on ülikoolilinn ja rahvusliku ärkamise keskus. 1906. aastal ehitati sinna rahvusliku teatri “Vanemuine” uus hoone, 1909. aastal asutati Eesti Rahva Muuseum. 1905. aasta revolutsiooni ajal, sotsiaalsete murrangute tuules, olid kokku tulnud noored kirjanikud ja kultuuritegelased Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Bernard Linde, Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala, Aino Kallas, Jaan Oks jmt. “Noor-Eesti”, julge kultuuripoliitiline rühmitus, oli seadnud oma eesmärgiks Eesti ühiskonna muutmise ja Eesti vaimse vaatepiiri avardamise. Varem öeldi “Noblesse oblige – aadel kohustab!”, noored Eesti luuletajad aga hüüdsid “Jeunesse oblige – noorus kohustab!”. Tartu oli heisanud oma loosungi “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!”. Taheti murda läbi Saksa ja Vene kultuurimõjudest laiemale euroopalikule pinnale: liita Eesti kirjandusega Skandinaavia, Itaalia ja Prantsuse uusi kirjanduslikke suundi. Vanaema Elwira gümnasistist vend Leonhard oli öelnud sellel mobilisatsioonipäeval, et tema võitleks ainult iseseisva Eesti eest.
Kui ma vanaemalt täpsemalt neid asju lapsena pärisin, siis ta ei tahtnud rääkida, selle asemel soovitas ta mul õmblemist õppida, sest “nii mõnedki Eesti naised, kes neljakümnendatel aastatel Siberisse olid küüditatud, olid ellu jäänud, kuna olid haaranud viimasel kinnivõtmise hetkel õmblusmasina sellele teekonnale kaasa ja õmblesid Stalini repressioonidest kurnatud Venemaal, keset nälga ja haigusi, Vene naistele igast võimalikust kangatükist kenasid riideid”. Palgaks said nad vaesunud venelaste tagasihoidlikust toidutagavarast kanamune ja piima.
Meil ei räägitud Nõukogude ajal kodus eriti neist vanadest asjadest – vanaisade ja – onude sõttaminekust, Vabadussõjast ning paarkümmend aastat hiljem nende inimeste ülekuulamisest KGB keldrites ja küüditamisest.
Alles siis, kui Eesti jälle iseseisvaks sai, julges mu onu mainida Nõukogude okupatsiooni ajal maa sisse peidetud raamatute kohta. Vanaonu Leonhardi ja vanavanaisa Hendriku prantsuskeelsed teosed geograafiast ja poliitikast olid nüüd seal mädanenud ja ära kõdunenud. Nende enda elu oli hävitanud Nõukogude võim. Nõukogude aeg oli süstinud vägivalla abil inimestesse hirmu: teist ei maksa usaldada, endast ei maksa midagi rääkida. Nii sai vaikimisest meie identiteedi osa. Vaikimise nõue kandus üle järgmistele põlvkondadele. Tänapäevalgi teavad noored 20-aastased harva oma esivanemate lugusid või ei teata isegi nende nimesid. Mul on noor, 23-aastane sõber, intelligentne ja sarmikas, talle on räägitud, et tema vanaema toodi vägisi neljakümnendatel aastatel noore tüdrukuna Poolast Nõukogude Liitu koonduslaagrisse ja pärast ta ei pääsenud enam kodumaale tagasi, kuid see on kõik. Nüüd on mu sõbra vanaema surnud ja ta ei jõudnudki küsida, kuidas vanaema pere Poolas enne sõda elas, milline oli tema perekond, milliseid raamatuid ja ajalehti loeti. Poola pidi ju ka Esimese maailmasõja tuultes Vene impeeriumist end välja võitlema, Teise maailmasõja ajal veeti poolakaid gulagi nagu eestlaseidki.
Selline mineviku suhtes immuunseks muutumine võttis aega, kuid kui mina olin kaheksakümnendatel aastatel kahekümnene noor, oldi juba üsna immuunsed, peideti oma tunded sügavale ära.
Arsti ja psühholoogi Heino Noore analüüsi järgi tahtsid inimesed, kes olid pärast sõda ja repressioone ellu jäänud, ka ennast igapäevases elus teostada, karjääri teha, raamatuid kirjutada, põldu harida, olla silmapaistev teadlane, arst, kunstnik, tööline, kuid alateadvuses pidi Nõukogude inimesel olema hirmuseisund.
Sõja järel esitati eestlastele peamiselt järgmisi süüdistusi: “Nõukogude kodumaa reetur”, “natsionalist”, “kontrrevolutsiooniline element” ja “bandiit”. Kommunistlik Partei ja NKVD otsisid kõikjalt Nõukogude rahva vaenlast. Inimestega käis alateadlikult kaasas mõte: kes on järgmine, keda Nõukogude kord karistab, võib-olla olen mina järgmine. Võib-olla mind millegipärast paljastatakse, ma olen mõelnud Nõukogude korrast halvasti või öelnud midagi kriitilist selle korra kohta ja mind ei võeta enam kooli või tööle, või suunatakse tööle kusagile mujale, kuhu ma ei taha minna.
Nõukogude Liidus tööpuudust kui sellist ei olnud, laagrite kaudu oli arenenud isegi “orjatöö”. Hirm liikus rahva teadvuses, et niisugune organ nagu GPU, Tšekaa, NKVD või KGB (selle poliitilise “julgeolekuorganisatsiooni” nimi vahetus) oli olemas. See Nõukogude julgeoleku sümbol pidi inimesele kerged judinad pidevalt naha vahele ajama. Inimene polnud mitte ainult surma ohus, vaid ka noore inimese elamata elu oli ohus: kui ma ei allu režiimile, siis võidakse mind taga kiusama hakata, töölt kõrvaldada või küüditada.
Ainuüksi KGB-sse kutsumine, minu enda või lähedase sinna kutsumine, mida vahel lavastati, oli juba inimesele šokk. Hirmutamiseks polnud muud vaja, kui “na bessedovanije”, “vestlema” KGB-sse. Me teadsime, et igas linnas oli KGB, mõned läksid sellest majast möödudes teisele poole kõnniteed. Nii et hirm oli üks omapärane hingeseisund, mis mõjutas meie elu, meie tegevust. See oligi meie elu gulagi varjus.
Kirjanik Viivi Luik on kirjutanud ühes kolumnis, et eestlastes elab põlvest põlve hirm süüdlaseks tegemise ees, kinnivõtmise ees ja äraviimise ees, Põhjamaades elab aga üleüldse hirm homse päeva ees, hirm teistest kehvem olla …
Vanaisa Gottliebi ja vanaisa Elmari Esimesse maailmasõtta minek sattus sellele ajale, kui suuriigid olid võimunäljas. Kõik püüdsid suurendada oma mõjujõudu naaberriikide üle. Sellest võimuvõitlusest sai alguse nii mõnigi rahvusvaheline kriis. Nagu alati, jagunesid tülitsevad pooled kahte leeri – ühel pool Antanti riigid: Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa, Itaalia, Rumeenia, Kreeka, USA, Serbia, Jaapan ja 11 Ladina- Ameerika riiki, teisel Keskriigid: Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria.
Esimene maailmasõda algas 28. juulil 1914, kui Austria-Ungari kuulutas Serbiale sõja. Selle ajendiks oli 28. juunil tehtud atentaat Austria-Ungari kroonprintsile Franz Ferdinandile. 1. augustil kuulutas Saksamaa sõja Venemaale, 3. augustil Prantsusmaale, 4. augustil kuulutas Inglismaa sõja Saksamaale jne.
Saksamaa tungis edasi kahel rindel – lääne- ja idarindel. Idarindel liikus Saksamaa Poola ja Baltikumi poole. Tannenbergi lahingus Venemaa kaotas ja minu vanaisa Gottlieb Madi sattus sakslaste kätte vangi.
Tüdrukud, kes 18. juunil, minu ema 9. sünnipäeval, oma isa ja ema foto ees seisid, olid seda Gottliebi vangilangemise lugu kümneid kordi kuulnud. Mina sain sellest teada 3. juunil 2006 oma sünnipäeval, kui tädi Heldil, kes oli siis 82-aastane, tuli meelde, et äkki Nõukogude ajal “unustati” see lastele rääkimata. Põhjus oli lihtne ja enesekaitseinstinkt toimis vaistlikult.
Igasugused seosed muude armeedega kui Punaarmee ja muude riikidega kui Nõukogude Liit võisid perekonnale halvasti lõppeda. Lundi ülikooli ajalooprofessor Klas-Göran Karlsson, kes esines 2005. aasta kevadel Tallinnas korraldatud ajalooseminaril, nentis oma ettekandes, et kuna noorel Nõukogude riigil polnud mitte mingisugustele varasematele ajalooetappidele toetuda, siis loodi idealiseeritud pilt oma väikestest saavutustest. Sama meetodi alla käisid ka Nõukogude-aegsed ajalooõpikud. Sealt me õppisime, et eestlased ei oodanud midagi muud, kui et Punaarmee tuleks ja vabastaks nad fašismist ja et nad võiksid hakata “Nõukogude rahvaste vennalikus peres” kujundama oma, Nõukogude inimese identiteeti.
Nii saingi ma alles 21. sajandil tädilt teada, et mu tsaariarmees teeninud vanaisa Gottlieb põgenes 1914. aastal Saksamaalt vangistusest kolm korda ära ja kolm korda võeti ta uuesti kinni.
Vanglaelu polnudki alguses nii kohutav, sest vangid anti sakslaste taludesse tööle ja vanaisasse armus seal peretütar Amalie. Vanaisa rääkis peale eesti ja vene keele ka saksa keelt, mängis pilli ja laulis. Ta oli üles kasvanud jõukas Eesti talus, kelle sissetulek tuli savitöökojast, kus valmistati muu hulgas savist toidunõusid. Gottlieb oli töökas ja pererahvas nägi temas kohe väimeest. Kuid Gottlieb ei hoolinud ei sakslastest ega Amaliest. Sakslased olevat olnud haiglaselt kokkuhoidlikud ja liiga konservatiivsed. 1918. aastal tegi Gottlieb viimase põgenemiskatse. Kaotusevalus Amalie kaebas ametnikele Gottliebi peale, too saadi kätte ning peksti läbi. Pärast seda haigestus Gottlieb raskesse gripiviirusesse, mida kutsuti Hispaania haiguseks. Sellesse haigusesse suri pärast Esimest maailmasõda üle 20 miljoni inimese, kuid mu vanaisa Gottlieb jäi läbi suure ime ellu. Koju Eestisse pääses ta alles pärast seda, kui 9. novembril 1918 Saksa keiser Wilhem II troonist loobus ning sama aasta 11. novembril Compiègne’i