ka Eestisse elama asunud juutidest, keda oli tsaaririik alati taga kiusanud. Ega Lääne-Eestis ja saartel elavatel eestirootslastelgi paremini läinud kui teistel rahvusvähemustel. Minu hea tuttava, Eesti juudi-kultuuri uurija ja kirjastaja Elhonen Saksa uurimuse põhjal võitles Vabadussõjas umbes 200 vabatahtlikku Eesti juuti, nende hulgas oli ka 12 arsti, kes on uutest, ajalugu taastavatest teostest välja jäänud. Ma kasutan nüüd selle võimaluse ära ja tuletan nende suurepäraste inimeste nimed meelde: Esre Dobruschkes (I polgu II pataljonis), Moses Epstein, David Frank (II armee hospitalis), Nosson Genss (3. jalaväe pataljonis), Julius Kahn (soomusrongis), Max Klompus (III suurtüki pataljonis), Jakob Kropman (koolipoiste pataljonis), Sigfried Mirvits (7. jalaväepataljonis), Samuel Polikovski (soomusrongis, vanemarst partisanipataljonis), Josep Rubanovitsch (soomusrongis nr. 3), Morits Schuman ja Hirs Shvarts. Elhonen Saks, kes mäletab veel Teise maailmasõja eelset Eesti Vabariiki, meenutab, et selle demokraatlik vähemuspoliitika tegi teistes riikides elavad juudid kadedaks. Eestis ei püütud vähemusi – rootslasi, venelasi, sakslasi ja ka juute – mitte assimileerida, vaid integreerida. Selle solidaarsuskogemuse pühkis ajalugu koos oma vägivallaga.
VABADUSSÕDA
28. novembril 1918 tuli Nõukogude Vene sõjavägi koos eesti punaste kütipolkudega Eestisse ja vallutas samal päeval Narva. Seejärel kuulutasid Eesti kommunistid Moskva näpunäitel Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni (ETK), mille eesotsas seisid Jaan Anvelt ja Hans Pöögelmann. See pidi andma Punaarmee pealetungile kodusõja mulje. ETK kontrollitud Eesti territooriumil tegutsenud bolševistlik parteiorganisatsioon kuulus Venemaa Kommunistliku Partei koosseisu ja seda juhiti sealt.
Bolševike peamiseks juhendiks oli halastamatu vägivald. Eesti Töörahva Kommuuni esimees Jaan Anvelt kirjutas 3. detsembril 1918 “Eesti Kütiväe Teatajas”: “Iga juuksekarva eest, mis meie seltsimeeste peast vägivalla teel maha langeb, vastutavad oma elu ja varandusega kümme valgekaartlast ning nende naised ja lapsed.”
Terroripoliitikat hakkasid teostama kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjonid. Näiteks kõik kirikuõpetajad kuulutati kontrrevolutsionäärideks ja seega töörahva vaenlasteks ning neil keelati Eesti territooriumil viibimine. Paar päeva hiljem keelati ära kõigi kiriklike pühade tähistamine. 30. detsembril 1918 andis ETK Siseasjade Valitsus välja määruse kõigi kirikuhoonete ülevõtmise kohta kohalike täitevkomiteede alluvusse.24
Esimesed kirikuõpetajad olid selleks ajaks juba hukatud. 18. detsembril 1918 hukati ränga piinamise tagajärjel Jõhvi kirikuõpetaja Karl Immanuel Hesse. Tookordse Eesti vaimulikkonna jaoks oli aga kõige traagilisem sündmus 14. jaanuaril 1919 Tartu Krediidikassa keldris bolševike toimepandud veretöö, mille 19 ohvrist 5 olid vaimulikud, nende seas Tartu ülikooli koguduse pastor Traugott Hahn, Eesti õigeusu kiriku piiskop Platon ja ülempreester N. Bežanitski.25
Inglise ajaloolane Catherine Merridale on uurinud surma ja mälestust Nõukogude Venemaal26 ning tõdenud, et bolševike sõjakäik rituaalide vastu pandi toime vandalismi kaudu. Nende pahameel kiriku kui iganenud nähtuse vastu väljendus tihti hüsteerilises jõhkruses. Bolševike ateism, mida nad püüdsid religiooni asemele kehtestada, mõjus inimestele vastuoluliselt, oli oma meetodites vaieldav ja kõle. Brutaalne tegevus oligi see, mis peletas bolševikest eemale ka kõige vaesemad Eestis elavad inimesed. Samuti oli paljudele neile pettumuseks asjaolu, et neile ei antud maad, vaid et baltisaksa mõisnikelt äravõetud maa ja mõisad muudeti ühismajanditeks, mida hakkas kamandama linnameestest koosnev juhtkond.
Eesti Töörahva Kommuun jäigi lühiajaliseks ja hõlmas vaid Ida- ja Lõuna-Eestit, mis olid langenud Nõukogude sõjaväe okupatsiooni alla. Punaarmee saavutas algul siiski suurt edu, sest Eesti sõjavägi oli alles loomisjärgus, murrang saabus siis, kui sõjavägede ülemjuhatajaks määratud kindral Johan Laidoner tuli 1918. aasta detsembris Eestisse tagasi (oli Saksa okupatsiooni eest paos). Ta ei hoolinud ohvitseride tsaariaegsetest kõrgetest auastmetest, vaid määras kõrgetele kohtadele andekaid noori madalama auastmega mehi. Sõja algul oli suurema osa Eesti rahva meeleolu rõhutud, eestlased ei uskunud enam, et Eesti võiks edukalt suure Venemaaga võidelda. Erandi moodustasid ainult ohvitserid ja koolinoored. Ohvitserid taipasid paremini, et Venemaast on jäänud pärast laastavaid revolutsioone järele vaid hale vari. Koolipoisid enamasti ei arutanud – nad võtsid relvad ja läksid.27 Minejate hulgas olid ka Heino Noore 24-aastane isa Karl Noor, kes oli saanud sõjaväelise hariduse Tsaari-Venemaal Irkutski sõjakoolis, ja Heino Noore ema Salme Noor, tollal Salme Küien. 24-aastane neiu oli lõpetanud Paide saksakeelse tütarlastekooli ja töötanud aasta Kaukaasias tsaariarmee eestlasest kindrali laste koduõpetajana. Pärast seda oli ta sooritanud ka halastajaõe kursused. Halastajaõena lahinguväljal töötades puutus ta Heino Noore sõnul kokku just paljude eri rahvusest eestimaalastega. Näiteks Vabadussõja baltisaksa aadlikust peakirurgiga Maximillian Fridrich Werner Zoege von Manteuffeliga, kes oli kaitsnud 1886. aastal Tartu ülikoolis meditsiinidoktori väitekirja ja pannud aluse Tartu Toome kirurgiakliinikus südame- ja veresoontekirurgiale. Ta oli enne sõda pühendunud südameoperatsioonidele ja võtnud esimesena kirurgilises praktikas kasutusele kummikindad ehk “steriilse käe meetodi”. Von Manteuffel oli olnud ka tsaari ihuarst ning osalenud 1906. aastal Londonis Venemaa Punase Risti Genfi konventsiooni koostamisel. 1918–1925 oli ta Eesti sõjaväe konsultantkindral.
Vabadussõjas oli eestlastel end algul väga raske maksma panna, kuid siis tulid Eesti väeosadele appi ilmastikuolud. Kuna sõda