inimeseks. „Alani murepesu kliinik“ seisaks meetriste trükitähtedega valgest marmorist ja klaasist pilvelõhkujal, mille ees on pidevalt kilomeetrine saba. Ja mina istuks igal hommikul elegantses valges ülikonnas, tulnud värskelt murepesust, vaalabeebide silmalaugude nahast tehtud tugitoolil, oma nõelana troposfääri puuriva pilvelõhkuja ülemise korruse absurdselt luksuslikus korteris ning ainult naerataks, naerataks, naerataks…
Need haiged unelmad katkestab vihane koputus dušika uksele. „Are you okay?“ kisab harjahipi. On aeg pärismaailma tagasi kukkuda.
Kuradi auto ongi kadunud. Kablutan, raske seljakott seljas, üleni higisena kogu kvartali kaardi abil metoodiliselt läbi. Ei ole minu väikest musta käru mitte kuskil. Kas tõesti pean ma nüüd menti minema ja hakkama selgitama, et see on pihta pandud? Äkki veeti minema? Brasiilias ei veeta autosid ära, meenub. Eriti kuskil äärelinnas. Istun tänavakivi peale, vägistan suurest pudelist sooja vett sisse ja üritan meenutada. Mitte ainsat mälupilti pole. Otsustan minna tagasi hotelli, kust mind välja visati. Jõuan kohale, õnneks on reception’is uued inimesed, kes mind vist ei tunne. Vähemalt on nad sõbralikud – ju siis ei tunne. Annan neile auto kirjelduse ja räägin oma murest. Noorem mees kõpsutab minema ja tuleb mõne aja pärast rõõmsalt tagasi. Tuleb välja, et auto on olnud hotelli taga parklas kogu aja! Kena, vähemalt pole pihta pandud. Küll aga tuleb maksta mõnus arve parkimise eest. Maksan ilma möginata, viskan seljakoti tahaistmele, poetan ennast rooli taha ning sõidan vaikselt parklast välja. Autos on ligi 70 kraadi, õõh.
Sõidan linnast välja, kuni jõuan maanteele, ning võtan suuna taas lõuna poole ühegi plaanita, segaduses ja omadega puntras. Peale tundidepikkust sõitu tunnen, et vajan juba puhkust. Olen endale järgmist peatuspaika otsides millegipärast sisemaale keeranud, selle asemel et jääda mööda kaunist rannikut kulgema. Sisemaal on aga kõik üsna erinev rannapiirkonnast. See on ka loogiline. Kohalike puhkajate reaalid ning turistide sissetoodud rahavool niisutab rannikuärisid ning kohalike tööpõldu ilmselt rikkalikult, ent kes tahaks puhata sisemaal, mitusada kilomeetrit eemal jahedast ookeanist, keset džunglit? Hakkab juba pimenema, kui tunnen kohutavat väsimust ja raskust enda peale langevat. Edasi sõitmine muutuks juba ohtlikuks, seetõttu hakkan otsima mingit asulat, kuhu saaks ööseks jääda. Üsna pea näengi mingit külakest, keeran suurelt teelt ära ja auklikul kruusateel rappudes jõuan poekese juurde. Noh, tegelikult on see lihtsalt tee äärde ammusel aal püsti pandud roheline sara, mis nüüdseks on kokkukukkumise äärel. Kuuri laes kõlgub üksainus kuuekümnevatine pirn, ukseavasse kastide peale on tõstetud päevinäinud kaal ning tagant paistab kuhjades puuvilju-juurvilju, suhkrukogusest plahvatavaid mullijooke ja saiatooteid. Kõik see näeb üsna hunnitu välja ning muljet võimendab väike lössis vanamehenässakas, kel suus pole vist ainsatki hammast, ent see-eest jäme sigarijunn, mis loomulikult ei põle.
Üritan uurida, et kas siin kuskil on mõni hotell ning vanamees purskab naerma, nii et sigarijunn kukub suust muldpõrandale. Seda maast korjates rehmab ta käega: „Sinnapoole minnes on pousada22.“ Pousada sobib kenasti, mõtlen ma, ja ostan vanamehelt kobara banaane tänutäheks ning et hommikul oleks midagi ampsata. Sõidan edasi, mitu kilomeetrit totaalset lehmarada, aga ei kuskil ühtegi silti ega pousada väärilist majakest. Hakkab sadama. Tiirutan edasi-tagasi aeglaselt nagu vana palgamõrvar, otsides maja, mis näeks vähegi pousada moodi välja. No ei ole ükski koht seda nägu. Pean kinni ühe suurema maja juures ja lähen kolgin uksele. Ilmub lillelises kitlis vanamutt. „Desculpe, onde fica o pousada?“ 23 uurin mina. „Sim-sim aqui pousada,“ 24 lükkab mutt ukse pärani ja viipab mind edasi tulema. Olen üsna üllatunud, aga astun sisse.
Läheme läbi suhteliselt räpase maja tahaaeda, kus asuvad kolm putkat, majakesteks on neid palju nimetada. Äärmisel juhul bangalo nimetuse kannavad välja. Hõredad ehitised aknakesega, võib-olla kümme ruutmeetrit põrandapinda. Sees tool, lauake ja krägisev vana voodi. Voodipesu on ühte kindlat värvi: hall. Duši- ja vetsunurgake on räpane ja pisike. Dušš asub taas WC-poti kohal ning seina küljes on pika nööri otsas suur kahvel. „Porque esta?“ 25 küsin ja osutan kahvlile. Mutt võtab kahvli kätte ja näitab ilmekate märkide abil nagu Aliase mängus, et sellega saab wc-potist asju alla ajada või välja võtta ja duši äravoolust samuti. Et nagu vetsupumba Brasiilia variant.
Öömaja on jõle, ent edasi sõita ei jaksa, pealegi õues ladistab korralikult. Maksan mutile 30 reaali ning lidun autosse oma asjade järele. Autost asjad võtnud, klopin taas esiuksele, mis on kinni langenud mu selja taga. Ei midagi, vaikus. Vihma kallab. Kolgin uuesti. Vaikus. Karjun ja kolgin, olles juba läbimärg. Huvitav, kas mutt võttis mu raha ja jätab mind nüüd ukse taha? Ühel hetkel ikkagi tekib ukse taha muti ninahääl, uurib kellega tegu ja avab ukse. Naerab vihmast tilkuvat mind vaadates. Kuradi mutt, siunan mina, ja kaon oma putkasse. Dušivesi on soe ja seisnud lõhnaga. Ilmselt on seal paagis käärinud juba nädalaid. Vaevalt, et see koht kuskil internetis üleval on, ning vaevalt siia keegi satub tihedamini kui kord paari kuu jooksul, mõtlen. Meenuvad Roald Dahli õudusnovellid üksikutes kohtades asuvatest öömajadest. Tapan toas nii palju sääski, kui suudan, ning keeran tuttu.
Magan rahutut und. Hõre putka tähendab, nagu magaksid keset džunglit. Loodushääled kostavad tuppa putka alt, ümbert ja kohalt. Pidevalt ehmatan ärkvele tundega, et toas on mingi järjekordne siristaja, sisistaja või krabistaja. Lõpuks kukun ikkagi unne, rabeledes küljelt küljele. Üks hetk ärkan selle peale, et keegi puudutab või kõdistab mu nägu. Või nagu midagi nina otsas sügeleb. Löön silmad plaksakuga pärani, ent ei liiguta end. Esimesel hetkel ei näe midagi, on liiga pime. Siis aiman, et üsna näo lähedal on mingi loom. Mitte mingi pisike loom, vaid ikka suurem elukas. Elukas ei liiguta samuti. Viskun pool meetrit eemale. Loom hüppab põntsuga maha ja krabistab küüntega põrandavineeril. Laksan tule põlema ning näen, et seinaääri mööda kimab pirakas rott, kes otsib väljapääsu. Olen liiga ehmatanud, et teha muud, kui jälgida, kuidas rott sibab mõne sekundi edasi-tagasi ja siis pressib end ukse vahel olevast praost õue vihma kätte ning kaob. Selge on, et und enam ei tule. Laman, tuli põlemas, selili voodis, tihedalt teki sisse mässituna. Vihm trummeldab vastu plekk-katust ja minu pulss ei taha rahuneda. „Elu hotellidiil, raisk,“ mõtlen, „rõve vedamine, 30 reaali eest saad kahvliga sitta vetsust koukida ja öösel rottidega tatti panna. Unustamatu romantikapakett ühele.“
Järgmisel hommikul, magamata ja närvid läbi, otsustan sõita külla Ubatuba underground’ile ehk legendaarsele vanale paharetile Hamba-Paulile ning tema mitte just keskklassi pereisadest koosnevatele sõpradele. Olles juba moraalsesse sohu vajumisega Rios algust teinud, tundus allakäiguspiraalil edasi liuglemine reisi ainukese loogilise jätkuna. Pealegi lubatakse mulle seal päevi täis ökoturismi, kohalike alkoholimarkide süvadegustatsioone ning lähedast kontakti Brasiilia alternatiivsema poolega.
Tee Riost Ubatubasse on väga maaliline. See tähendab vähemalt viit tundi mereäärsetes mägedes tiirutamist, järske tõuse ja languseid, väikeseid kalurikülasid, imeilusat sajandeid vana Paraty linnakest ning kaunist Brasiilia loodust. Sel teel näeb hingematvaid vaateid tankeritega üle külvatud lahtedele, tiheda flooraga kaetud saarekestele, tuumaelektrijaamale, mille kõrval asub kaunis spaa-hotell. Sel teel asub ka maailma kõige ebapopulaarsem Club-Med´i hotell (pidevalt pankroti äärel, ehitatud Brasiilia kõige vihmasema koha peale, kus 200 päeva aastas sajab); ning palju muud naljakat, imestamisväärset ja eripärast, mida see imeline maa pakub.
Kohale jõudes kirjutan end sisse Pauli poolt soojalt soovitatud hostelisse, käin duši all ja kohtun enda kaaslasega järgnevaks nädalaks-paariks. Paul on end siin kenasti sisse seadnud. Kõik kohalikud teavad teda hästi ning peamiselt nime all Urso Polar, mis tähendab jääkaru. Härra hooldab siin kohalike rikaste suvemajakesi mägedes ning kõik oma vabad hetked pühendub lõõgastumisele.
Eraldi peab aga mainima ta uut naist, 40-aastast Anitat. Endine ümbruskonna kaunitar ja läbinisti looduslaps on väga värvikas ja koloriitne mutt. Tegemist on väga sooja ja armastava, emaliku naisterahvaga,