Vanaema jutt, et seks on ebameeldiv kohustus, tekitas minus vastupidise huvi. Kordamine, et mu isa on halb mees, tekitas samuti vastupidise veendumuse. Aga loomade asjus olime ühel nõul. Mis on seda kummastavam, et vanaema kartis ja võõrastas loomi.
Kui vanaema lahkus Ameerikasse, nõudis ta, et ema võtaks mulle koera.
Ameerikasse minekuks oli vanaema terve elu valmistunud. Ta käis Interklubis ja inglise keele klubis, pidas kirjavahetust ja otsis kontakte. Neis klubides käisin minagi temaga korduvalt kaasas. Need toimusid Tallinna südalinnas pottahjudega kõrgetes tubades ning sinna kogunesid parandamatud optimistid, kes ikka veel polnud kaotanud lootust Nõukogude Liidust välja pääseda. Ettevõtlikud ja keskendunud intelligendid, kes keeldusid leppimast müürist müürini piirangute ja raudse eesriidega. Interklubi vahendas kirjasõpru ja reisimisvõimalusi ja seal olid põhiliselt noored mehed. Ning reegel oli minu teada selline, et kahe venekeelse kirjasõbra pidaja võis saada ka ühe inglis- või saksakeelse. Selle klubi kaudu läks nii mõnigi noormees Siberisse ränka raha teenima ja tõi sealt naiseks kaasa ilusa slaavitari. Minu vanaema leidis klubi vahendusel väliseesti papi Charley, kes ta ära võttis ja unistuste võlulause teoks tegi: viis välja! Norra vere vemmeldamised said vanaema eluõhtul rahuldatud, ta reisis tänu Ameerikasse emigreerumisele tõesti palju.
Laev Lermontov, millega vanaema üle Atlandi sõitis, lahkus Leningradist kinnisest sadamast, kuhu me emaga ei pääsenud. Läksime lähima tornelamu kõige ülemisele koridorirõdule ja lehvitasime, kui Lermontov sadamast lahkus. Ema jõi seal Venemaa kultuurihälli paneeltorni rõdul vermutit. Me ei nutnud. Mina unistasin koerast. Vanaema viimane lubadus emale oli, et ta leiab ka talle Ameerikast kosilase.
“Ma aitan teid siit välja,” tõotas vanaema.
“Mis siis mu koerast saab?” oli mu ainus mure.
“Kaasa võtad,” lubas vanaema. “Aga koolis ei tohi mitte kellelegi öelda, et su ema plaanib välja pääseda. Teised hakkavad sind ameeriklaseks narrima ja ema ees pannakse kõik piirid igaveseks kinni.”
Lermontov uppus mõni aasta hiljem Kaspia merel.
Mu emasse süstisid nii see lahkuva valge laeva vaatepilt kui vanaema reisid Hispaaniasse, Jaapanisse ja Norrasse süveneva kinnisidee: ära siit! Ema eeskujul, mis siis, et täiesti sobimatut mudelit pruukides.
Kui vanaema korraldas Floridast „dessante“ teistesse maadesse, tuli sooritusest kõigepealt teade pika kirja kujul. Vanaema kirjutaski väga pikki kirju – joonelisel paberil, piklikus ümbrikus, margi peal mõni Ameerika kunagistest presidentidest.
Tema kohalejõudmisest Hispaaniasse ja Norrasse andis teada postkaart. Ja seejärel saabus paari nädala pärast kingituspakk. Kollases paksus ümbrikus. Hoolikalt mitme paberi sisse pakitud esemed sealt, kuhu vinge viiking lõpuks ometi pääsenud oli. Ta saatis meile emaga Itaalia kõrvarõngaid ja kingi, Hispaania lehvikuid ja tantsuseelikuid … Nende lõhn ei erinenud Ameerikast saadetud teksaste-tossude lõhnast: uutel asjadel on ülemaailmselt ühesugune lõhn. Me kandsime neid, kuni neil oli juures „see“ lõhn, ning seejärel läks muist saadetisi komisjonipoodi, ehted kinkisime mustlanna Lilli suurele perele.
Ma ei näinud põhjust, miks vanaema poleks võinud olla kodus niisama õnnelik kui seal, kus müüdi tahulisi klaasehteid ja täisnahast peene kontsaga kingi. Ma ei arvustanud. Ja mõistsin, miks ema sai vanaema kirjadest, postkaartidest ja kingiümbrikutest nakkuse ja tahtis ka. Seal olid asjad. Seal oli tema ema. Ja lootus väljuda nõiaringist sanatoorium–kodu–restoran–sanatoorium. Seal oli midagi muud.
Minule oli iga päev juba iseenesest midagi uut ja head. Olenemata kohast. Ema oli õrn, joonduv ja suunduv ning vajas suuremat ja targemat lähedast, kes oleks tema kõrval kogu aeg, mitte ainult nädalavahetuseti või restoraniõhtutel.
Vanaemal oli vaja maailma, emale oli tarvis inimest kõrvale.
Kusjuures vanaema etteaetud rajast ei õppinud ema ära seda, et iseendast ei pääse me keegi.
MIDLI-MADLI-KUDLI-KADLI
MADLI KEKSIS MINU ELLU, KUI ME MÕLEMAD olime umbes kuueaastased. Varem olin vaid aknast näinud Madli väga paksu ja pepuni patsi paneelmajade vahel hoovis keksimas. Vaheldumisi Merle musta, aga samuti väga paksu ja pepuni patsiga.
Elasime kolmekesi reas: mina emaga kõige masinatehasepoolsemas rõdudega majas, keskmises majas Merle oma segasummasuvilaga, kõige Tallinna maantee poolsemas Madli oma emaga. Ja teisel pool Tallinna maanteed, seitse maja mööda Jannsenit Koidula majamuuseumi poole, elas proua Saltsmann oma Toljaga. Ma teadsin neid paiknemisi juba viieaastasena ning oleksin vabalt osanud üksinda ema sanatooriumist koju tulla. Mis ta siis on: piki Mere puiesteed mudaravilani, sealt Nõukogude tänava kaudu Koidula pargini, sealt Kalevi tänavat pidi teatrini, parempööre, mööda Vee tänavat sillale ja sealt ju kodu juba paistiski. Aga ema ei lubanud mind üksinda õue. Olin väga kallis ja mind ei tohtinud kaotada. Kui viimaks omapäi välja pääsesin, saidki minu sõbrannadeks need kaks pikka patsi. Mul olid nüüd ka sõbrannad! Ja nagu emagi sõbratarid, omavahel nad ei sobinud ning sõbrustada sai nendega kordamööda.
Madli erines kõigist naisinimestest, keda ma seni näinud olin. Esiteks oli tal kõnetakistus. Ta polnud nõus sellega arstile minema ja nii jäigi. Teiseks ei rääkinud ta mitte kunagi mitte kellestki halvasti. Kolmandaks õmbles tema ema nagu minugi ema ja vanaema nii talle kui endale poole rõivaist ise, aga erinevus seisnes selles, et tema Klementi-nimelises õmblusvabrikus töötav ema oli elukutseline õmbleja. Ta küpsetas ka maailma kõige paremaid ja erilisemaid kooke. Oli üliväga naine, ja ometi meheta nagu minugi ema. Neljandaks tuli teine pool Madli rõivastest ning kihvtidest jalanõudest Rootsist. Tal elas seal onu, kes riietas kogu nende hõimu, ja seda oli palju. See oligi Madli viies ja olulisim eripära. Tänu oma suurele hõimule ei olnud Madli ega tema ema nii omaette hoidjad kui meie emaga.
Jälgides ema suhtlemisi sõbrannadega ning vesteldes sõpruse teemadel vanaemaga – “Mitte kedagi ei tohi usaldada!” –, olin aru saanud, et meie oleme erakud ja üksiklased. Madli hõim tõstis tema suguharu sellest traagikast kõrgemale. Nad kõik olid pärit Häädemeeste ja Pärnu vahel asuvast Rannametsast. Puha tütred, aga selle eest palju. Kõik nad olid linna tööle läinud, ametisse asunud ja lapse või kaks saanud. Ja nad hoidsid tohutult kokku. Käisid ühekaupa ja kõik korraga Rannametsas oma vanemate juures. Kuhjusid isatallu, kütsid sauna, korjasid üksteiselt puuke, hõõrusid äsja korjatud maasikatest toormoosi, sobitasid omavahel oma koeri, kes olid linnadest kaasa toodud, ning armastasid üksteist lihtsalt ja ehtsalt. Nägin Madli hõimu näitel, kuidas ei ole kitsas. Siis, kui üksteist armastatakse. Kui põlvkonnad elavad koos, õpitakse töist armastamist. Keegi ei trügi ega sikuta endale suuremat tükki rehetarest ega tekist. Kõigile jätkub.
Olles sageli nii Madli linnakorteris kui Rannametsa muinasmaal selle hõimuga, otsustasin ära: minul saab ka olema selline suur pere, kus kõik teevad koos tööd, jagavad kõike ja kõigile jätkub. Endale oli sellist suurt peret vaja sellepärast, et siis ma kuulun selle hulka. Kui tahes südamlikult Madli hõim mind kohtles, ma olin väljastpoolt. Külaline. Ainus võimalus saada oma hõim oli see sünnitada.
Sünnitasingi viis Murutari. Küllap mul tuleb keskmiselt kümme kuni viisteist lapselast. Aga – oh saatuse irooniat! – oma lapsepõlve eraklikkust ja mittekuulumise märterlust järel lohistades olen sattunud endasünnitatud hõimust väljapoole. Oma lapsed on külalised mu elus: nad lasevad end kohelda külaliste, mitte osalistena. Ja ma ei oska meid ühele poole muinasjutuväravat saada. Madli vanaema, tule ja anna mulle nõu, palun!
PALLI, LINDA JA FEELIKS
ESIMENE LÄHEDANE LOOM MU ELUS oli valge emane musta kõrva ning jaheda iseloomuga Palli. Ta oli meie trepikoja kolmetoalise korteri asukas. Kahetoalises elasime meie. Kõrval ühetoalises elas venelanna oma kahe tütrega. Kui tütred olid koolis, ulgus see väntjalgne mongoli-tatari näojoontega venelanna valjusti. Sest tal ei olnud meest.
Vastas, kolmetoalises korteris, elasid tädi Linda, onu