päeva puhul on Johnny abikaasa teinud võimsa söögi, limpsame minu kingitud rustikaalset, lausa animaalsete maitsenüanssidega Portugali veini ja arutame maailmapoliitilisi küsimusi. Õigemini Johnny naine on vait, Johnny vehib kätega ja peab kõnet nagu sõjapreester: ägedalt žestikuleerides, higipiisad laubal pärlendamas ning mina surun sekka vahepeal „Yes-yes, absolutely, OK, but…“ ja nii see meeldiv aeg lendab. Ühel hetkel on söögid söödud ja jutud räägitud. Tõusen, et tänada, hiivan seljakoti selga ning jätame hüvasti. Johnny rõhutab, et pean kindlasti tulema Brasiiliasse elama ja siis hakkame alles koos asju tegema ja maailma muutma. Embame ja vahetame viisakusi ning konditsioneeriga lift viib mind maa-alusesse parklasse.
Tunnen, et joodud pudeli punase veiniga rannikumägedes pimedas keerutama hakata oleks lollus, ning võtan sealsamas Barras kenas rannaäärses hotellis toa. Enne magamaminekut löön lahti läppari, tšätin sõpradega, surfan netis ning otsustan üle pikema aja ka oma aktsiapositsioonid üle vaadata ning natuke börsiinfot lugeda. Piinlik lugu, aga mitu nädalat pole põhimõtteliselt peale hõbeda hinna mitte midagi jälginud. Samas pole nagu varianti ka, et sel rindel mingeid drastilisi muutusi toimuks. Hind on olnud selle aja jooksul stabiilses tõusus oma tavapärase kõikumise ja järskude dollari-paari ulatuses korrektsioonidega, ei midagi erilist. On tundunud, et muretsemiseks pole põhjust. Viimase nädala alguses on hind aga järsult langusse läinud, lausa 5 dollari ulatuses ja seejärel taas kaotuse tasa rallinud paari päevaga – ei tundu tegemist olevat tavapärase korrektsiooniga, midagi on nagu valesti. Reedel on taas kukkunud mõne dollari ulatuses, ent peale nii jõulist rallit on see normaalne, arvestades hõbeda volatiilsust. Pealegi ei saa unustada, et tegemist pole tavapärase turuga ning hõbeda hind on kogu börsiajaloo kõrgeimas punktis. Kui muidugi jätta välja vendade Huntide kurikuulus 1980. aasta geniaalne hinnamanipulatsioon, mis lennutas hinna üle 100 dollari untsist. Kerin läbi viimase nädala uudiste: sajad artiklid, analüüsid, targutamised. Osad tõestavad, et hõbe on aasta lõpuks taas 100 dollarit unts, teised evangelistid ennustavad metallide hinna kohutavat kokkukukkumist. Nagu ikka.
Ent siis jään lugema lühikest teadet, et viimase kaheksa päeva jooksul on hõbeda marginit tõstetud kolm korda ning sel reedel peale sulgemist tõsteti veel ka neljas ja viies kord, kokku lausa pretsedenditu 84 % võrra CME poolt. What the fuck? Kuidas selline asi on võimalik, miks nii tehakse, et peale sulgemist nädalavahetusel inimeste selja taga tõstetakse margineid? USA valitsus on otsustanud investorid oma positsioondest jõuga välja raputada, jõuab mulle kohale. Rahva raha kuhjumine väärismetallidesse on juba pikemat aega föderaalreservil pinnuks silmas olnud ning samuti pidid suured pangad olema kuulujuttude järgi tohutus short-squeeze´is ning ilmselt on võetud selle tõttu ette jõhker aktsioon hinna allasurumiseks. Mul hakkavad käed värisema. Kerin paaniliselt läbi kõik lehed, kust tavaliselt uudiseid loen, peale lakooniliste teadete ei ole kuskil rohkem uudiseid. Seekingalpha foorum on täis raevus investorite vihapurskeid.
Mulle jõuab kohale, et ka mul on suur positsioon, veidi üle miljoni, ning samuti osaliselt margini peal. Veri tulvab pähe, adrenaliin paneb südame peksma, käed lähevad higiseks, mul on hirm. Õudusega tõmban käima oma maakleri kauplemisplatvormi, otsin paaniliselt kotist koodikaarti, login sisse.
Optsioonid on juba rahast välja kukkunud hinnalanguse tõttu, minu kena kasum on muutunud punaseks miinus 32 %-liseks kahjumiks. Käed värisevad. Võtan minibaarist kaks väikest viina ja lähen rõdule, et mõtteid koguda. Lõnksan viinakesed alla ning üritan keskenduda. Mida ma teen? Optsioone eelturul kaubelda ei saa, nii et see on välistatud. Samas ma ei tea ka, mis juhtub esmaspäeval, äkki kukkumise järel leiab hind tugeva toetuse, varsti ralli jätkub ja hinnad sööstavad üles nagu ennegi. Mu optsioonidel on veel kaks kuud aega aeguda, seega äkki ei peaks rapsima ning kahjumit veel sisse võtma. Liiga suur summa on mängus.
Rahunen natuke, külma viina kuum plahvatus kõhus on mind natuke lõõgastanud. Istun taas arvuti taha ja loen veelkord uudiseid ning märkan, et margin hike tehti vaid futuuridele. Minul on optsioonide positsioon. Tärkab väike lootus, et mind see niivõrd ei puuduta. Saan järgmisel hetk aru, kui rumal mõte see on: futuuride hinna järgi mäng ju käibki ning minu margini saatus sõltub miinuse suurusest. Järelikult läheb positsioon ilmselt esmaspäeval automaatsele likvideerimisele. Oh sa vana raisk. Totaalne oinamunand. Mida ma teen, mida ma teen… Loomulikult ei suuda ma magama minna. Tühjendan minibaari seitse erinevat napsu mängleva kergusega ning kella nelja ajal öösel lähen randa, et leida mõni putka, mis müüks veel alksi. Leian väikese vanamehe, kellel on külma õlut. Ostan kotitäie ja uurin, kas kuskil kanget ka müüakse. Mitte enne hommikut, selgitab päss, süütab sigareti. Jõuan tagasi hotelli, võtan hotelli plokknoodi ja hakkan arvutama ning evakuatsiooniplaani ehitama. Kella kaheksaks on õlled otsas. Tunnen end täiesti selgena, adrenaliin ja hirm on pannud ainevahetuse topeltkiirusel tööle, mis väljendub ka iga poole tunni tagant vetsus käimises. Kõnnin poodi, ostan süüa, liitrise cachaça, kaheliitrise guarana, kilo laimi ja suure ploki õlut. Pikendan oma hotelli veel üheks ööks ja sööstan üles. Tunni pärast avaneb börs ning otsustatakse mu saatus.
Eelturu hindades on tohutud käärid. See annab natuke lootust. Kõik annab sellisel hetkel natuke lootust. Katkun juukseid ja trambin vetsu ja rõdule, vetsu ja rõdule, edasi-tagasi. Leian telekast CNNi, räägitakse lühidalt samuti hõbeda hinna kukkumisest, ent mitte sõnagi sellest, et see on valitsuse vägivaldne tegu, investorite selgapussitamine. Marginite tõstmine nädalavahetusel – how evil can you be? Faking jänkid, uroodid, kapitalistidest vereimejad. Mu pea ähvardab närvipingest ja magamatusest plahvatada. Mul on teine kord elus peavalu. Esimene kord oli, kui sukeldudes liiga sügavale läksin ja siis kiirelt pinnale tõusin. Siis ähvardas aju ninast välja pressida. Praegu surub ka jubedalt meelekohtadest. Segan endale suure klaasitäie, pigistan kaks laimi sisse ja istun arvuti taha.
Nii, ootame. Sekundid venivad, mul on lahti korraga vist 50 veebiakent, klõbistan järgemööda futuuride, ETF-ide, ning spot-price hindu ja närin küüsi, katkun juukseid, palvetan umbmääraste kõrgemate jõudude suunas: „Palun, palun saagu nii, et hõbeda hind ei kukuks metsikult.“ Naeran ise kibedalt oma absurdse palve üle. Nagu võtaks suur Jumal ja peataks hõbeda hinna USA börsil, sest ma nurun siin Rio hotellitoas täis peaga. Ma pole isegi usklik, milline absurd…
Kell Rios lajatab 10:30 ning punased numbrid hakkavad ekraanil kihutama vääramatu jõuga allapoole nagu rong Ameerika raudteel. Algul aeglaselt ja rahulikult ning siis üha kiiremini sedamööda, kuis hüsteeria turul võtab võimust vääramatu jõuga, tirides minu positsiooni endaga kaasa. Kukun koos punaste numbritega järsakusse, silme ees virvendab, mul hakkab halb. Jooksen peldikusse ja öögin poti kohal, panen pea külma vee alla ja jooksen tagasi arvuti juurde. Kukub, kukub, kukub. Turul toimub paanikamüük. Suured positsioonid lähevad järjest automaatlikvideerimisele, ilmselt pole neid palju, kes nädalavahetusega on suutnud enda tohututele kontodele vajaliku marginisumma juurde kanda. Totaalne häving. Mu positsioon on sodiks lastud ning optsioonid väärt vaid sente, pole midagi enam mõtet müüa. Miljon krooni on hävinud sekunditega. Miks polnud peal stoppe, ma kretiin? Sest olin nii kindel. Nii kindel jätkuvas, vääramatus tõusus. Nii kindel endas, nii kindel oma tarkuses, oskuses, surematuses. Kui ainult poleks sellist kavalat margin hike’i toimunud, poleks ka midagi sellist saanud ju juhtuda! Oleks-oleks, faking poleks, raisk! Nüüd ongi nii, nagu ei saa olla. On, nagu pole… Jumal-jumal. Mis nüüd saab?
Järgmistel päevadel toimunut on väga raske meenutada, mäletan vaid udust virvarri erinevatest ööklubidest, baaridest, tutvumisi tänaval, kellegi majapidu mäe otsas, mingi kahtlase tüübi korter Copacabanal, keevitava päikesega rannas magamata ja sodi peaga aelemine. Olen tutvunud mingi väga ilusa tüdrukuga, kes väidab, et on modell. Nagu nad siin kõik omast arust on. Välimuse järgi võib teda kindlasti uskuda, pikkuse järgi mitte. Raha on tal kõvasti, ilmselt rikaste vanemate laps. Plika teeb enamuse sellest hullusest kaasa, tutvustab mind inimestele, viib parimatele pidudele. Rokime end pilbasteks, maandume hotellis, ärkame, seksime, šampanja hommikusöögiks, randa, klubisse, hotelli, randa, klubisse, peole.
Peale järjekordset raju ööd klubides jõuan plikaga hotelli. Või noh, kui täpne olla, siis me purjetame hotelli. See on kõige täpsem tegusõna, millega meie