joogi ja tantsuga. Pärast kõike seda läksime Dannyga hotelli pulmaööd veetma, olime mõlemad ühtaegu väsinud ja põnevil. Teadsin, et selle mehega soovin olla koos elu lõpuni. Pidime elama õnnelikult, kuni surmani…
5. peatükk
HIRMU DIAGNOOS
Aastad möödusid ja me ehitasime Dannyga koos ühist elu. Danny lahkus pereettevõttest ning alustas karjääri turunduse ja müügi alal ühes paljurahvuselises organisatsioonis. Ta lahkus poissmehetoast Hongkongi keskuses ja me kolisime mõnusasse korterisse Hongkongi vaikses eeslinnas. Võtsime endale koera, kes sai nimeks Cosmo.
Üsna vahetult pärast pulmi otsustas mu vend Hongkongist lahkuda ja luua ettevõte Indias, sest meie linna oli tabanud suur majanduslangus ja Indias nägi ta paremaid võimalusi. Niisiis kolisid vend, tema naine ja nende väike poeg Shahn kõik sinna; ema järgnes neile peagi. Igatsesin neid kõiki kohutaval kombel, sest polnud kunagi varem elanud pereliikmetest eraldi riigis.
Et asi oleks veel hullem, kaotasin majanduslanguse tõttu oma töö Prantsuse ettevõttes, sest müüginumbrid olid järsult langenud. Kuna kõik juhtus ootamatult, olin endast väljas ning see suurendas veelgi mu stressi ja üksindustunnet, mille tingis mu pereliikmete lahkumine Hongkongist.
Sel ajal tundsin meie kogukonnalt ja oma eakaaslastelt survet, et mul oleks laps, kuigi olin siis hoopis rohkem huvitatud töötamisest, reisimisest ja maailma avastamisest.
Lõpuks leidsin vabakutselisena tööd ühes relokatsioonifirmas. Minu tööülesannete hulka kuulus äsja põgenikena saabunute abistamine Hongkongiga kohanemisel. Nautisin vabadust, mida osaline tööaeg mulle võimaldas.
Ma lihtsalt ei tundnud, et oleksin valmis lapsi saama, kuid minu kultuuris hakatakse abiellumise hetkest alates ootama, et naised hakkaksid järeltulijaid ilmale tooma. Tundsin sageli, kuidas mind kiskusid lõhki ümbritseva keskkonna ootused ja mu enda tahtmised. Mõnikord tundsin sõprade seltsis end puudulikuna, sest ei tahtnud samu asju nagu nemad. Eriti puudutas see minu soovi lastesaamist edasi lükata.
Kogukonna liikmed meenutasid mulle ikka ja jälle, et naise kehas töötab bioloogiline kell, mis tiksub meie kahjuks. See aga ainult toitis mu sees niigi eksisteerivat hirmu – vanu muresid, alates ärevusest, et tekitan liiga palju tüli, kuna olen tüdruk; et mul on midagi viga, sest ma ei sobitu kuhugi. Mäletan, et mõtlesin: Aga kui ma tõesti lapsi tahan, siis me võime ju adopteerida! Maailmas on nii palju soovimatuid lapsi, kellele tahaksin pakkuda kodu. Lisaks sellele ei peaks ma bioloogilise kella pärast muretsema!
Vestlesime Dannyga sel teemal päris tõsiselt ja olime mõlemad ühte meelt, et adopteerimine näis mõistlik. See oleks eemaldanud ka surve olla oma keha ori. Aga iga kord kui rääkisin adopteerimise võimalikkusest meie kogukonna liikmetele, sain negatiivset tagasisidet. Kõige tavapärasem reaktsioon oli: „Kas sa ei saa lapsi? Oi, kui kahju!”
Taas tundsin, kuidas minus tõstab pead vana hirm, et ma pole piisavalt tasemel… aga minu keskendatus sellele teemale sai väga kiire lõpu.
2001. aasta suvel diagnoositi mu parimal sõbrannal Sonil vähk ja see vapustas mind hingepõhjani. Ühel päeval oli tal raske hingata ja kui ta arsti juurde läks, siis avastati ta rindkeres suur kasvaja, mis surus vastu kopse. Ma ei suutnud uskuda, et temaga midagi sellist juhtub. Ta oli noor, tugev, elavaloomuline, hea tervisega, ja tal on nii palju, mille nimel elada. Arstid panid ta kohe haiglasse, kus talle tehti kasvaja eemaldamiseks operatsioon, millele järgnes kiiritus- ja keemiaravi.
Ja siis, paar kuud pärast Soni diagnoosi, saime teada, et Danny õemehel (tema noorema õe abikaasal) diagnoositi agressiivne vähi vorm.
See uudis külvas mu hinge tugevat hirmu, sest mõlemad olid minuealised. Hakkasin otsima vähi ja selle põhjuste kohta kõikvõimalikku teavet. Alguses oli teabe ammutamise eesmärgiks lootus aidata, sest tahtsin olla Soni kõrval, teda tema võitluses toetada. Kuid avastasin, et mida rohkem selle haiguse kohta lugesin, seda enam hakkasin kartma kõike, mis vähki võib põhjustada. Hakkasin uskuma, et vähki võib tekitada iga asi – pestitsiidid, mikrolained, säilitusained, geneetiliselt muundatud toit, päiksekiirgus, õhusaaste, plastikpakendid, mobiiltelefonid jne. See kõik läks nii kaugele, et hakkasin lõpuks kartma elu ennast.
26. APRILL 2002 on päev, mida me Dannyga eal ei unusta. Üsna ebakindlalt sisenesime arstikabinetti, nagu oleksime pidanud astuma üle surma läve. Hirm hiilis me ümber ja hoiatas, et iga nurga taga ootab vapustus. Oli töönädala viimane päev – reede pärastlõuna, eest ootas ühine nädalalõpp. Olime murdnud läbi tipptunni sagina, milles kõik olid hakanud töölt lahkuma, et kasutada mõnusasti nädalavahetusele eelnevat happy hour’it – kõik, välja arvatud meie. Märkasime vaevalt sadama taha loojuva päikese oranži kuma, mis heitis meie toimeka linna pilvelõhkujate klaaspindadele erksat helki. Täna pidime teada saama minult eelmisel nädalal võetud analüüside tulemused.
Mõned päevad varem olin leidnud oma paremalt õlalt, rangluust ülevalpool tüki. Sel hetkel ei tahtnud ma uskuda – õigem oleks öelda nõudsin, et tegemist on vaid tsüsti või suure vistrikuga. Aga üks väike vastik hukatust ettekuulutav hääleke teadvuse sopis korrutas ja veenis lakkamatult, et tegelikult on seal midagi muud.
Eelnenud kuudel olin pisaratega võideldes käinud vaatamas sõbranna Sonit, kes lamas haiglas aasta eest diagnoositud vähiga. Õuduse ja kurbusega jälgisin ta keha, kuidas üks taltsutamatu elukas seda tollhaaval õgis, vaatamata moodsaima meditsiini kättesaadavusele. Ma ei saanud endale lubada mõtteid, et sama õudus võib juhtuda ka minuga. Kuid tükk kaela alaosas sundis mind selle võimalusega arvestama ja kontrolli minema. Mulle tehti biopsia ja nüüd pidingi tulemused teada saama.
Arst teatas tulemustest väga õrnalt ja meeldivalt: „Teil on lümfoom. See on lümfisüsteemi vähivorm.” Sel hetkel, kui arsti huulilt tuli sõna „vähk”, ei kuulnud ma enam, mida ta rääkis. Tema hääl jõudis minuni justkui vee alt. Mu pilk läks rändama ja peatus haigla aknast avaneval vaatel. Väljas ei olnud mitte midagi muutunud: päike jätkas teekonda, laskus aeglaselt sadama taha; pilvelõhkujatel püsis veel oranži ja merevaigu karva kuma; ning inimesed käisid happy hour’i rõõmus naerdes oma teed. Aga teadmine, mis minu sees tegelikult toimub, oli kogu mu maailma hetkega muutnud.
Arst kirjeldas kaastundlikult kasutatavaid ravivõimalusi. „Ma olen teie kõrval,” rahustas ta mind, „ükskõik millise otsuse te teete ja millise ravivõimaluse valite. Kõigepealt aga panen diagnoosi täpsustamiseks teile kinni aja tomograafiasse esmaspäeva hommikuks – et teha kindlaks, millisesse etappi vähk on jõudnud. Pärast seda tulge uuesti minu juurde ja me räägime tulemustest.”
Arsti sõnad kõlasid mu peas summutatud möiretena ja ma lükkasin tema ettepakud eemale. Vaevu kuulsin, kuidas ta soovitas meil üritada lõõgastuda ja nädalalõppu võimalikult hästi veeta.
Hirm oli raevukas vastolus mõistusega. Ei Danny ega mina suutnud kumbki mõelda. Keeldusime mõtlemast. Me ei tahtnud mõelda vähist, väljavaadetest ega surmast! Tahtsin tõmmata normaalse elu enda ümber ja minema joosta. Tõesti, ma ei suutnud mõelda – polnud võimeline mõtlema väljavaadete peale. See oli liiga hirmutav ja mu aju pöörles segaduses. Õnneks oli arst öelnud, et me ei pidanud enne esmaspäeva hommikut ühtki otsust langetama. Siis pidin minema tomograafiasse ja pärast arstiga edasisi ravivõimalusi arutama.
Kuigi mu mõtted olid uitamas ja peas keerlesid loendamatud küsimused, suutis Danny mind veenda, et läheksime välja sööma ja jätaksime kõik muu seljataha. Nii et kui koju jõudsime, panin selga oma lemmiku, korallpunase kleidi. Danny võttis mul ümbert kinni ning ütles: „Ära karda. Me saame sellest koos jagu.”
Sel õhtul põgenesime… vähemalt üürikeseks ajaks.
Sõime õhtust tähistaeva all minu lemmik vabaõhurestoranis El Cidis, mis asub Stanley Bay kaldal Hongkongi saare lõunaosas. Kuu säras oma suursuguses täiuses ja merelt kandus mahedat tuult. Ookeanilt kostuv lainete mahe hääl täiendas mariachi-ansamblit, mis käis lauast lauda serenaade mängimas. Et täiuslik õhtu oleks kindlustatud, maksime pillimeestele jootraha, et nad jääksid meie juurde kauemaks pidama ja mängiksid minu lemmiklaule. Sangria voolas, muusikud mängisid ja me