nägu: mustad kulmud, sirge nina, vormikas suu ja terav lõug. Ta pikad sinakasmustad juuksed olid üle pea selja taha kammitud ja moodustasid meeldiva kontrasti helehalli siidpluusiga. Jalas kandis ta tooni võrra tumedamaid halle pükse. Kui noormees pead tõstis ja saali poole vaatas, särasid tumedate kulmude all erakordselt rohelised silmad, kuid nende pilk oli üleolevalt kalk. Noormees asetas õrnad pikkade sõrmedega käed klaveriklahvidele ja ta väikeses sõrmes lõi sädelema vikerkaarevärvides suur vanaaegne teemantsõrmus.
“Oh, on alles poiss!” naeris seersant ja pöördus missis Morgani poole. “Millised erakordsed rohelised…” Jane vaikis üllatunult. Kuidas küll ta polnud varem märganud, et ka missis Morgani silmad on ererohelised ja nende pilk veidi üleolev!
Missis Morgan ei pannud aga seersandi jutuvada tähele. Ta tähelepanu oli jäägitult pööratud pianistile. Daam võttis hajameelselt portsigarist sigareti ja seda süüdates värises ta käsi kergelt. Järelikult oli ilus poiss talle sügavat muljet avaldanud. Missis Morgan oli tõesti veidrik, nagu räägiti!
“Kust te selle poisi leidsite?” pöördus ta baarmeni poole.
Ralf kehitas õlgu. “Mina ei leidnud teda, vaid tema leidis minu, õigemini minu baari. Poiss peatus eelmisel kuul siin, et puhata ja end külma kokakoolaga värskendada. Ta oli teel New Yorki ja ilmselt pikast sõidust väsinud. Märganud nurgas seisvat klaverit, astus ta ootamatult oma joogiklaasiga klaveri juurde ja hakkas musitseerima. Kui ta lõpetas, plaksutasin vaimustuses ja tänasin meeleoluka hetke eest. Noormees vaatas mind uurivalt ja küsis muiates, kas ma ei vaja ehk pianisti. Vajasin ja ta lubas järgmisel nädalal tööle asuda. “Miks mitte,” vastasin, kuigi pidasin väheusutavaks, et ta tuleb tagasi. Kuid nagu lubatud, oli ta järgmisel nädalal kohal.”
Missis Morgan raputas pead, nagu tahaks ebameeldivaid mõtteid eemale peletada. “Võimatu,” pomises ta ja pööras pilgu uuesti noormehele.
Kas oli daami pilk liiga pealetükkiv või oli see meelelahutusäris tavaline trikk, kuid pianist naeratas missis Morga nile ja lausus: “Järgmine lugu on teile!” Ta asetas käed klahvidele ja helid tungisid nagu meeleheitlik karje vaikseks jäänud saali.
“ …Georgia, oh Georgia, rahu ma ei leia…”
Noormehe hääl oli kõlav ja ahastav ning jäi mulje, et Georgia oli ka tema kinnisidee.
Missis Morgan võpatas ootamatusest või ebameeldivast üllatusest, kuid kogus end kiiresti. Laulu lõppedes tänas ta pianisti napi naeratusega ja tõstis poisi terviseks viskiklaasi. Pärast seda ei vaadanud ta enam kordagi muusiku poole.
“Ma ei teadnudki, et meie pianist oskab nii hästi laulda,” imestas Ralf. “Küllap mõjusite talle inspireerivalt.”
Missis Morgan ei pööranud baarmeni märkusele mingit tähelepanu, vaid küsis: “Kust ta pärit on?”
“Ankeeti märkis poiss oma elukohaks New York,” vastas Ralf, lisas aga pärast het kelist vaikust: “Kui ma õieti mäletan, mainis ta kord, et tema vanemad elavad Georgias.”
“Georgias!” hüüatas Jane, kes oli jälginud juhtunut vaikides ja pärani silmi.
“Georgia on suur osariik,” lausus missis Morgan ükskõikselt. “Sinna mahub palju inimesi, miks siis mitte meie andeka muusiku perekond.” Naise hääl kõlas taas kõrgilt.
Nad istusid mõne hetke vaikides, siis pöördus missis Morgan Ralfi poole.
“Jooksin enne lahkumist veel ühe Man hattani, aga kiirustage selle valmistamisega, mul on täna veel nii mõndagi teha.”
Ralf valmistas kiirustades nõutud joogi ja seda daami ette asetades vaatas pead raputades Jane’i poole. Jane vastas mehe pilgule õlakehitusega.
“Kuidas teie kassike elab?” küsis Jane, et seltskondlik olla.
“Kassike?” kordas missis Morgan hajameelselt. “Ma ei ole teda täna näinudki!”
“Kuidas nii?” ehmus seersant. “Kas väike loom on jälle puu otsas?” päris ta murelikult.
“Võib-olla,” vastas naine ükskõikselt. Oli selge, et ta viibis oma mõtetes kusagil kaugel, kuhu ei kuulunud ta armas kass. Ikka veel sügavais mõtteis, haaras ta klaasi ja tühjendas selle paari lonksuga. Klaasi letile asetanud, pöördus ta taas säravalt naeratades Jane’i poole.
“Ärge Jimmy pärast muretsege – ta on juba vana ja tark loom, küllap teab, mida teeb! Oleksin aga tänulik, kui astuksite homme hommikul ikkagi minu juurest läbi.”
“Loomulikult, missis Morgan!” noogutas seersant.
2
Õhtul muutus õhk jahedamaks. Päevatööst väsinud kõrvetav päike hakkas jõudu kaotama ja andis teed ookeanilt puhuvale mahedale suvetuulele, puistates silmapiiri taha vajudes hüvastijätuks maale kuldset sädelust. Jane peatas oma auto ja väljus ookeani kaldale. Kui piki kallast tähelepanelikult paremale vaadata, võis näha kauguse tõttu väiksena mõjuvat hoonet – missis Morgani villat. Oli seal ikka kõik korras? Millegipärast tundis Jane mingit imelikku rahutust ja otsustas pärast hetkelist kõhklemist veel täna õhtul sealt läbi sõita. Ta istus rooli taha ja pööras otsustavalt auto paremale.
Ookeaniäärne kitsas tee kümbles pimestavas loojanguvalguses ja tundus, nagu manitseks oranžikalt hõõguv taevalaotus ettevaatusele. Jane aeglustas käiku ja kobas taskutes, kuni leidis oma päikeseprillid. Prillid muutsid terava valguse mahedamaks ja rannik omandas sõbraliku ilme. Rahustavalt mõjus ka veevälja pidev nõrk kohin.
“Mida ma siin teen?” küsis Jane endalt etteheitvalt ja kehitas nõutult õlgu. Mida ta küll mõtles, kui selle teekonna ette võttis? Nii raskele küsimusele ei osanud ta aga vastata.
Jane peatas auto majaesisel väikesel sissesõiduteel ja hakkas eesukse poole sammuma. Lähemale jõudes märkas ta hoone trepil suurt pikakarvalist musta kassi, kes soojendas end loojuva päikese viimaste kiirte paistel. Samme kuuldes pööras kass pea Jane’i poole ja vaatas teda oma kollaste säravate silmadega, nagu tahaks küsida: “Mida sina siin teed? Ma ei ole ju puu otsas!”
Jane möödus kassist ja vajutas kellanuppu, kuid keegi ei vastanud. Niisiis avas ta luba saamata välisukse ja sisenes hämarasse vestibüüli.
“Halloo, missis Morgan!” hüüdis Jane ebakindlalt ja, tundes end sissetungijana, peatus ukse juures. Siis aga taipas seersant, et ta hääl ei kosta isegi mitte paari sammu kaugusele, sest vestibüüli lauale paigutatud muusikakeskusest kõlasid lausa kõrvulukustavad helid.
Ta ootas, kuni silmad kohanesid ruumis valitseva hämarusega, ja hakkas siis ettevaatlikult piki koridori edasi minema. Koridori lõpus nägi ta praokil ust, mille tagant langes pimedasse ruumi nõrk valguskuma, ja koputas nõudlikult uksele. “Missis Morgan!” hüüdis ta veel kord.
“Halloo, halloo!” vastas naine. “See olete siis teie, noor daam, kes siin hiilib! Astuge sisse!”
Jane sisenes tuppa. Tuba oli avar ja ruudukujuline. Ukse vastas laiutasid suur diivan ja kolm tugitooli ning nende vahele oli surutud väike laud. Diivani kõrval seisid vanaaegne baarikapp ja põrandalamp, mis heitis kollakat valgust muljetavaldavale pudelite reale. Toa kolm suurt ookeani poole avanevat akent olid kaetud paksude kardinatega, nii et tuba valgustas lisaks lambile ainult üks väike põhjapoolne aken, mille ees olid koha leidnud mahukas kirjutuslaud ja sügav nahktool.
Missis Morgan istus kirjutuslaua ääres seljaga ukse poole ja meisterdas süvenenult millegi kallal. Tal oli seljas sama must teksakleit ja jalas samad kõrgekontsalised rannakingad, millega oli äsja Ralfi baaris viibinud. Must õlgkübar oli hooletult laua äärele heidetud ning naise pikad punased juuksesalgud langesid korratult seljale ja laubale. Ilmselt oli tal oma töö juurde naasmisega olnud väga kiire. Kõlas krõpsatus, mis meenutas kuuli rauda tõmbamise heli, ja naine pöördus hoogsalt ringi. Ta hoidis käes vana 38-kaliibrilist püstolit, mis oli suunatud Jane’i silmade vahele. “Korras!” lausus ta rahulolevalt. Nähes aga seersandi hirmust pilukile tõmbunud silmi, hakkas naine lõbusalt naerma.
“Vaatasin, kas mu püstol on töökorras,