le, kes ei loe raamatuid
1
“Milline kohutav päev! Palavus lausa tapab!” oigas seersant Jane end mugavalt baaritoolile seades ja naeratas võluvalt. “Palun lülita konditsioneer sisse, arvan, et veedan tööpäeva lõpu baaris – ka siin on valvsat silma vaja, eks ju Ralf?”
Baarmen vaatas uurivalt seersanti. Tüdruku põsed õhetasid ja ta suured rohekashallid silmad helkisid kelmikalt päevitunud näos. Tüdruk lükkas hoogsa liigutusega silmadele langenud juuksesalgu laubalt ja avas kiirustamata ülemise pluusinööbi.
“Paistab, et kuumus ei ole sinust veel jagu saanud – sa ei meenuta just surijat!” naeris Ralf. “Mis aga puutub valvsasse silma, siis abi on alati teretulnud.” Mees heitis ikka veel naerdes pilgu varase kellaaja tõttu pooltühjale saalile, kust kostis ainult külastajate vaikset jutuvada. “Mida sa jood?”
“Kui riskeeriksin ühe martiiniga…” Seersant vaatas vargsi üle õla ja, veendunud, et kedagi ei ole läheduses, lausus otsustavalt: “Jah, üks martiini ja tosin jääkuubikut!”
Ralf sirutas kõhklevalt käe klaasi poole. “Oled sa oma otsuses ikka kindel?” küsis ta ja vangutas pead. Sellist kergemeelset käitumist poleks ta seersandilt oodanud, kuid ilmselt ei tundnud ta tüdrukut küllalt hästi.
“Niisiis üks martiini! Kas oled jääkuubikute arvus kindel?”
Jane vaikis hetke. “Las ma mõtlen! Arvan, et kuraditosin on vist sobivam,” vastas ta pärast mõneminutilist arupidamist ja naeratas taas.
Ralf haaras oma suurima klaasi, valas sinna sortsu martiinit ja, lisanud hoolikalt lugedes joogile kolmteist jäätükki, asetas klaasi Jane’i ette letile. Seersant vaatas jääkuhilat ja noogutas tänulikult, haaras siis ühe kuubiku ning hakkas sellega laupa ja põski hõõruma. Seejärel poetas ta mõned jäätükid oma avatud pluusikaelusest põue.
“Nii, nüüd on mu enesetunne palju parem,” lausus ta rahulolevalt. “Aga rohkem kui kuumus vaevab mind tegevusetus. Ma ei mäleta ühtegi nii sündmustevaest suve kui tänavune. Kas tõesti on kõik kurja tegijad kuumarabanduse saanud?” Tüdruk kehitas põlastavalt õlgu.
“No nüüd sa küll liialdad, Jane! Alles eile astus leitnant Brace siit läbi ja kurtis, et missis Morgan on su täiesti ära vaevanud. Nagu ma aru sain, oled sa tema villas igapäevane külaline,” lausus Ralf ja ta hääles kõlas kerge etteheide.
“Leitnant Brace! Leidsid ka keda kuulata! Ta tahaks, et istuksin temaga kogu päeva sigarisuitsuses jaoskonnas ja ootaksin, millal Green Islandil toimub sajandi mõrv.”
Jane võttis klaasist uue jääkuubiku ja poetas põue.
“Jah, vaene missis Morgan!” jätkas seersant. “Ma ei mõista, mis tema villas toimub. Keegi hirmutab pidevalt daami kassi, nii et loomake põgeneb puu otsa, kust ta ei saa enam alla. Sel nädalal olen juba kolm korda Morganite villas käinud ja hirmunud looma puu ladvast ära toonud.”
Ralf naeris. “Ja mida missis Morgan sellest arvab?”
Jane vangutas pead. “Naine väidab, et majas ja selle ümbruses kummitab,” vastas ta üleolevalt muiates. “Ta kuulvat öösiti maja ümber hiilivaid samme ja vilistamist. Kuid ma arvan, et see ookeani kaldal asuv üksik suur maja võib kellele tahes hirmu nahka ajada. Kuidas sulle meeldiks viibida hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni kõledas majas, kaaslasteks vaid näuguv kass ja kohisev ookean? Ma ei imesta, et missis Morgan on natuke ära keeranud. Ka mina kaotaksin seal närvid,” lausus Jane ja võttis klaasist järgmise jäätüki.
“Aga kass? Kas ka tema on omadega sassi läinud?” uudishimutses baarmen küsivalt seersandi poole vaadates ja valas endale sõrme jagu burbooni. Seersant Jane oskas alati tuju tõsta!
“Ma tõesti ei tea!” Jane oli segaduses. “See on aga kindel, et hommikuti on loomake puu otsas ega saa sealt enam alla.” Jane imes mõtlikult oma alahuult ja küsis pärast hetkelist vaikust kõhklevalt: “Võib-olla seal siiski kummitab? Mida sina sellest arvad, Ralf?”
Ralf rüüpas viskit, püüdes mitte naerma puhkeda. “Ma ei usu kummitustesse ja olen kindel, et ka missis Morgan ei usu. Ta tegi kindlasti lihtsalt nalja!” Mees oleks meeleldi lisanud: “Või narris sind,” kuid ei tahtnud võluvat seersanti solvata.
“Ei, missis Morgan ei ole lihtsameelne! Kui maja ümbert kostab hiilivaid samme, siis kummituseks ta hiilijat ei pea. Usun, et see naine on oma elus nii mõndagi näinud ja ei lähe tühiste asjade pärast närvi,” lausus baarmen veendunult. “Ilmselt kõnnib seal tõesti keegi!”
Jane’i silmad tõmbusid pilukile ja ta vajus mõtteisse. “Huvitav, kui vana missis Morgan on? Kui tema jutte ja meenutusi kuulata, jääb mulje, et ta on vähemalt saja-aastane, aga kui teda vaadata, tundub ta palju noorem olevat.”
Ralf naeris Jane’i liialduse üle. “Loomulikult ei ole missis Morgan saja-aastane, kuid olen kindel, et ta on tublisti vanem, kui välja näeb. Kui nad mehega selle maja ostsid ja siia elama asusid, olid nad umbes viiekümnesed, ja sellest on nüüd möödunud üle kümne aasta! Ja mister Morgani surmast saab sügisel juba kaks aastat. Aeg lendab, aeg lendab!”
Baarmen asetas tühja burbooniklaasi leti alla ja astus uue külastaja juurde.
Seersant rüüpas martiinit, lükkas aga klaasi kohe põlastavalt eemale – jää oli ära sulanud ja jook maitses nagu leige vesi. Ta mõtted pöördusid uuesti missis Mor gani juurde.
Niisiis elas naine juba kaks aastat üksinda oma suures lagunevas majas, ainsaks kaaslaseks vana must kass. Mister Morgan oli surnud enne, kui Jane Green Islandile tuli, seega ei olnud ta meest näinud, küll aga kuulnud igasuguseid kummalisi jutte sellest mehest ja ta ootamatust surmast. Kuid paljugi mida inimesed räägivad! Mehe surma põhjuseks märgiti õnnetus revolvri puhastamisel ja kuna tal oli relvakandmise luba, mingit juurdlust ei korraldatud. Millegipärast tundus Jane’ile, et Rose Morganit ei kurvastanud mehe surm just eriti ja et ta isegi nautis oma praegust elu. Kas ta suutis osavalt oma tundeid varjata? Kuid miks oli seda vaja? Ja tema suur maja? Miks lasi ta majal laguneda? Seal oleks juba ammu oskuslikku remondimeest vaja läinud. Või arvas ta, et maja peab veel paar aastat vastu – tema ja ta kassi elupäevade lõpuni – ning siis ongi sellel aeg kokku variseda?
“Kas martiini ei maitse?” Ralfi hääl äratas tüdruku mõtteist. “Kas segan sulle uue korraliku joogi?”
Jane vaatas oma käekella ja noogutas rõõmsalt – vaid mõni minut puudus üheksast. “Veel hetk kannatust ja mu tööpäev ongi läbi! Nüüd luban endale ühe korraliku dringi!” teatas ta õnnelikult.
Ralf valmistas paari jääkuubiku ja ohtrate sidruniviiludega martiinikokteili ja seda Jane’i ette asetades hüüatas üllatunult: “Kus hundist räägid, seal ta ongi – missis Morgan täies säras!”
Jane pööras pilgu ukse poole. Lävel seisis pikk tugevalt päevitunud vanadaam ja vaatas uudistavalt saalis viibivaid külalisi. Ta kandis kuldselt läikivate metallnööpidega teksakleiti, mis rõhutas ta hämmastavalt saledat taljet ja ümaraid puusi, ning Jane’i arvates oli naise figuur pilkupüüdev ja nooruslik, kuid võib-olla oli siin oma osa suurepärasel korsetil. Kes teadis! Ta punased juuksed olid hoolikalt musta laiaservalise õlgkübara alla peidetud, ainult ühel vapral juuksesalgul oli õnnestunud vangistusest vabaneda ja daami paremale põsele langeda, lisades naise rangele välimusele kelmikust. Jalas kandis ta kõrgekontsalisi musti ran na kingi.
Jane naeratas tervituseks ja viipas käega. Märganud seersanti, hakkas naine graatsilise sammuga baarileti poole astuma. Ta kõndis nagu mannekeen, kes on oma võlust teadlik ja harjunud imetlevate pilkudega.
“Milline meeldiv kohtumine!” lausus ta kergelt. “Kui teil midagi selle vastu ei ole, noor daam, istun teie kõrvale?”
Jane noogutas nõustumise märgiks.
Missis Morgan libistas end nõtkelt baaritoolile, tõmbas taskust kuldse portsigari ja Zippo, viskas need hoogsalt letile ning pöördus Ralfi poole.
“Jooksin ühe Manhattani, kui juba siin olen! Tegelikult tulin teie uut pianisti vaatama. Räägitakse, et ta on väga kena ja elegantne noormees, liiga hea, et siinses baaris esineda.” Naise hääl oli pisut kõrk ja kähe.
Ralf kehitas õlgu. “Ta on tõesti meeldiv noormees, kuid mis olulisem, ta on andekas muusik. Võite varsti selles ise veenduda!”
Õhtu edenedes hakkasid