ropult odavad ning saan oma Sultani-hüüdnime vääriliselt jalga puhata. See viimane küsimus painab ka mu kaaslasi pidevalt – nüüd mõistan, miks. Arvutan kokku, et esimese nädalaga on mul juba 30 000 krooni kulunud. Natuke palju vist? Avan vestmiku ja õpin selgeks väljendi „Ha mais barato?”9
Niisiis eile ööseks jäid pliksid kellegi Rodrigo juurde ja mina maandusin hotellis, et valge inimese kombel duši all käia ja lõõgastuda peale rasket päeva täis higist rassimist. Muuseas, väljendi peale „valge inimese kombel“ meenub mulle alati mu kallis Londoni sõbranna Kristina van T, kes peale rasket tööpäeva koju tulles ütles oma korterikaaslasele, süsimustale nigeerlasest pankurile Benjaminile, jalgu laua peale lüües, et „Oeh, tahaks nüüd end jälle valge inimesena tunda“. Pankurihärra oli hea huumoriga mees ja õppis ruttu selgeks – see tähendab, et daamile tuleb segada kange kokteil ja asuda tal tuju tõstma. Hiljem hakkas Benjamin sama lauset kasutama vastavas olukorras. Lisaks meeldivad talle ka muud erinevad rassistlikud ja kohatud naljad ning ta on üldse üks hämmastavalt cool ja stiilne mees. Aga see selleks.
Hommikul Ibisest välja registreerides võtab mind vastu paduvihm ning täielik nõutus öömaja suhtes. Olime plaaninud Vitorias mõne päeva veeta, seega tuleb persikut liigutada ja ruttu endale kodu leida. Selgub, et kogu 200 000 inimesega Vitoria peale pole järgmiseks kaheks ööks ühtegi mõistliku hinnaga hotelli, mis poleks ääreni täis müüdud. Seejärel raske südamega otsustan kaaslaste survel proovida paljukiidetud couchsurfing’ut. Kunagi kui sõber Matthias Tallinnas üht väga veidrat Columbia tüdrukut võõrustas, mõtlesin ma, et see on selline väike rotiteema. Midagi inimestele, kes ei raatsi hotelli plekkida ja käivad üksteise toapugerikes tasuta tudumas ja omavahel ristsugutamas. Tuleb tunnistada, et ma eksisin ja sooviks oma sõnu nüüd tagasi, palun. Kuni haun kurje plaane põgenemiseks, on tüdrukute host Rodrigo ajanud välja kohaliku couchsurfing’u isa Thiago, kes ei taha kuuldagi midagi sellest, et ma ei ööbi tema juures. Seega valmistun halvimaks ning lähen. Enne seda käime Rodrigoga millegipärast Sibulakivi pargis jalutamas. Mitte mina ja tema, käest kinni, vaid plikad on ikka ka õnneks. See on väga nunnu pargike sibula moodi kiviga, lisaks on seal kilpkonnad, palju tatikaid ja rägbiväljak. Selline tore park, kus kohalikud ei armasta käia ning see on kogu aeg tühi. Miks ei armasta käia, küsisin mina. Seepärast, et meil on viis randa linnas, selgitati mulle. Milleks minna parki, kui saab randa, eks?
Seejärel keerab mu reis järsku ette uue lehekülje. Avaneb Thiago maja uks ning ülemisel korrusel võtab mind vastu hüperenergiline ja ülevoolavalt lõbus majaperemees oma proua Tenillega. Selles mõttes peab Sao Paulo Einari võrdlus paika, et väga sarnane venelastega on siinse rahva külalislahkus, armastus napsude, naiste ja pidude järele. Veerand tunniga oleme saanud juba parimateks sõpradeks ja karjume üksteise võidu lõbusaid lugusid enda ja tuttavate luumurdudest ning vigastustest. Minu lugu Navitrolla pool jaanipäeva käigus kaotatud esihambast vahetult enne filmivõtteid saab kohe hitiks, sest Tenille on hambaarst. Mismoodi me sellise teema leidsime kohe algatuseks, jääb ajaloo lahendamatute mõistatuste varamusse.
Thiagol on tegelikult seitse koera, aga õnneks viis neist (kaks labradori, kaks rotveilerit ja dobermann) on SP-s10 asundusel, kaks väikest nähvitsat aga kohapeal: Jackie ja Maggie. Kutt on palju reisinud, USAs elanud, käib Šveitsis suusatamas, ning on siin kohaliku kosmeetikafirma boss. Korter on 200 ruutu, eraldi tuba on sisustatud meiesuguste rottide vastuvõtmiseks, üks tuba muusika ja filmide nautimiseks ning muidugi hiigelsuur rõdu. Rõdudel ja verandadel on Brasiilia elamises üldse tähtis roll. Teisisõnu, väga meeldiv ja lahe elamine, ruumi kõigile ja eriti toredad inimesed. Thiago pistab mulle kohe koduvõtmed pihku ja keelab midagi poest süüa-juua osta, kuna kõik on nende kulul, ei mingit vaidlemist.
Couchsurfing’u idee ei ole niisiis mitte vaid tasuta ööbimine. Thiago ütleb, et nende community ei võta vastu inimesi, kes lihtsalt ööbima tulevad. Nagu meie. Vaid see on pigem kultuurivahetus, sõprade leidmine ning võimalus näha seda maad läbi kohalike silmade. Käia nende pidudel, söögikohtades ja näha nende elu lähemalt. Nende sõnadega selgub, et meile on organiseeritud tihe kultuuriprogramm lausa nädalaks, juba on aetud jalule sõbrad ja sugulased, kellele on antud korraldused viia meid ümbruskonna loodusimesid vaatama, helistatud on juba Riosse sõpradele, kes mind seal omakorda lahkelt vastu võtavad ja nii edasi. Selgub, et igas linnas toimuvad iganädalased võõrustajate kohtumised, kuhu veetakse siis oma külalised ning uputatakse neid seal odava napsu, info ja ideedega, mida tasub kohapeal teha või näha. Väga tänuväärt ning kasulik sotsiaalvõrgustik – tuleb mul nüüd tunnistada.
Seejärel läheb meie majutajate vahel tüliks, et kuhu pidudele me kindlasti minema peaks. Lõpuks lepime kokku, et läheme kõikidele pidudele. Esimene on vabaõhurestoran, kus rokib kohalik bänd. Selline ilusate inimeste sambaõhtu, kus hakatakse kohe meile tantsimist õpetama ja ujutatakse võhivõõraste inimeste poolt üle tervitusnapsude ja tähelepanuga. Järgmine üritus, kuhu saabume juba eksalteeritud olekus, on väga rängas kontrastis eelmisega. Pidu, millesarnast minu silmad mäletavad veel vana hea Nightmani ööklubi päevilt. Selle vahega, et siinsesse vanasse tivolisse on kogunenud vist kogu maakonna paartuhat geinoort, Nightmanis toimuv oli aga pühapäevakoolike selle võimsa homokatedraali kõrval. Toimub selline rabamine, nagu oleks käes viimnepäev ja homsest muutuvad kõik heteroks. Üle tunni ei kannata kohal olla – nii palju pole vist küll kunagi külge löödud. Väga tüütu, umbes nagu Justin Bieberil Justin Bieberi fännklubi kokkutulekul. Üldse kuidagi väga suur gayscene on Brasiilias. Seda kinnitavad ka kohalikud tuttavad ning ka näiteks miljoni osavõtjaga maailma suurim GayPride Rios. Millegipärast siin on see loomulik osa ühiskonnast ning seksuaalsust väljendatakse üsna avalikult, hoolimata sellest et tegemist on ühe maailma katoliiklikuma riigiga. Peo meeldivaim hetk on kohtumine sümpaatse Vinicusega, kes räägib eesti keelt! Lihtsalt ühel hetkel ujub rahvamassis ligi. Ei mõista, kuidas ta meid spottis. Selgub, et oli Eestis kaks aastat tagasi olnud vahetusüliõpilane. Niipalju on temast kasu ka, et õpetab selgeks erinevate oluliste asjade nimetused kohalikus slängis. Peamiselt muidugi inetud sõnad.
Järgmine hommik pakitakse meid autosse ja viiakse Espirito Santo (Püha Vaimu osariik) kauneimasse randa, kuhu on kokku tulnud kõige lihaselisemad mehed ning kõige kurvikamad naised ning käib selline eputamine, et karp kukub lahti ning jääbki kogu päevaks. Kasutan juhust ning pildistan kõik muidugi üles. See nii-öelda kaunim rand osutub väikeseks tõesti kenaks rannaribakeseks, kuhu on toppinud end ligikaudu kümme tuhat inimest. Ülespumbatud alfaisased jauravad täiest kõrist ja löövad valimatult külge kõigile preilidele, kes aga perimeetris viibivad, lapsed hullavad, naised hööritavad stringides tagumikke ja sinna sekka röögivad rannakaupmehed: „KUA-KUA! KUA-KUA!“, mis kõlab nagu hanede keel, tegelt on hoopis: „ Agua-Agua!”11
Thiago orgunnib meid kohe parimasse kohta pikutama, õlled kätte ja teeb tuttavaks sõbraga, kes väidetavalt on „very crazy and dangerous man”. Tattoode ja kahe kaasas oleva libuliku daami järgi otsustades tundub hoopis kohalik kupeldaja. Igal juhul ma võtan üks hetk kaamera ja lähen obtsöönsusi jahtima. Olen ma elus asju näinud, aga sellist pepude paraadi pole küll sattunud nägema. Brasiillastel on väga ühene maitse: mida suurem, laiem ja kurvikam, seda emasem. Seega meie daamid, kes tunnevad end teinekord kiloke-paar raskemana – Brasiilias olete te pigem ebaseksikad kõrsikud. Anorektikute nooremad õed. Samas meie seltskonna blond kaunitar, peenike kui pilbas, tõmbab tähelepanu kõvasti. Rodrigo tunnistab mulle usalduslikus eravestluses, et tegelikult on iga Brasiilia mehe unistuseks leida heledate silmadega blond naine. See on nende arust tõeline jackpot suurel eluloteriil. Mulle tekib hoobilt mõte luua „kultuurivahetuse“ organisatsioon, mis erinevate rahvuste unelmad kokku viiks ja inimesi õnnelikuks teeks. Kurja klõbiseva eest muidugi. Esimene sild on plaanis rajada Estonia-Brasil. Õnnestumine on kaljukindel. Head nime oleks sellele veel vaja ainult…
Rannas suuri sündmusi ei juhtu – tavaline melu ja mõnulemine. Väike vahejuhtum on pildistamisega. Thiago seletab, et kui sul on suur kaamera, siis kõik arvavad, et oled ajakirjanik või mingi tähtis