Projektilaps Pärnust. Kati Murutar

Feeliksil telefoni ei olnud. Kiirabiarst oli kaine, aga sügavalt ükskõikne. Keskealine kiilakas meesarst vahtis elutoas ringi: Vikero meened, jahitrofeed, tädi Linda kangastelgedel kootud vaibad ja linikud …

      Arst esitas loiult küsimusi. Muu hulgas küsis, kas tädi Linda kooks ka talle mõne vaiba. Tädi Linda ei suutnud vastata. Arst käskis õel talle veenisüsti teha. Nõel oli veel veenis, kui tädi Linda silmad pöördusid pahupidi. Ma haarasin vastu punnival Pallil vaistlikult kaelarihmast ja viisin ta otsustavalt ära kööki. Onu Feeliks langes põlvili ja minu ema hakkas hüsteeriliselt karjuma: “Mõrtsukas, mida sa, raibe, talle süstisid?”

      Enne kui õde jõudis ukseni, et alt autost kanderaam tuua, oli kõik möödas. Arst pomises, et ta oleks ära surnud ka siis, kui süsti poleks tehtud. Onu Feeliks nuuksus põrandal, mu ema oli vihast kaamena keset tuba, käed puusas. Palli jooksis minu käest pääsedes tädi Linda juurde ja lakkus andunult tema veel sooja, lõtvunud ja väga rahulikku nägu.

      “Ei koo,” ütlesin ma.

      “Kuidas palun?”

      “Tädi Linda ei koo teile vaipa,” ütlesin ma ja läksin ära oma koju.

      Ma ei tahtnud näha, kuidas Viktor töölt tuleb – ema helistas ja kutsus ta koju – ja surnukeha trepist alla tiritakse. Tädi Linda matused olid esimesed, mida nägin.

      AGA MEIE koome tädi Linda vaipu edasi. Hingedeajaks 2011 saab mu kodus Soone talus talli peal valmis Talve pesa. See on koht, kuhu saavad tulla üksildased külanaised. Külad on ju üksikuid aastates naisi täis. Tõime Lellest siia hoiule koduloolase ja aedniku Huko Hiiemäe unikaalse raamatukogu ja tema abikaasa kangasteljed. Talve pesa uks on kõigile külanaistele avatud. Nad saavad meil kangast kududa, raamatuid lugeda, filme vaadata ja niisama koos olla. Ja see kangastelgede ümber punutud pesa on pühendatud minu kallile tädi Lindale.

      ÜKSINDA KODUS

      Tädi Lii lapsehoidjaks tulekuni olin vaheldumisi lasteaias ja haige. Pigem viimast. Väga varakult lugema õppisin sellepärast, et lapsena olin enamasti haige, kodus voodis üksi, tärpentinivatt nina ees ja sinepipulbriga täidetud villased sokid jalas.

      Kui vanaema oli mulle tähed selgeks õpetanud, omandasin lugemisoskuse ise. Ja kirjutama hakkasin kolme-nelja-aastasena. Istusin ema kõrval ja kirjeldasin oma väikestes jutukestes, kuidas ta haiguslugusid täidab.

      Pidevalt üksinda kodus palaviku käes higistades kogusin endale koolieelikuna tohutu lugemuse, mis oli mu ainus pääsemine mällusööbinud vaatest aknast välja: Tööstuse tänav, hall jõgi, masinatehas ja rohelised pingid jasmiini kõrval. Volgaga ja Volgata. Aina sama. Kõik need detailid vormusid pisikesteks allakümnese lapse novellideks. Et oma üksildust välja kannatada, hakkasin pidama loomamärkmikku pealkirjaga “Mina ja suur loomade maailm”. Kirjutasin sinna sisse kõik oma kasinad kontaktid teist liiki loomadega kui inimene.

      Varblased aknalaual.

      Silmside naabrikassiga rohelisel pingil.

      Vares vastasmaja aias raagus kase otsas.

      Reostatud jõel looviv pardiparv.

      Niimoodi polnud ma üksi. Ja ka ema poolest polnud ma üksi. Mul oli telefoniema, kes iga paari patsiendi vastuvõtmise järel mulle helistas ja kolm lauset vahetas. Ta ei kartnud, et ma gaasipliidi plahvatama panen või aknast alla kukun. Tal ei olnud midagi muud teha kui mind üksinda koju jätta.

      “Mis sa teed seal, Topsu?”

      “Loen.”

      “Mida sa loed?”

      ““Loomade elu“.”

      “Sa oled selle raamatu jaoks liiga väike.”

      “Aga mul sai „Nublu“ läbi.”

      “Loe siis „Londistet“.”

      “Jah. Mida sina teed?”

      “Mina küsisin äsja ühelt Isamaasõja veteranilt, kas tal on tsükkel korrapärane.”

      “On siis või?”

      “Ta kaebas Šarubinile minu peale. Käisin just aru andmas.”

      Šarubin oli peaarst. Tsükkel esines ainult naistel, mitte vanadel meestel. Selge pilt. Mõne aasta pärast rääkis ema mulle sedagi, kui mõni tema patsientidest, pärit näiteks Karagandast, oli ausalt öelnud, et on teinud 40 aborti.

      Kolhoosiemad nii Eestis kui Karagandas kasutasid tol ajal põhilise rasestumisvastase vahendina rasedust. Mõne raseduse kulmineerisid sünnitusega, suurema osa aborteerisid. Sündinud lapsed jäid aga paarikuisena üksi koju. Mõnes asulas oli lastesõim, mõnes mitte. Kus oli sõim, seal ladustati need lapsed, kes abortide vahel kogemata sündisid. Kus sõime polnud, seal olid imikud ihuüksinda või vanemate õdede-vendadega kodus. Lõunavaheajal pääses lüpsjast või karjakust emme oma väetikest ihuvilja imetama ja pärast karjusid asulatäied hüljatud imikuid edasi. Kuidas me kõik ometi ellu jäime?