maitsev ja aitas köha vastu. Päriselt ka.
Teine hoidjatädi oli tegelikult proua. Tädil ja proual oli väga suur vahe. Proua Heling hoidis mind öösiti, kui emal olid sanatooriumis öövalved või tal oli vaja õhtul välja minna. Tädi Engi – nii ma teda kutsusin – kinnitas, et noor ilus naine peab õhtuti väljas käima.
Proua Helingil olid hõbehallid juuksed kammiga kukla taha väikeseks ujedaks krunniks kinnitatud, valge pitskrae ja puuvillased sukad ümber imepeenikeste säärte. See Sääse tänava puumaja teise korruse korter oli nii tihedalt mööblit täis, et seal ei mahtunudki midagi muud tegema kui magama. Proua magas valges raudotste ja ilustustega kuninglikus voodis, mis oli lumivalge sileda päevatekiga kaetud ning kus roosa ja helesininine padi pidid täpselt õige nurga all olema. Selle voodi jalutsis oli põiki väike raudvoodi, kus magasin mina. Aga magasin paraku sedasi, et tädi Engi ei saanud magada. Siplesin. Kääksutasin ja väristasin oma voodit ning see pani kogu majapidamise rappuma.
“Ära puperda!”
“Mul kiheleb.”
“Kas sul on ussid?”
“Vanaema arvab ka seda, aga ema ei usu. Mu ema on arst, tema teab.”
Proua Heling silmitses minu rähklemist, pani tule põlema ning hakkis väikesel kulunud puust lõikelaual suure küüslauguküüne pudiks. Pani pudi lapi peale ja surus selle mulle vastu tagumikku. Mu saba lõi tuld, väänlesin, püüdsin hammustada ja jalga lasta. Aga väike sitke vanadaam hoidis mind osavalt kinni ja selgitas, et küüslauk tapab naaskelsabade munad ära.
“Linaluu-ussid tulevad välja munema. Sina kratsid, saad munad küünte alla. Une pealt paned sõrmed suhu ja ussimunad satuvad kõhtu. See on otsata ring. Kui tagumik küüslauguga kokku määrida, saavad ussimunad hukka ja ring katkeb,” seletas tädi Engi. “Su ema on arst küll, aga arstid on oma teadmistega liiga keerulised ja moodsad. Asjad on palju lihtsamad.”
Veetsin järgmise nädala, küüslaugupudi saba all ja kõrvitsaseemned suus. See oli proua Helingi tingimus. Järgmiseks korraks olgu ussid välja aetud! Ja olid ka. Kui ema mõistis, et tema väike ilus tütar on tõepoolest tihkelt usse täis, püüdis ta mind küll piperasiiniga ravida, aga vanaema soovitas siiski vana kooli daami kuulata.
ÜKS MU olulisemaid inimesi kuni naiseks saamiseni oli Rahil Saltsmann, teisisõnu tädi Lii. Ta oli helesinine naine. Kõrgesti haritud pedagoogil proua Saltsmannil olid helesinised silmad, pehme jonnakas suu, laitmatult maniküüritud podagrahaiged sõrmed, vaatjas, ent graatsiline kere ning imeilusad tütarlapselikud sääred ja pahkluud. Ta tavatses oma hõbehalli hästi lõigatud soengu kergelt siniseks toonida. Nii ta oligi üleni helesinine.
Tädi Lii oli mu hea, nipsakas ja ambitsioonikas haldjas, kes teadis lahendusi kõigele. Ta teadis, kuidas kingi viksida ja mannaputru keeta, kuidas mehi kohelda ja lastele hea ema olla …
Proua Saltsmannil oli sõbratar Raja Meierthal, kellega nad legendaarse juudi muttide paarina Pärnus patseerisid ja jidišis soravalt ja mõnuga lobisesid. Raja oli tädi Liist märksa rajum: toonis oma helevalge soengu palju sinisemaks, lillamaks või rohelisemaks või kolmevärviliseks. Selleks ajaks polnud veel tänapäevaseid kirjusid soenguid väljagi mõeldud, aga proua Meierthal toonis end papagoivärvidesse ja defileeris väikelinnas nagu heavy rock’i esiema.
Tädi Lii, keda tema pisike kiilaspäine mees Anatoli kutsus Liidaks, oli Jannseni tänava lasteaia juhataja. Anatoli töötas Sindi 1. Detsembri nimelises tekstiilivabrikus ja oli kodus kuningas. Sain tädi Liiga tihedalt kõrvuti elades teada, et juutidel on ülimalt patriarhaalne perekord. Naine võib olla haritud ja intelligentne, aga vabriku partorgist mehike on ikkagi boss.
Me läksime proua Saltsmanniga korraga lasteaiast erru. Tema sai pensionile ja minu üliniru tervis ei lubanud lastekarjas püsida. Olin rohkem haige kui terve ning haigena ihuüksi kodus. Ema jälgis mind telefoni teel. Lugesin eakohatuid raamatuid, ei söönud toitu, mille ema mulle jättis, ja hoidsin oma üksi kodus kügelemisega ema pidevas stressis.
Kord Tallinna maanteel Atlantika söökla ees bussi oodates kohtasime tädi Liid. Ema kurtis jutujätkuks, et mind ei saa üldse lasteaias hoida ja ühtki head hoidjat ei tea ja …
“Tule sina ise!” ütlesin tädi Liile otse ja eluks ajaks silma vaadates.
Daamid vahetasid mõne üllatunud lause ning järgmisel päeval oligi helesinine karismaatiline juuditar mind hoidmas. Ta sai ülesande minuga vene keeles vestelda. Ise võtsime endale ülesande riimis rääkida, moodustusid nii eesti- kui venekeelsed luuletused. Maalisime ja voolisime ja kooserdasime kohvikuid pidi. Meist said sõbrannad, mitte guvernant ja kasvatatav. Ja kohvikutes-muuseumides-kontsertidel elamine kujunes mulle nii enesestmõistetavaks, et sain šoki, kui kooli minnes mõistsin, et teised ei ela nii. Et nad põlgavad kohvikus ja näitustel käijaid.
Proua Saltsmann suitsetas sigarette Tallinn. Äärmisel juhul Ekstrat. Lasteaias oli tema kabinet kirbes vines. Kodus oli tal isegi voodi kõrval tuhatoos, kõrvuti veeklaasiga, kuhu käisid hambaproteesid. Ehkki tädi Lii teadis, kui kahjulik on suitsetamine, nautis ta oma pahet ikka. Ja vermut meeldis talle ka.
Proua Saltsmann ropendas maailma kõige stiilsemalt (kui põhjust oli) ning tal oli fantastiline huumorimeel. Temaga naermise järel oli tunne, nagu oleksid gurmee-eine nahka pistnud.
Ja ehkki ta oli Pärnusse eksinud suurilmadaam, kelle kõik sugulased olid Iisraelis ja mujal juudiriikides, oli ta õnnelikult alandunud, kui teemaks oli tema väheldane vanamehepäss. Ta valmistas oma nublule jänesemaksapasteeti – päriselt ka! – ja peeneid tarrendeid, sufleesid ja koogikesi, täidetud vutte ja muid koššerasju, millest eestlaste köögis toona undki ei nähtud.
Kuna veetsime umbes kolmandiku ühisest ajast meie korteris, kolmandiku kohvikutes-parkides ja kolmandiku proua Saltsmanni juures, pidin paratamatult tema abikaasaga kokku puutuma ning küsisin esimesi kordi elus retooriliselt: miks on nii tegijatel naistel nii pässid mehed? Miks naised meeste ees nii innukalt alanduvad? Miks naised taluvad truudusetust, mühaklikkust ja saamatust?
Anatoli oli oma Liida kõrvalt siia-sinna sebides ka sohilapsi teinud, ja ikka oli ta oma emandale ebajumal.
Minule oli onu Toljast ühel korral tohutult abi: ta hoidis ära mu lapsepõlve kohutavaima katastroofi. Mu kutsikas Lissi oli vaid paar päeva meil olnud ning igale poole loike teinud. Kuna emal ei olnud eraeluliselt just parim aeg, ajas see ta endast välja. Ta lubas kutsika välja tõsta, ära anda … ja äsas mulle kannatust kaotades piki nägemist. Tädi Lii tundis oma Jannseni tänava hruštšovka’s, et väikesel sõbrannal on jama, ja helistas. Kuna temast oli saanud mu ema pihiema ja hingeabi, sai nutikas juuditar õhust aru, et midagi on valesti. Teatas emale, et nüüd tulevad nad Toljaga meie koerabeebist pilte tegema. Tulidki. Päästes sellega palju rohkem kui ühe päeva.
Kuna tädi Lii oli mu ema pihiema ja mina omakorda tema parim sõbranna, oli meil väga eriskummaline sünergia. Ema tundidepikkuste telefonipihtimuste järel rääkisin oma sõbratarile lühidalt ja asjalikult, mis värk tegelikult on, ning kokkuvõttes sai ema Jannseni tänavast väga pädevad ja pidavad nõuanded.
Ise olin proua Saltsmanni superviisor: pidin tema sukaõmblused otseks rihtima, lõua all salli harmoonilistesse drapeeringutesse sättima ja õlgadelt perioodiliselt valgeid kübemeid pühkima. Mis pidin! Mul oli see au.
Ja ma jälgisin oma sõbratari kaalu. Tema hüüdnimeks sai ümara kere tõttu Summ-Summ. Kui kaal langes, jäi järele Sum-Sum ning mõnel harval puhul kõigi nende 20 aasta jooksul, mil olime ülimalt lähedased, kahanes ta koguni Sum-Su’ks.
Kaalu taastõustes läks tädi Lii mossi – Lõvi-mammana oli ta auahne ja ambitsioonikas ja üldse nobe solvuja –, aga tema suuremeelsus ei lubanud kaua pirtsutada. Temas oli stiilset elurõõmu, mis lõi mul selja sirgeks ja pea püsti. Mis iganes minuga juhtunud oli. Ta puhastas ja laadis mind vaistlikult uue, väärika väega.
NALJAKAS oli see, et tädi Liil käis pidev, aga selle eest kibe konkurents minu vanaemaga. Nad olid samal aastal kahepäevase vahega sündinud Lõvi-moorid ja see, mis nende vahel toimus, oli haldjate sõda. Mõlemad solvusid sügavalt, kui ütlesin, et teine