et favelast sai seltskond niimoodi ilma maksmata sinna sisse ronida.
Palun tal näidata, kus asub klubide ja pahanduste linnaosa, jätan hüvasti ning hakkan reedeõhtusse süvenema. Brasiilias on peamine pidude ja väljas käimise päev laupäev. Sellest hoolimata on ka reedel rahvast tänaval tuhandetes. Alustan Rio Scenario klubist. Kolm korrust klubi, kus seintele kruvitud kõikvõimalikku antiikset sitta, mida inimkond on suutnud toota: jalgrattad, lõõtspillid, raadiod. Klubis sees on täies suuruses vanaaegne apteek, no ulme. Seal üle kahe tunni vastu ei pea: natsa liiga palju sambatantsu ja vanainimesi. Pole eriline Ladina-Ameerika tantsude proff ka kahjuks, muidu oleks seal saanud peput keerutada matsakate muttidega, nii et vähe poleks olnud. Astun tänavale ja järgneb tundidepikkune ralli mööda baare ja hämaraid rahvast täis tänavaid. Tuhanded inimesed tantsimas ja lõbutsemas otse sõiduteel, mis on hommikuni suletud liikluseks. Kõikjal on sähvivate vilkuritega politseiautod, kisavad tänavakaubitsejad ja pealetükkivad hoorad: igas vanuses, soos ja mõõdus. Lisaks tänavabändid, žonglöörid, trummigrupid, tantsijaid ning muidu värvikad inimesed. Täielik virvarr. Ei pruugigi kuskile sisse astuda: tunnike jalutamist Lapa tänavatel on piisav elamus, et eluks ajaks meelde jääks.
Õhtu lõpeb Einari ja paljude teiste soojalt soovitatud suures klubis The Week, mis asub Centralist väljas üsna kahtlase tööstusrajooni ääremail. Öelda selle kohta klubi on ilmselge understatement, see on pigem midagi põrgu, pordumaja ja kombinaadi vahepealset. Ühest uksest tallab morne üleslöödud külastajaid sisse ja hommikupoole lendab ekstaatilisi ja laksu all sulelisi ja karvaseid tegelasi välja igasse ilmakaarde. Klubi on 6000 ruutmeetrit ja väidetavalt on seal õhtuti märatsemas umbkaudu 5000 inimest. Väga hull klubikogemus. Olen vist ainuke mees, kellel särk seljas on ja kes ei väänle ja ei topi oma keelt kellelegi kurku. Enamus rahvast on kõvema litaka all ja kargab nagu vedrujänesed. Eesti klubides toimuks selle kõrval justkui vaiksed luulehuviliste kogunemised ning nohikute klassiõhtud. Muusika suures saalis on nii kõva, et seal pole võimalik olla, kõrvadel hakkab valus. Olen väikeses saalis, seal pole ka nii jõle muss, pigem vanakooli house ja vanad hitid à la Madonna. DJ kutsub mind pulti, saame tuttavaks – lahe friik. Tagaruumis on liitrite kaupa šampanjat ja veel kümnete kaupa lahedaid friike. Tutvun kõigiga, teeme lõputult pilte ja vahetame kontakte. Tavapärane hüsteeriline lõbusus ja pidutseme-nagu-läheks-surma-suhtumine. Nalja saab palju ja külge lüüakse häbenematult nii naiste kui meeste poolt. Geina võiks siin maal ikka ropult skoorida lillegi liigutamata. Naised jällegi eeldavad pigem meestepoolset agressiivset lähenemist. Kui sa macho-isast enese seest üles ei leia, välja ei näita ja jõuliselt ligi ei litsu, siis arvavad kõik, et sind ka naised ei huvita. Meeste pealetükkivus eirab siin igasuguseid moraali- ja eetikareegleid. Sama kehtib naiste võrgutamiskäitumise ja veidi vulgaarse ahvatlemiskunsti kohta. Tundub, et kõik on lubatud patuses, niiskes ja kuumas Rio öös. Pole imestada, et valged mehed siin mõistuse ja raha kaotavad.
Kojusõit on taas meeldejääv elamus. Buss 179 pidi kõige õigemasse kohta viima, ent kiiruga hüppan kogemata 176 peale, mis koheselt gaasi annab ning paigalt sööstab. Bussi number on mulle markeriga käe peale kirjutatud, näitan seda bussijuhile. Too osutab eespool kihutava bussi poole. Seal ongi minu 179. Nähes mu nutust lõusta, annab bussijuht gaasi juurde. Annab gaasi on isegi vähe öeldud, pigem raiub gaasi nii, et buss möirgab ning tormab nagu tank teisele bussile sappa. Teine aga pole ka papist bussijuht ja keerab samuti gaasi peale ning nii nad üksteist jälitavad läbi kitsaste tänavate 80–90ga, kuni tagumine bussijuht suudab äkki 179-le ette keerata ja suruda tolle tee äärde nagu politseinikud teevad roolijoodikutega. Uks paiskub lahti, kaks bussijuhti kisavad üksteise peale naerdes. Kargan 179 uksest sisse ja maksan lõbusale poisile rooli taga 2,50 reaali.
Oma allajäämist 176-le kompenseerib uus bussijuht kõige hullumeelsema kihutamisega, mida ma elus näinud olen. Busside kategoorias muidugi. Bussi istmel püsimiseks pean kahe käega hoidma kõvasti torudest kinni ja jalgadega põrandale ankurdunult tasakaalu säilitama. No see on ikka kirjeldamatu ralli: kummide vilinal võetakse kurve, kogu buss koliseb, logiseb, väriseb ja õõtsub ning tundub, nagu oleks meil vanakuri kannul. Kuna tunnel, mille kaudu läbi mäe saab minna, on suletud, siis peame minema üle mäe, läbi imekitsaste tänavate, kus bussijuht suudab käänaku peal maha sõita ühe metallposti. See aga ei häiri teda karvavõrdki. Naeravad piletimüüja-tšikiga täiest kõrist, paneb aga tagurpidikäigu sisse ja laseb tagasi nii järsult, et signaalitavad taksod meie taga peavad paanikas kahte lehte tagurdama, ning kütab minema. Metsik ralli lõpeb õnneks kenasti lõpp-peatuses ilma avarii ja inimohvriteta. Hämmastav. Järgmine päev loen Lonely Planetit, kus on Rio bussijuhtidele ja nende psühhopaadiomadustele terve peatükk pühendatud. Tsiteerin: „Local bus drivers rush through the traffic like a raving maniacs, so be sure that you are seated or hold on tight.“
Autoga ekseldes ja vales kohas ära keerates olen sattunud üpris õõvastavatesse kohtadesse, täielikku getosse, mida isegi filmis ei näe. Ühel õhtupoolikul keerangi enne linna jõudmist sillalt maha, sest bensiinituli ammu põleb ja üldse mitte ei tahaks kiirteele seisma jääda. Siin on see ohtlik, kuna teepervesid tihti pole.
Tänavad on täis kaltsudes inimvaremeid, ühel mehel on püstol vöö vahel, isegi lapsed on tigeda ja kahtlustava näoga. Kruiisin aeglaselt tohutute aukude vahel, üritades mitte teelt tolmu üles keerutada, et mitte kedagi väga pahandada. Pagana bensiinijaama ei paista kuskil, väljas on juba hämar. Tänavad on täis prügi, ratasteta autovrakke, mööda kerivad mustendavate akna- ja ukseaukudega mahajäetud majad, silman kõnniteel suurt tünni, mille sees on lõke, iga nurga peal kambad. Hullemat klišeedele vastavat getot annab otsida. Paar pööret veel ning auto sureb välja. Bensiin on otsas. Tunnen, et kõhus keerab ja kaka hakkab vaikselt hirmust püksi pressima. Ragistan peas läbi kõik variandid, mida teha: lihtsalt auto maha jätta ja katsuda põgeneda, istuda autos ja kutsuda politsei, kutsuda takso, helistada emale ja pruudile ning jätta hüvasti. Kõike vist ei jõua teha. Torkan autos laokil olevad esemed istme alla, võtan rahulike liigutustega telefoni, võtme süütest, ronin autost välja, lukustan ukse, tehes rõõmsat nägu, nagu oleks jõudnud oma vana sõbra maja ette ja kogu see kant on mulle kui kodu. Vaatan kerges paanikas ring, hoides kramplikult näol naeratust. Lapsed liduvad auto juurde ja hakkavad läbi akna sisse vahtima. Nurgapealne poistegäng jälgib mind huviga. Vanainimesed aknal tunnevad huvi. Olukorra päästavad 50 meetrit eemal seisvad kaks paksu musta naist. „Oi,“ 14 karjuvad nad mulle, „que procura?”15 On ilmselge, et olen eksinud gringo, mõtlen. Jalutan ruttu lähemale, kuna ei taha, et terve tänav kuuleb: „Eee… onde fica de gasolina?“ 16 küsin vaikselt. „De gasolina e aqui, direito,“ 17 kisab naine, nagu oleksin endiselt auto juures ja naerab. Teine naine paneb näpud suhu ja vilistab ning viipab kohale nurgapealse gängi poisid. Fakkide fakk, mis nüüd juhtub, mõtlen mina õudusega. Kas võetakse lihtsalt auto käest või antakse algatuseks kõvasti peksa ka? Naine seletab midagi poistele ja plaksutab käsi. Poisid naeravad ja vahivad mind ning hakkavad siis auto poole minema. Selge, peksust ilmselt pääsen, aga auto läheb, jõuan mõelda. Siis aga suurem naine lükkab mind leebelt nagu last auto suunas ning saan aru, et pean minema. Nojah, võtmeid on vaja, et pättidele uksed lahti teha…
Siis äkki taipan, et nad saadeti mulle appi. Nägu lahvatab piinlikkusest punaseks ja lidun auto juurde. Pulss on vähemalt 180 selleks hetkeks. Kamp on juba auto taga, valmis lükkama. Võtan käigu välja, keeran rooli otseks ja hüppan ise samuti lükkama. Ümber nurga on bensiinijaam. Olen suurest tänutundest niivõrd liigutatud, et teen kõigile õlled välja. Pingelangus on, nagu oleks rongi eest pääsenud. Joome pimeneva taeva all bensukas jääkülma õlut ning mina vastan poiste küsimustele sõnastiku abil: kust pärit olen, kas mulle meeldivad Brasiilia tüdrukud, kes on mu lemmikjalgpallur ning mis on parim õlu: Skol, Antarctica või Brahma18. Lahkume patsutades ja kätt surudes peale seda, kui kõigi nimed on selgeks õpitud ning tundub, nagu oleks endale viis sõpra kogu eluks leidnud. Poisid juhatavad mind tagasi kiirteele, sõidan tuledes linna, laulan täiest kõrist kaasa ja taon roolirattal takti.