Üldiselt ei olnud ma müügi- ja turundustööst eriti suures vaimustuses, aga nüüd olin õhevil peamiselt võimalusest reisida ja iseseisvuda.
„Väga tore, beta! Ma teadsin, et sa saad selle koha!” Isa vaatas minu poole ja ta nägu kiirgas uhkusest. „Räägi nüüd kõigest! Millal sa alustad? Kellele sa alluma hakkad? Mis sinu kohustused on?”
„Alustan järgmise kuu alguses. Olen nii põnevil! Allun piirkondlikule ekspordijuhile. Sellel ametikohal on suured tulevikuväljavaated. Kui ma suudan end ülemusele tõestada ja tema saab plaani ületada, saan ma enda käsutusse piirkonnad, kus iseseisvalt tegutseda.”
„Mida see tähendab?” küsis isa ja enam ei paistnud ta väga innukas.
„See tähendab, et õnnestumiste korral saan ma kogu piirkonnas reisida!”
„Ma olen sinu üle küll väga uhke, kullake,” ütles isa, „aga sa peaksid meeles pidama, et sa teed seda kõike vaid seni, kuni endale mehe leiad. Ma ei taha, et sa karjääriga end nii kõvasti seoksid, et muutud abiellumise jaoks liiga iseseisvaks! Me emaga loodame ikka sulle ideaalset kaaslast leida.”
„Oh, isa – ära riku mu ilusat hetke! Ma olen sellest tööpakkumisest nii põnevil!”
„Arusaadav,” ütles isa. „Hea küll, iial ei või teada, tänapäeval ei panegi mõned mehed pahaks, kui naine tööl käib. Ma lihtsalt ei taha, et sa hiljem pettud, kui su tulevane mees paneb töötamist ja reisimist pahaks, muud midagi. Aga sul on õigus – pole vaja praegu tulevikule mõelda. Tähistame sinu edu!”
„Kus ema on? Ma tahan talle ka häid uudiseid rääkida. Ja seejärel viin ma teid mõlemaid välja õhtusöögile – mina maksan!” Hüüdsin ja ruttasin toast välja Anoopile helistama, et häid uudiseid temaga jagada.
Lõpuks hakkas mu elu laabuma. Hakkasin saavutama iseseisvust nii majanduslikus kui sotsiaalses mõttes.
VANEMAD ÜRITASID AASTATE JOOKSUL küll korraldada mulle veel sobilikke kohtumisi, kuid hakkasid tasahilju taipama, et nad on lahingu juba kaotanud.
Nende püüded masendasid mind pisut, sest nad ei mõistnud, et meie kultuuriruumi mõistes ei olnud ma tüüpiline; ning minu mainet oli kahjustanud ka katkestatud kihlus. Teadsin, et teised hindud pidasid mind kangekaelseks, mässumeelseks, idealistlikuks, põikpäiseks ja iseteadlikuks – kõik need iseloomujooned ei olnud ühele hindu naisele sobilikud. Sellele vaatamata hellitasid vanemad jätkuvalt lootust, et kui nad suudaksid tutvustada mulle ideaalset meest, siis muutuksin ma selle mehe nimel kodulembesemaks.
Vahepeal oli minu karjäär Prantsuse ettevõttes kenasti käima läinud ja oma ametikoha tõttu reisisin ümbruskonna linnadesse. Kuigi elasin Hongkongis endiselt vanemate juures, pakkus reisimine mulle nauditaval määral vabadust ja iseseisvust ning võimalusi kohtuda igasuguste inimestega kõikvõimalikelt elualadelt. Aegamööda hakkasin end jälle hästi tundma. Õigupoolest tundsin end väljaspool oma kultuuri raame õnneliku, populaarse ja edukana. Inimesed, kellega kokku puutusin, töö ja reisimine – see tahk mu elust meeldis mulle väga. Traditsiooniline India koduperenaise roll ei äratanud minus vähimatki vaimustust. See oli midagi, millest mõtlesin kõige vähem, ning ma ei suutnud leida ühtki põhjust, miks peaksin loobuma sellest, mis mul oli. Niisiis püüdsin veenda vanemaid, et nad lõpetaksid oma katsed leida mulle täiuslikku kaaslast.
Kuid kuskil hämaras teadvuse sopis oli mul ikkagi tunne, et midagi jääb puudu. Mul oli tunne, et olen ebaõnnestunud ega ole saavutanud sellist taset, nagu minult oli oodatud. See näägutav sisehääl saatis mind kõikjal, justkui kindlustamaks, et ma ei tunneks end kunagi liiga hästi. Olin nagu defektiga kaup… või puudulik…
ÜHEL PÄEVAL 1992. AASTA LÕPUS kohtasin üsna ootamatult meest, kellest sai hiljem minu abikaasa, kuigi alguses ma ei uskunud, et tema ongi see õige. Kohtusime juhuslikult meie mõlema ühise tuttava kaudu.
„Kas sa tunned Danny Moorjani’t?” küsis Naina minu käest läbi telefoni. Istusin parajasti töölaua taga ja üritasin enne nädalavahetuse algust õigeaegselt lõpetada iganädalast müügiraportit. Naina oli minu sõbranna, kes ei elanud Hongkongis, kuid käis siin aeg-ajalt, ning sel õhtul pidime pärast tööd koos dringile minema.
„Ei ma pole temaga kunagi kohtunud,” vastasin. „Miks sa küsid, ja kes ta on?”
„Ta on üks väga armas sindhi kutt, keda ma kohtasin eelmisel suvel New Yorgis olles. Tuleb välja, et ta elab ja töötab Hongkongis. Ma imestan, et te kunagi kohtunud pole,” vastas Naina.
„Sa ju tunned mind. Ma olen sellest kogukonnast eemale hoidnud, eriti pärast „seda”! Hongkongis on palju sindhi päritolu inimesi, keda ma pole kohanud, nii et pole siin midagi imestada,” vastasin.
„Noh, igatahes nüüd sa siis kohtud temaga,” ütles sõbranna. „Ma otsisin ta üles ja palusin teda meiega koos täna õhtul klaasikesele.”
Kui me Nainaga sel õhtul Club 97 uksest sisse astusime – see oli linnasüdames asuv peen baar ja lounge –, tundsin selle mehe silmapilkselt ära, kuigi me polnud varem kohtunud. Seal ta seisis, sundimatult omaette, seljas kastanpruun kõrge kaelusega pullover ja jalas mustad püksid. Ta vaatas meie poole ja kuigi ta oli tulnud selleks, et saada kokku Nainaga, panin tähele, et tema pilk jälgis iga mu liigutust. Sammusime tema juurde ja võtsime istet. Isegi kui mu sõbranna teda tervitas, ei pööranud ta minult pilku, ja hetkel, mil meie pilgud kohtusid, tulvas meisse mõlemasse äratundmine. Näis, nagu oleksime teineteist tundnud juba igaviku, ning see tunne tekitas värinaid. Sain väga hästi aru, et tema tundis täpselt samuti ja me hakkasime juttu ajama.
Klappisime mitmel tasandil ja õhtu lõppedes olime vahetanud telefoninumbreid. Minu suureks rõõmuks helistas ta juba järgmisel päeval ning me läksime koos õhtust sööma. Ta oli võrratult romantiline – tõi mulle lilli ja viis mind armsasse restorani, Jimmy Kööki, mis kuulub tänini meie lemmikrestoranide hulka.
Kuid mida enam meie sobivus järgnevate nädalate edenedes kinnitust sai, seda enam märkasin enda juures, et tõmbun eemale, sest ma ei usaldanud oma vaistu. Temaga koos olla oli ühtaegu uskumatu ja värinaid tekitav ning ma polnud juba kaua midagi sellist tundnud. See tekitas hirmu. Kartsin, sest ta oli sindhi. Ma ei tahtnud siduda end mehega minu enda kultuurist, vähemalt mitte sel hetkel… võib-olla mitte kunagi.
Teadsin väga hästi, et India kultuuris tähendab abiellumine liitu kogu ülejäänud perega. Liitu ei sõlmi mitte kaks inimest, vaid kaks perekonda. Kartsin mässida end millessegi, mida pärast kahetsen. Soovisin abielluda mehega, mitte tema perekonnaga, ja kuna tundsin meie kultuuri, siis olin hirmul. Mind kohutas, mida tema perekond minust võib mõelda. Kas ma oleksin jälle samas olukorras nagu kunagi varem? Kas see pere teadis mu minevikust? Kas nad tõrjuksid mind, kui teaksid, et olin varem ühe kihluse katkestanud? Ja kuidas saaksin olla kindel, et Dannyl polnud samasuguseid ootusi nagu enamikel meie kultuuri kuuluvatel meestel oma naiste suhtes? Ma ei tahtnud enam haiget saada. Samuti ei soovinud ma kellelegi teisele haiget teha.
Aga Danny oli väga kannatlik ja andis mulle nii palju aega, kui vajasin. Hindasin seda kõrgelt. Ta oli vastupandamatu ja tema kõrval tundsin end nii armastatuna nagu ei iial varem. Minu mõistus ja süda sõdisid ning süda võitis.
Teineteist tundma õppides hakkasin nägema, et oleme Dannyga paljuski väga sarnased. Ka tema ei tundnud meie kultuuriga erilist sidet. Temagi oli üles kasvanud küll Hongkongis, kuid käinud Briti koolis. Talle olid vastumeelt paljud hindu tavad, eriti need ideed, mis puudutasid abielu ja naisi. Danny oli oma kiindumuses minu vastu alati äärmiselt helde ja avatud ning tema armastus tundus ehe ja tingimusteta. Esimest korda tundsin, et mul pole peal survet olla keegi teine, et mehele meeldida, või et mehel oleksid mingid tagamõtted.
Dannyl oli ka suurepärane huumorimeel, mis meeldis mulle tohutult. Ta naeris sageli ja tema naer oli nakkav, nii et meie kohtumised olid alati lõbusad. Näis, nagu teaks ta täpselt, millal helistada ja millal öelda täpselt õigeid sõnu. Danny oli õrn, samas tugev ja veenev, ning mulle meeldis see meeletult.
Siiski tabasin end mõtetelt, et on vaid aja küsimus, mil Danny avastab minu loomupärased vead. Kartsin, et ta