enne kui see tiraad lõpeb. Lõpuks ei jää muud üle, kui avan püksiluku ja nihutan enda alakeha salamisi potile lähemale, nii et pea jääb sosistavale ameeriklasele siiski lähedale, kuna tema pihtimise intensiivsus laseb arvata, et see on talle väga oluline teema, umbes nagu istuksin tema surivoodil ja kuulaks viimset soovi. Sellises multifilmiasendis, diagonaalis, ma siis lõpuks lasen põie sulgurlihased valla ning soristan potti, kuulates ameeriklase erutatud sosistamist. Minu väike akrobaatiline kusemine ei tundu teda karvavõrdki häirivat, seega vajutan jalaga ka veetõmbamise kangi ja olen taas vetsust väljas, kaotamata ainsatki sõna mehe jutust. Tundub, et ameeriklasele avaldab see trikk vägagi muljet, sest ta asub mind patsutama ning räägib, et ma olen ikka üks õige ja usaldusväärne inimene. Nende sõnade kinnituseks saan talt kingituseks lausa purgi külma õlut.
Söök söödud, lähen üles tuppa riideid vahetama ja dušši võtma. Ameeriklane topib oma nina nüüd otseselt mu asjadesse, kiikab muudkui üle nari ääre alla, kui pakin kotti lahti, ning silmab kotis jämedat Canoni 85mm objektiivi. Selle peale väike paks mees röögatab, kargab narilt alla hüppega, mis oleks au teinud igale riistvõimlejale, ning hiilib lähemale kui näljane hunt. Mulle isegi tundub, et ta limpsab keelt natuke. „Kuskohast sa SELLE said?“ karjub ta nii, et kõik toasolijad peavad tahes-tahtmata oma tähelepanu fokuseerima ameeriklase kireobjektile. Seejärel silmab ta ka suurt kaamerat mu kotis ning siis ongi korras. Järgneva tunni jooksul pean ma kuulama tema loengut fotograafiast ning osalema seminaril teemal „Erinevate peegelkaamerate head ning halvad küljed ameeriklase piiratud vaatevinklist“.
Kui see kannatuste rada läbi saab ehk ameeriklane peab vetsu minema, lipsan alla ühise külmkapi manu, valan jänkile karistuseks tema veinipudelist endale külma klaasitäie ja kallan ühe raksuga kurku. On hetki, mil alkohol tõesti kosutab närve.
Sellega aga pole mu piinad kaugeltki lõppenud. Kuna hostelis vaikselt arvutiga nossutamisest midagi välja ei tule, mõtlen linna peal natuke olukorda kaeda. Kuluaarides räägitakse, et siin olla üks äge džässi- ja bluusibaar. Uurin asukoha välja, riietun vaikselt ning hakkan majast välja hiilima, kui mind peatab ameeriklase joviaalne hüüatus: „Hey, my friend, you wanna have cold one with your new buddy?“
Võtab sekundi aega, et välja raalida, mis see „cold one” tähendada võiks. Peast käib igasugu õudseid mõtteid läbi, kuni taipan, et fotograafiakunnil on kõigest mõttes juua üks külm õlu minuga. Üldse ta viitabki kõigele kui „one”. Lahkudes ütleb „have a nice one here” või randa minnes „i’m gonna have a hot one for some hours now”. Mine võta siis täpselt kinni, mida ta mõtleb selle all…
Niisiis ei jää mul üle muud, kui juua hosteli köögis temaga paar õlut ja kuulata uusi targutusi. Suunan jutu kiirelt Ameerika majanduskriisile ja pommitan teda faktidega, mis börsiuudistest meelde on jäänud viimasel ajal. Minu suureks pettumuseks nõustub mees kõigega, mida suudan välja mõelda, ning lisab aga omalt poolt õli tulle. Jõuame konsensusele, et USA on omadega väga perses, ning marsime siis ühiselt džässibaari poole.
Uksel tekib suur arusaamatus, kuna ameeriklane ei taha mõista kohalikku tasumise süsteemi. Siin nimelt antakse tihti uksel number või kaart. Sees midagi ei maksta, tellid, palju soovid, ja näitad aga kaarti, kõik pannakse kaardile ning siis väljudes taod oma arve rõõmsalt (või kurvalt) kinni. Hea süsteem, et inimesed rohkem jooks ja ei loeks raha, eks. Ameeriklane hakkab aga kohe jaurama: „Mulle nii ei meeldi, nad siin üritavad meid tüssata, see on puhas pettus, Ameerikas oleks selline asi illegaalne.“ On tükk tegu, et teda maha rahustada ja uksest sisse lükata. Kohapealseid piinlikke olukordi ma ei suuda isegi kokku lugeda. Kõige tipuks, kui mees totaalselt kännis juba on, sõbruneb ta kohaliku indiaanlasega, kes on muidugi samas konditsioonis, ja siis nad etendavad omavahel kauboifilmide stereotüüpseid rolle. Indiaanlane karjub: „Indian, come, indian, come!” ja teeb seda filmidest tuttavat indiaanlase sõjahüüdu, käsi suu ees: „Vuvuvuvuvuvuuu!“ Jänki omakorda mängib kauboid, ratsutades džässibaari tantsupõrandal ringi kujuteldava hobusega ning tulistades puusalt indiaanlast, kes selle peale põrandale kukub ja tõmbleb. Kohutavalt piinlik, ma ei tea, kuhu silmi peita. Ühesõnaga, ameeriklane kaanib end korralikult täis, hävitab enda ja minu maine kogu baaritäie rahva ees ning lõpuks ma pean ta koju ka talutama. Terve tagasitee on ta nutu äärel, kuna meie kohtumise tõttu on juhtunud esimene kord 9 aasta jooksul, kui ta jooksmas ei käinud oma tavapärast viite miili õhtul. Lohutan teda, kuis oskan, ja litsun ta alumisele narile magama.
Uskumatu, aga lõpuks olen ma merel. Naljakas, et ütlen kogu aeg meri Atlandi ookeani kohta. Mastaabitunnetus on ikkagi päkapiku oma. Harjunud, et suur vesi on meri ja väike on järv, ning rohkem eestlase peakesse ei mahu. Pakime Pauli ja Anitaga natuke süüa ja väga palju juua kaasa ning zoomime muusika plärtsudes sadamakesse imelises lahes, kus seisavad sajad jahid ja pläristavad ringi kalapaadid. Seal elab Rico, kes juba kaheksa aastat on rohkem merel kui maal, omab viit laeva ning pidi üldse olema üks tähelepanuväärselt hull mees. Olen neid jutte kuulnud juba terve nädala, kuid kuna talle küllaminek erinevatel põhjustel (tegelikult ühel ainsal põhjusel) edasi on lükkunud, siis jõuamegi sadamasse alles nüüd. Siinmail on iga väikseimagi asja organiseerimine üpris aeganõudev tegevus. Eriti kui su kompanjonideks on energiline sahmiv brasileira ja kaootiline pilves estoniano. Juba mitu päeva varem muretsesin ettevaatlikult, et äkki helistaks Ricole ja lepiks midagi konkreetset ka kokku. Siinmail aga ei lepita midagi kokku, nagu mulle alatasa selgitatakse, ning üleüldse – eestlasest härral polevat telefoni ning brasiillasest daamil pole krediiti. Kõik mu katsed asju organiseerida on siin luhtunud eos ning olen vaikselt hakanud tabama juba seda rütmi, et kõik organiseerub ise. Ja vahest ei organiseeru ka. Selline asjade käik on Brasiilias täiesti loomulik ning selle kohta on isegi väljend, mis tähendab umbakudu, et „kui jumal tahab, siis asjad juhtuvad nagunii”.
Õues on ilma kraadigi liialdamata 39 kraadi varjus ning kogu keha ähvardab kuumusest lössi vajuda ja känkraks muutuda, nagu juhtus lapsena mu plastmassist jänesega lõkke ääres. Jõuame sadamasse ja peale äkilist rallit väikese mootorkünaga lahele pargitud jahtide vahel olemegi kohal. Laeva nimi on Papillon (liblikas) ja selle kapten on väga lõbus, väga valjuhäälne (et mitte öelda räuskav), šortsides ja ilma särgita meremees, karvane kui kurat, joint suunurgas tossamas. Muusika mürtsub, külmad joogid vupsavad jää seest välja, päike keevitab lagipähe ning põhja keeratud Brasil funk peksab kõlaritest tuju taevani. Hakkame kohe meeleheitlikult lõõgastuma. Õhtu möödub laevalaelt peakaid hüpates, tarbides ohjeldamatult head ja paremat, laeva ahtris puntratantsu karates, loomulikult arutult karjudes ja üksteist üle trumbates kõiksuguseid lõbusaid juhtumeid rääkides ja lolle nalju tehes.
Lepime kokku, et teeme järgmisel päeval väikse tiiru selles piirkonnas, mida nimetatakse Brasiilia Kariibideks. Kena arhipelaag paljude inimtühjade saarekeste, kaunite randade, koskede ja kõigi lisadega.
Ööseks läheme Rico majja ja kuna ma enam napsusena igaks juhuks ei sõida, siis kargab lahke peremees ise rooli. Täpselt ei teagi, kuidas me kohale jõuame, kuna hoian enamus teed silmad kinni. Nii õudne on kõrvalistmel ja joodud alks paneb pea ringi käima. Mees aga võtab mägistel teedel külg ees kurve, gaas põhjas, ja ainult huilgab rõõmust, pea katuseluugist väljas. Ise on jumala tagurpidi. Kohutav kogemus. Ees ootav öö on samuti jube. Ööbime Rico majakese kõrvalhoones, kus on jube umbne, sadu moskiitosid, kes purevad nii, et lina nõretab verest, ja und ka üldse ei tule. Hommikuks olen kui esimese öö vanglas veetnud teismeline: magamata, sääskede poolt läbi kepitud ja närvid katki. Paulil on aga juba viies (!) õlu näpus ning silm säramas – ikkagi 37. sünnipäev!
Laevale jõuame jällegi meeletu kihutamise ning portugalikeelse röökimise saatel ning mul on sündmuste sellist arengut jälgides nägu veidi murelik, nagu täheldab Anita. Õnneks tehakse mind kohe laeva kapteniks kui kõige kainemat meeskonnaliiget, ehk siis saan rahulikult rooli keerata järgmised kaks-kolm tundi ja natuke eemale plahvatuslikust sünnipäevapeo algusest. Naljakas, kuidas kolm inimest suudavad sellise peo ja lärmi kokku panna, et tunned end kui satanistide diskol.
Meie piraadilaeva sihtpaigaks on saar nimega Ilha dos Porcos26, mida Brasiilia